Eesti
Neijingi Kool                                                            

IGA HETKE HILLITSETUD RÕÕMUS

ELEGANTS

pdf

 

Iga hetke hillitsetud rõõmus elegants –“iga hetke hillitsetud rõõmus elegants”- võib meid orienteerida ühe hoiaku, üldise valmisoleku suhtes ükskõik missuguse situatsiooni ees. See võib olla nagu… palvuslik aluspõhi, mis sobib meile kui käsn ja kaitsekilp üheaegselt: “Iga hetke hillitsetud rõõmus elegants”.

 

Hillitsetud, et see tuletaks meile meelde, et meie teadvuse tasand peab kindlaks jääma, püsima meie endi jõududega koos -mis on meile antud, olgu möödaminnes mainitud-. Samuti nõuab see… ülitundlikku…  alandlikkust ja siirust.

 

Elegantsi… ei õpita, kindlapeale; aga selle poole võib püüelda. Mis tähenduses? Ümbruskonna mittekiirustamise, mitte survestamise, mitte “inkvisitsiooni” (teatud kohtumenetluse) tähenduses, et saavutada kõigest võimalikult rohkem, mitte korraldamise tähenduses.

 

Luba, et sügisleht uitab ringi seni kuni alustab oma teekonda maapinnal.

 

Kui saabub kevad, ära unusta naeratada iga taime pungadele, igale naerupahvakule, mis tekib… kui näed elluärkamas seda, mis näis oma aja ära elanud olevat ja surev.

 

Püsida elegantsena eeldab leebet kohanemist; sellisel moel ja kombel, et see ei oleks motiiv vaidlustele, pingetele ega vägivallale. Ei ole motiivi hõõrdumiseks, ja iga üks saab jätkata oma… siuglevat ringi rändamist.

 

Tuule hulkur… See on elegantne.

 

”Tuule hulkur”. See on elegantne.

 

Rõõm muutub iga korraga aina kasinamaks.

 

Just päikesetõusul, kui inimolend tavaliselt üles ärkab, peaks olema eriline motiiv rõõmuks. Ja see on just, tavaliselt, “eesnahkne” pimeduse hetk.

 

Milline õudus!

 

Sulle on just kingitud üks päev, üks päikesetõus, üks uus võimalus, ja sina sisistad läbi hammaste, otsid mingit aseainet, et otsida midagi vabastavat, mis võimaldab sul…: kohvi, kuuma šokolaadi, teed…

 

Milline vaev,! Võimetu iseenesest, lihtsalt niisama naeratama, rõõmustama, et sulle üllatusi hoitakse. Selge on: kui sul on su ”välja veninud ja tömpe” tundeid, siis ei ole ka teadvust selle kohta, mis toimub. Ei mälestust ega…

 

“Ah! Aga…!”. “Ah!, aga… ma ei märganud, ma ei kuulnud, ei…”.

 

Loomulikult. Kui lähtutakse primitiivsest kui rõõmuallikast, ja seda ei tooda lavale, ei näidata ilmselgena, siis see, mis hiljem tuleb -mis on kompleksem, enam komplitseeritud või raskemini mõistetav-, seega kindlapeale… ei saa andma palju motiive rõõmustamiseks.

 

Niivõrd eelarvamuslikud ja eelarvamuslikud… ja eelarvamuslikud -või kui ei, siis mures; või vahest ehk mures; või võib olla mures; või vältimatult mures- niivõrd… niivõrd palju muretsemise tõttu. Naerulihased muutuvad laisaks: loiuks, tegevusetuse tõttu. Või… või…

 

-Või mida?

 

-Või naeratavad  kohustuslikult. Kuid see ei tähenda, et see oleks rõõmu pärast.

 

Küsimus, mis nendel hetkedel alati tekib, on järgmine:

 

-Ja miks ma pean olema rõõmus, kui kõik on nii halvasti?

 

-Nii halvasti? Kes on nii halb? Sina…? Või kõik? Kõik, peale sinu. Me ei tea, milline hulk see on. Kõik, peale sinu, sama mis…? Nagu mis?

 

 

Loomulikult, kui öeldakse et “kõik on nii halvasti”, siis see, kes seda tavaliselt alati, katkematult väidab, sätib ennast vaatlejaks, ja näib nagu tema oleks teiselt planeedilt, kas pole?, kus voorus valitseb kulla jugadena.

 

Ei! Uurime veidike. “Kõik on nii halvasti” tähendab, et ka teie olete halb. Ja siis saaks öelda: ”Kõik on halvasti. Ilmselgelt ma arvan ka ennast sellesse… kookonisse”.

(capullo- otsetõlkes kookon, on sõna, mida kasutatakse nii otseses kui ka ülekantud, metafoorses tähenduses inimese kohta, eestikeelne vaste võiks olla: puupea)

Et sellele natuke ilu lisada, eks ole? Nii et siis, kui ükskõik missugusel hetkel teid kutsutakse ”kookoniteks, puupeadeks”, siis… ärge vihastage!

 

Tavaline järeldus, tulemus on, et rõõmus ei ole võimalik olla.

 

Peab olema hõivatud, eelarvamuslik… või murelik ja hõivatud. Motiivid? Buah! Nii palju kui soovite!

 

-Aga -pöördume küsimuse juurde tagasi- kas on mingit motiivi rõõmus olemiseks?

 

-Jah. Vaata. On üks motiiv. Üks!

 

-Üks…? Ja mis ma selle ühega teen?

 

-Aga oota, enne kui teada saad, milline see üks on! No vaatame, sest otsekohe lüüakse sul pea maha!

 

-Mul on palju põhjusi olla murelik, hõivatud, obsessiivne, kurb, melanhoolne, vihane ja… peaaegu et surnud ja maha maetud!

 

-Milline õudus! Kõike seda? Nii palju motiive on teil?

 

Loomulikult. Tuleb… tuleb teha jõupingutus. Selle algse hõivatuse, muretsemise, obsessiivsuse motiiviga ei ole lihtne siseneda teise arvestusse, kaalutlusse. Aga vaadake. Ütlesime teile, et teil on üks motiiv. Yes. Oui. Shi.

 

Jah. Üks motiiv. Motiiviks on, et te võite areneda, kasvada selleks ideeks. Võite väljendada seda ideed. Võite omada teadvust, et kõik on hõivatud, kõik on halvasti, kõik on õudne. Tõik, et omandanud sellise teadvuse, et teie -nii tähtis!- avaldate oma arvamust; teie, kel  on maailma suurim probleem, olete mures, hõivatud, obsessiivne, just nagu teised ei olekski elanud, tundnud… või justnagu kunagi ei oleks juhtunud midagi sellist nagu teiega on juhtunud!

 

Aga pöördume tagasi selgituse juurde, sest tõenäoliselt ei ole see saanud selgeks:

 

Tõik ärgata “…sellele teadvusele”, olgugi et unine, tuim… ja maha visatud, sest saabub päev, kui võiks üles tõusta õhtupoolikul…

 

“See oleks füsioloogiliselt parem aeg, teoreetiliselt” -mõeldakse sellel hetkel-.

 

Tõik, et seda tuntakse ja elatakse on juba… ”guau!”. Koera aastal, on ”guau”.

 

- Niisiis… teil on teadvus! Ehk siis, teil on võimalus anda enesele aru, märgata ja rääkida ja…! Guau! Milline rõõm!, kas pole?

 

-No see on ju  normaalne.

 

-“Normaalne”? Kuidas te selleni jõudsite!?

 

-Mida?

 

-Kuidas te olete jõudnud teadvuseni, et te olete üks puupea? Kuidas te seda saavutasite? Kuidas te jõudsite selle…? Kuidas te olete jõudnud enesepiitsutamiseni, iseendale virutamiseni, enesehävitamiseni ja enda lõhkumiseni, seda… tema… või mille iganes nimel? Kuidas te seda olete saavutanud? Teadvustada seda. Kuidas te olete jõudnud selleni, et öelda, et eksisteerite ja et… olete siin, ja et teie nimi on Gervasio?

 

-Gervasio? Ja justnimelt Gervasio?

 

-Olgu! ”Indolencio”, kui eelistate.

-“Indolencio”. See kõlab valu järele, kas pole?

 

-Jah. Seega… Indolente? Jah. (katoliiklik nimedemäng: In-dolencio: dolor-valu;  Indolente- valutu)

 

-Oli “Indolencio”.

 

Milline…, milline motiiv!, kas pole? Milline motiiv, et öelda… “Ufff! Uskumatu!”.

 

Fakt, et võin end tunda maailmavalitsejana. Ainuke, kel on õigus! Ainuke, kes näeb asju selgena. Näha võõrast eksimust. Võim mõista kohut kõigi üle! Tunda end perfektsena! Võime tunda iseenda kaasasündinud headust, võrrelduna merega ja meri jääb väikesekski! Või siis tunda end igavikkude kõige räpasema rotina, kes rändab hemorraagiliselt puruks rebitud, hõõrdudes hüljatud njuujorgi-laadsetes vanade rongijaamade, mida enam ei kasutata, ubrikutes ja mis on viimase võimaluseni täis tuubitud homeless-idest või ükskõik missugustest teistest kinnimakstud inim-käsilastest.

 

-Ho, milline barbaarsus! Kui karm see on!, kas pole?

 

-Vali. Mida eelistad?

 

Või võib olla ei eelista sa jõuda ekstreemsusteni ja jääda sinna vahele jäävasse hamburgeri seisundisse? Nii pool-punase lihani, mille kohta ei tea, kas see on punane või ei ole; või on see värvitud punaseks. Pole kindlust, mis tüüpi liha see on: vaktsiini -ehk siis, kas seda on vaktsineeritud-… või siis… kana oma! -mis on teine asi-… või kelle oma?

 

Kas eelistad seda leiget hamburgerit…? Või seda leiget kohvi, itaalia masina maitsega, ekspresso, mida juuakse vastikustundega, lonkshaaval… ja mis määrib vuntsid ära mingi kummalise, pruuni koorega!! Buäkk !

 

Tõsi on, et kui elu niiviisi vaadelda, siis on elu õudne. On parem olla subway-s, eeslinna metroo sügavustes. Või!... tunda end kuninga või kuningannana.

 

Nende kolme teadvusega on ilmselgelt parem minna voodisse tagasi ja üritada magada, ehk on rohkem õnne järgmise ärkamisega.

 

Mõldes selle üle hästi järele, siis, vaene Jumal! Millised kannatused tal peavad olema vaadates meist igat ühte!... Ta ütleb:

 

”Oyyy! Ja see memmekas…? Selle kõigega, mis ma talle andsin, mida kõike…! Ja see teine, vaata teda, kui ebameeldiv!, isegi ei pese end… Isegi täide eest ei kanna hoolt”.

 

Peab vist väga kurb olema Jumal olla -inimlikust seisukohast lähtudes, loomulikult. Enam kui kurbus, meelehärmi valmistav, hirmuäratav; isegi… võib vabastada raevu! Ja öelda:

 

“Ma ei talu neid enam –“need” oleme meie-. Teised täidavad kõik laitmatult oma rolli. Isegi uusi oskusi omandavad, näiteks, kuidas süüa ookeanis plastikut. Aga… need? Ja mina, kes ma tegin nad autentsest reostamata savist! Ja mina, kes ma modelleerisin neid seal, ”Eedeni töökojas”, ja hiljem andsin ma neile kõige soojema hinguse…!

 

Hakkasin juba siis kahtlema, kui esimene, kelle tegin, hakkas kurtma, virisema, ja et ei, et ei, et ei…, et mulle ei meeldi see, et mulle ei meeldi too… ja ma pidin talle tegema ühe koopia temast endast, et ta ütleks: ”Ai, jaa! See mulle küll meeldib!”.

 

Juba sündis kapriissena. Ja sündis kapriisne ka laps!

 

Seega kahtlustasin -ütles Jumal- et midagi ei läinud hästi.

 

Hiljem ütlesin neile: “Võite “end täita” millega tahate, aga sellest taimest mitte, sest see on mürgine, saad aru? Ehk siis, saa aru: see on mürgine”. Ja loomulikult -kuna tal oli juba kahtlus, et midagi ei läinud hästi-: seega… inimene pani Jumala proovile.

 

Pani ta proovile. Milline risk!, kas pole?

 

Vaene Jumal! Ja see on veel see jumal, kelle loome meie kui inimkond, mis on see mis on -ei, “See kes on”; see, kes on-. Nii et, kuidas tunneb end see, ütleme, “see teine”.

 

Seega, kas võib olla teine…, teine teadvuse ruum, mis ei ole aguli volatiilne ekstreemsus, või suurejooneline kõrgeim Luis XIV, või külluslik hamburger pärit tootmisest-magamisest, tootmisest-magamisest, tootmisest… magamisest ja vaikimisest, magamisest ja vaikimisest, magamisest ja vaikimisest? Kas võib olla olemas sellest midagi erinevat?

 

Ah, jah! Rõõm: see hea lootuse seisund; justnagu kogu maailm oleks lapseootel.

Tavatsetakse ju öelda: “sündimise ootvel olema, õhk ootusest paks”.

 

-Justnagu hõivatud olemine.

 

-Aga ma ju juba ütlesin seda!: oled hõivatud, mures, obsessiivne, märter, sest ainult sinuga juhtuvad need asjad. Ainult sinuga! “Only youuuuuuu…..”. Ainult sinuga!

 

Peab ikka loll olema, kas pole? Jah, aga seda tõestab, näitab Universumi lõpmatus: inimlollus… on lõputu.

 

Mõelda, et see juhtub ainult sinuga. Ja oled hõivatud, murelik, ja mööda minnes pritsid sappi.

 

Aga uurime, uurime seda! Kui te ei ole edasi arenenud mitte kui midagi! Kui see, mis toimub sinuga, on toimunud 16 527 generatsiooniga! See on juhtunud umbes 280 000 miljoni inimolendiga.

 

-Nii palju?

 

-Olgu, enam-vähem.

 

-Ja mida nad tegid?

 

-Sama mida sina: puupead. Mõelda, et oled… “Only youuuuuu”…

 

Nii kehvasti on rõõmuga?...

 

Aga, nii nagu “Ühest sinu sõnast piisab, et tervendada”, üks, ainuke kontseptsioon: teadmine, et ma võin end tsenseerida, end tunda, tunnetada, märgata, anda enesele aru…, see äratab mind baas-rõõmule.

 

Sest, sel ajal kui ma magasin, ma ei tundnud midagi. Ma ei teadnud, kas ma eksisteerisin. Aga ärkamine, olgugi et näib agoonilisena, surevana, on silmipimestavalt särav.

 

Hillitsetus… Elegants… Rõõm…

 

Palvuslik Tähendus kutsub meid looma seda rõõmu hillitsetud elegantsi,  rõõmuga, rõõmus… Kuid ei üritata kuuldvele tuua naerupahvakuid, ega olla  silmakirjaliku naeratusega. Kuid just rõõmuga:

 

 “Saad nägema! Sind on armastatud sellel ööl piisavalt, et sa justkui ärkaksid. Teistel ei läinud nii hästi ja nad ei ärganud. Nad ärkasid teise reaalsusesse. Kui sind alal hoitakse, siis millegi pärast. Vii see täide!...

 

Ja sedamööda kuidas sa seda teostad, saad sa täituma Universumitest, saad sa üle külvatud rahuloludest; saad sa…, saad sa liikuma teadmises, et oled reaalsuste interpreet, piisavalt elegantne, et mitte vastanduda, ka iseendaga mitte. Ja sul saab olema piisavalt alandlikkust ja lahtilaskmist, et… kainus, hillitsetus, mis ei vaja alkoholi ega mitte mingit teist stimulaatorit, kuna sõltuvusi ei tunnustata: seda toetatakse vaid Armastusega”.

 

***


ELAMISE TÄHENDUS

pdf

 

Ja saabume siia, sellesse Universumi paika, sest meid tuuakse. Ja meid tuuakse… selle poolt, keda me kutsume ”Loominguks”, ühe plaani sees, mille tundmiseni, ega mõistmiseni, ega aru saamiseni me ei küüni. Müsteerium. Sellepärast kutsume me seda “Loovaks Müsteeriumiks”.

 

Meie võimed, meie ressursid, vastavalt meie õpingutele, on arenenud järk järgult  tänu nendele vahenditele, mis on meie käsutuses; meid on viidud duaalsuseni, ühendust, “üheks” olemist elame läbi juhuslikkuse… Kuid, meie võimekuse juures oleks kohane küsida: “Ja mis tähendus, mõte sellel kõigel on?”.

 

Mis, mis see on?: Hästi! “See” võib olla elu, planeedid, tähed…, asjad mida me tunneme! Hästi, “mida tunneme”; sest et oleme neile andnud selle põhjuse-tagajärje selgituse.

 

Kindlapeale kõik inimolendid, mingil hetkel, küsivad midagi sellele küsimusele -on väärt üle korrutamist- sarnast  : “Mis tähendus sellel kõigel on?”.

 

Esiplaanil see, mida  teha võime, on vait olla. Vaikus.

 

Teises plaanis võime öelda:

 

-Hästi… Loomingul on suundumus näidata…

 

-Näidata?... Lihtsalt näidata?

 

-Võib olla, võib olla.

 

Alati me kujutame ette, loomulikult -või ei olegi see kujutlus!-, mingit lähtepunkti. Nii nagu teevad astronoomid ja astrofüüsikud ”Suure Pauguga”: mingi lähtepunkt. Kuid kas neile ei tundu natuke kahvatu –”kahvatu”- selline planeering? Loomulikult, sest… seletada asju mingist punktist alates…

 

-Ja enne seda punkti?

 

-Ei, ei. Seda on vaja seletada sellest punktist alates.

 

See on nagu jutustada mingit lugu alates…

 

-Lugu algab 1888-ndal…

 

-Ah!... Ja enne?

 

-Ei, enne seda lugu ei ole.

 

-Kuidas siis nii, et lugu ei ole?

 

-Ei! Et hästi aru saada ”praegu”-sest, alustame 1888-ndast, orjadega.

 

-Orjad?

 

-Jah; koos orjadega.

 

-Jaa, aga…

 

Selles punktis tavaliselt ollaksegi: alustatakse mingi looga mingist punktist, mis… võib olla juhuslik, hetke situatsioonist tingitud, jumalik, müstiline… Lõpuks, saame juba hakata sõnu seadma.

 

See, mida esmapilgul vaatleme tänases Palve Tähenduses, on see, kui meil ei ole intuitsiooni, teadmist, taju, oletust… milline on mudel, mis annab tähenduse meie kohalolekule; see nõuab meilt teatud pingutust -kui meil on teatud aja lapsus, et mõelda-, teatud pingutust, et otsustada kas… virutada, karjuda, hüpata… Jah. Sest tundmata, tunnetamata tähendust –“mis tähendus sel on…?”- me võime ära eksida.

 

Vaatamata sellele, isegi niiviisi, on elu fenomenil ressursse, ta omab potentsi, potensiaali et jätkata.

 

Ja omades seda potentsiaali küsime… ”Tore, ja kust kohast see pärineb? See potentsiaal, et jätkata”.

 

Kui meid kutsutakse palvetama ja meile esitatakse selline küsimus -nagu see, mille kallal me just praegu oleme-, on selleks, et meid täie otsustavusega segadusse ajada. Jah. Just nagu praegu ollakse. Hästi, ehk on heal juhul erandeid, kuid üldiselt, teatud segadus on. Peaaegu et oleme… “Esimese osa lepinguosaline on seesama, mis teise osa lepinguosaline”.

 

Ja mis vajadus oli Luua? Miks? Mille jaoks? Kas see on osa jumalikust hedonismist? Ja tundes end nii jumalikuna otsustab ta luua ja vaatab: ”Mis värk!... mis asja ma tegin?”.

 

Sedasi…? Kas nii?

 

Jumala enda egokesksusel hakkab igav ja ta loob; ja niiviisi lõbutseb. Kuid… kas ei ole see üks väga omane mudel, inimlik, mida nähakse tegevustes mida realiseerime? Kas see kriteerium sobib meie kurssi viimiseks?

 

Ei.

 

Seega oleme veelgi enam eksinud. Eksinud… ühes Universumis!

 

Ja meid kantakse jätkuvalt ja transporditakse… kes-teab-kuhu-poole!

 

Tähenduseta, Mõttetult eksinud.

 

Ah! Sellepärast… on palju isikuid, kes vahel asjaoludest tingituna jäävad seisma, peatuvad ja ütlevad: “Ja mis mõte on selle tegemisel? Ja mis tähendus…? Ma ei leia tähendust, mõtet sellele mida teen”, jne. Neisse siseneb “mõttetuse-tõbi”, üks paljudest inimlikest rumalustest, ja sümpaatilise-mimeetilise egokesksuse produkt, mis otsib kõige teadmist ja mõistmist: “mõttetuse-tõbi”.

 

 “Ah, mina ei kõlba millekski, sest et”…: väärtuse devalveering, otsides enesehinnangut; justnagu oleks ükskõik missugune Jumal, kes soovib, et tema alamad talle adekvaatseid vastuseid annaksid, ja tahab omada piisavalt võimet ja võimu, et suudaks modifitseerida ja korrigeerida vigu.

 

Hiljem tuleb katalogiseerimine ja väärtuse andmine:

 

-No mina ei kõlba millekski, mina ei  sobi millekski…  

                                                                         

-Ja kes kõlbab? No vaatame, kes kõlbab? Mida saame teha sellise hävingu juures? Kes kõlbab?

 

-Ei noh see seal teeb ju ei tea mida, ja too teeb ei tea kui palju…

 

-Ja mis siis!... Ussikesed seedivad nad ära ja ei saa arugi mida nad on söönud. On alles tulevik!

 

Niisiis, mõttetuse-tõbe sobib sünteesida mingis plastiku tükis ja visata see prügikasti. Plastiku konteinerisse, loomulikult! Sest kuna, sest kuna, sest kuna selles kõiges ei ole mitte mingit mõtet. Nii et pretendeerida seda teada ja seda tunda, ja seda mitte teades ja mitte tundes, kratsida kukalt ja “endale piitsahoope jagada”, end hävitada jne… on üks tühine tühisus.

 

 “Tühine tühisus?... See peab küll midagi jubedat olema”.

 

On kummaline olla eksinud ja oleme eksinud juba päris pikalt. Tahan öelda, et…, et mitte kunagi ei ole me end üles leidnud.

 

Sellele vaatama kuuluvad ratsionaalsed ”tohmanid” mingile maale, mingisse kohta… ja neil ei ole juurdepääsu nendele palvuslikele küsimustele. Ei. Nad jäävad oma agulisse, oma meeskonda, oma toidu juurde… ja ülejäänuga.

 

Tavaliselt, kui keegi ära eksib, siis ta küsib:

 

”He, hee!... Ohhoo! Lähen küsima! Ot-oot, kelle käest sa küsima lähed? Piiskopilt? Esimeselt tänaval vastutulijalt?:

 

“Kuule, ma olen ära eksinud, ma ei tea millises Universumi osas ma olen, see on mingi müsteerium, ma ei tea miks ma elan… Kas sa võiksid, palun, vastata nendele küsimustele?”.

 

Seega on võimalik, et juhtuvad erinevad asjad: esimene, et meid deklareeritakse vaimselt ebapädevaiks; ja teine, et täis otsuskindlust meid ravitakse… meid ravitakse ravikuuriga! Ja meie mõtlemist hägustatakse, selleks et me mõtleksime lihtsatest asjadest.

 

Tore! Seega  näeme, et küsimine…

 

”Ma olen ära eksinud!...”.

 

Kena, kui ollakse ära eksinud, siis küsitakse. Kuid, loomulikult, kelle käest küsitakse? Omane oleks küsida oma liigikaaslastelt. Nood, nagu näeme, ei… ei ole selliste küsimuste esitamise jaoks. Ja teised liigid, need, kes on offside, ehk siis, on mängust väljas. Või on sellele küsimusele juba vastanud, ja neil on see väga selge, või… tore, teha teine küsimus:

 

-Mida te siin endast kujutate? Mida kujutab endast scarabeus-mardikas? Mille jaoks on loodud selliste karakteristikutega olend? No kas poleks olnud parem mingi kukkur-elevant ?”.

 

-Uf! No kui läheb loomiseks, siis võime me ettekujutada tuhandeid asju.

 

Aga… pöördume tagasi eksinu juurde.

 

-Ja seega, kui ollakse ära eksinud…, mida siis tehakse?

 

-Ah! Siis antakse suitsuga märku, siis saadetakse mingi…, pidin ütlema SMS; ei, üks SOS. Olgugi et tänasel päeval tuleks saata SMS, aga me ei tea kuhu.

 

-Ja…?

 

-No… kindlapeale on saadetud juba paljusid SOS-e.

 

-Ja…?

 

-Ja vastused on need, mis meil nii enam-vähem kõik tuntud on…, rääkides sotsiaalselt, rääkides läbi kultuuri, rääkides teaduslikult. Ja need rahuldavad nii ühtesid kui ka teisi, suuremal või vähemal määral… ja ”elama, sest meil on kaks päeva”.

 

Ausalt öeldes muutub situatsioon keerukaks.

 

-Ja kui Looming on mingi singulaarsus, lõputute singulaarsuste hulgas, mis olemas võivad olla?... Ja ei oleks suuremat tähtsust; oleks tähtis ainult loodule, et temale antud alama tasandi tõttu  satub ta ängi ja tunneb end üksi ja lootusetusena.

 

Vaesekene!...

 

-Aga Jumal on temaga arvestanud. Müsteerium on teda ette näinud.

 

-Aga kes on öelnud, et Müsteeriumil on ettenägemus? Ei. Vabandage. Ei ole ettenähtav; on ettenägematu.

 

-Ah! See on juba enam ilmne.

 

“Singulaarsus, Universumi lõputute singulaarsuste hulgas”.

Fffffff! Kui suur!.., Kui suur! Kui lõputu!

 

Kui me armastame… teame, tunneme, mõistame ja… tunnetame, tajume seda mida armastame?

 

Kas me teame miks me armastame mingit ideed, mingit kohta, mingit isikut, mingit looma, mingit taime, mingit projekti?...

 

Ei. Me ei tea. Arvame teadvat ”midagi” selle kohta, mida me armastame!, selle kohta, mis meid enda poole tõmbab. Miks- seda ei tea me samuti. Võime seletada midagi: ”Ah! Sest see on ilus, sest see on…”. -Aga teistele on inetu!-. ”Sest see on huvitav, sest see on uus kogemus…”.

 

Hiljem on üks inimolendi elu aspekt, mis on punktuaalne tõik… Armastamine, see mis ei vaja asjaolusid, ei vaja selgitusi, ei ole vaja õigustusi. ”Juhtub”.

 

See Armastuse Kogemus, Elamus on ekvivalentne küsimusele “tähenduse”, ”miks” suhtes; ta lihtsalt elimineerib selle miksi või tähenduse küsimuse: seda on tunda, toimub, juhtub. Ja ma ei vaja selle elamiseks mingit selgitust.

 

Ja Armastus oli võimeline looma?

 

Ja mis on see, mida teeb inimene kui ta tegutseb… armastusväärselt? Ta taasloob. Teatud tasandil, loob.

 

Lõpptulemusena võime öelda, et Armastamine on sagedus, millel on võimalus luua… ja midagi veel enamat!

 

Nii et siis, pärast nii paljusid keerdkäike, võiksime jõuda ideeni, et…nii nagu öeldakse: ”Jumal on Armastus”. Ja punkt.

 

Kas armastamine on tulemus, tagajärg või algus, alge?

 

Lõputud reflektsioonid.

 

Paistab, et neil on algus, kuid neil ei ole seda; paistab et neil on finaal, lõpp, kuid sellepärast, et see talle pannakse.

 

Asetseme lõpmatustes, need, kus me ei vaja enda üles leidmist. Kui me asetseme lõpmatustes, ja me oleme lõputud, siis ei ole võimalust ära eksimiseks. Ära eksimine on lõks. Lõpmatusel ei ole kaotusi, eksimisi.

 

Armastamise originaalsus on see, mis annab meile tähenduse ükskõik missugusele positsioonile, ilma et ta pretendeeriks seda anda. Tal on piisavalt jõudu, et meid rehabiliteerida, meid reorganiseerida, meid uuesti ülesehitada, jätkata…

 

Ei ole algust. Ei ole lõppu. On tunne. On tunne ja armastuse suund, tähendus.

 

Ja oleme mingi pisim osa selles toimuvas: Armastus juhtub ja, tulemusena, singulaarselt, me ilmume; meid luuakse, meid tuuakse, meid pannakse.

 

See on üks lõputu Müsteerium, jah, aga see annab meile võimaluse -elu singulaarsuse tõttu- elamiseks, ja see on siis, kui sel on tähendus ”elada Armastust”.

 

Aga selle pärast me tõuseme üles, selle pärast jätkame, selle pärast püsime…

 

***


 ELADA TEENIDES, USKUDES, ARMASTADES
(SUURE REEDE KOHASELT)

pdf


Liigi praegusele ülekaalus olevale kultuurile, kui moraalile, kommetele ja -ennekõike täna- majandusele alusepanijale, on täna suur surma päev: Suur Reede. (hisp: Püha Reede)

On kummaline, et liturgias on tänane päev suhteliselt suur lein, Kristuse surma meenutamise tõttu. Kuid, kummalisel kombel, kui saabub Ülestõusmispühapäev, siis on… see mingi päev … ”Tore! Püha Nädal sai otsa!”. (Eestis: Suur Nädal, Kannatusnädal, Suur Kannatusnädal) Midagi sarnast.

Surmakultuur, just täpselt -just täpselt- töötatud välja olendis, kes tõotab Ülestõusmist, on kõige halvem interpretatsioon, mida võib teha millegi sellise kohta, mida me nimetame "surmaks”.

Kõike, mida teatakse -teatakse?- surma kohta, ütlevad elavad. No kuulge! Meil ei ole mingit tunnistust, tõendust ”väga hästi” surnutelt. Seega, missugust visiooni võib omada surmast mingi elav?

Nii vähe kui me ka mõtleme -võib olla isegi jõudmata mõtlemiseni, pange tähele-, siis versioon või visioon, mida võib surma kohta omada mingi elav, on… vitaalne. On elav visioon. Sest tema referentssüsteemid, tema (teemale) lähenemise süsteemid, tema diagnostika süsteemid… on omased elavatele! Nii et kogu kurbus, raev, jõuetus, kõik sümptomid, mida näitab elav surma ees, on omased elavale. Neil ei ole midagi pistmist surmaga. See on vaid üks lihtne possessiivne “egokesksus”: “Ah! Mul ei ole seda enam”. “Ah! Ma ei saa seda enam kasutada.” “Ah! Mulle ei ole enam antud”. “Ah” Ma ei saa seda enam ära kasutada”. “Ah! Seda rõõmu mulle enam ei ole”. “Ah! Enam ei…”.

Seda, parimatel juhtudel. Teistel puhkudel, saab kõik vastupidi olema: “Ai! Milline kergendus!”.

On tähtis, üldisele teadvusele, et me vaevu teame, mis elu on; aru saada, et see, mida me hüüame “surmaks” on üks elu… latentseid seisundeid; mis järgides Püha Nädala kriteeriumit, juhib meid Ülestõusmiseni.

Ehk siis, lähtudes elu vitaalsest vaatenurgast, niinimetatud “surm” on mingi transiit ülestõusmise poole: jätkata elavatena. Mille tulemusena, just kui….

-Nõus: mingi transiit! Aga… elu seisukohast lähtudes, kas surma on olemas?

-Jah. Ilmselgelt, nende perspektiividega mida omatakse, jah; kuid kui vahetame oma perspektiive, siis ei.

Natuke aega tagasi -nädal aega-, teati, et oli olemas üks vedelik -nimetame seda niiviisi: vedelik- raku ja raku vahel. Interstitsiaalne vedelik (koevedelik). Tore. Sel nädalal on ilmunud üks töö, kus kinnitatakse, et see interstitsiaalne vedelik on üks imeline vedelik.

See on mingi süsteem, mingi uus süsteem. Ja seda öeldakse –“üks uus süsteem”- nagu see oleks midagi, mis… no ma ei tea, mis on ostetud venelastelt või selle on toonud Jõuluvana. Aga see on alati siin olnud. Aga, aga, aga!, selliste meetoditega nagu biopsia, nagu mikrobioloogias, nagu tsütoloogilised meetodid ja teised tehnoloogilised kogemused -ennekõike mikrobioloogilised-…, mis toimus? Seda ei nähtud. Miks? Sest see hävitati. See interstitsiaalne vedelik, tänu sellisele kohtlemisele, kadus. Ei olnud, seda ei näinud. Nüüd, kasutades teisi tehnikaid, ilma hävitamata!, ilma skalpellita, ilma külmetamata, ilma värvaineteta, ilma manipulatsioonita, tuleb välja, et on olemas terve süsteem, mis muutub olenevalt sellele, millises organis see interstitsiaalne vedelik asetseb. Ja sealtmaalt on selgus majas. Ning mis saab olema väga tähtis diagnostika jaoks…; loomulikult, vähi uuringutele, jne, jne, jne.

Samuti, mõni aeg tagasi, mitte ülearu palju, avastati, et -mida just hetk tagasi ütlesime: elav läheneb niinimetatud “surmale” elu vaatevinklist lähtudes-…, avastati, et on olemas teatud grupp tüvirakke, mis kolme või natuke rohkemate päevade jooksul, kiirendasid, tugevdasid oma võimekust, ja neoformatiivsed rakud tekkisid edasi, eesmärgiga -midagi muud ei saaks ollagi- paljuneda edasi, vitaalselt, olendis, kes teoreetiliselt oli surnud. Seega, ei olnudki see nii surnud!

Seesama, millele viidatakse kui “viimastele” -jutumärkides- perspektiividele, väljavaadetele surma ees. Kuid…, justnimelt, kui uurime liigi evolutsiooni, siis justkui osutatakse ühele või teisele tähelepanuväärsele hetkele teatud kindlas kultuuris, teatud teadmisele, siis kui ilmuvad säilmed matuse riitustest.

Surm.

On üllatus -vahel oodatud; teistel kordadel, ootamatu- mida elu pakub. Kuid elu mingi väga-väga piiratud teadvusega. Kuid, vaatamata oma limiteeritusele, seab see sisse matuse riituse, vastavalt millele, see olend, teises vormis -vaadelgem hinge, vaadelgem vaimu- liigub teiste perspektiivide poole, muutub teiseks dimensiooniks, ja teda võib aidata lauludega, palvetega, koos… Ja nendes teistes perspektiivides kohtub ta -vastavalt uskumustele- uute võimalustega… eluks!

Ehk siis kõik mida meile jutustavad matuse riitused on teised elamise vormid! Paradiisides, põrgutes, purgatooriumites, nirvaanades, ekstaasis, samadhis,… Igal kultuuril on oma vitaalne residents. Seega tõestatakse, veelkord, et versioon… või ainuke versioon, mida omatakse surma kohta, on läbi elu, ja seetõttu võib rääkida ainult ”elust”, olgugi et ollakse surma ees.

Kõik see näib väga ilmselge olevat, kuid, väljaarvatud erandid, tavaliselt, tingimused, milles elatakse -nagu näiteks praegu, Kristuse meenutamises: surm- on jubedad; jubedad nende tagajärgede tõttu, mida nad jätavad. Kindlapeale, ümbruskonna võimetuse tõttu. Kindlapeale -või kindlalt!- teadvuse tasandite tõttu, millega see toimuv kokku võetakse. Vaatamata sellele, et iga korraga antakse aina enam ja enam kursusi “hea suremise”, ”hea lahkumise” kohta…


Ei. Ei usutud -ja… kes usub?-. Ei, ei usutud -ja kes usub?-, et Kristus… tõusis üles. Jäädi passiooni ja surma juurde. Jäädi sellesse, mida kristlased hiljem tegid: kättemaksu.

Ülestõusmise juubeldus jäi anekdootlikuks, olles põhjapanevaks tuumaks, et läheneda niinimetatud ”Igavikulisele Elule”. Jäi anekdootlikuks looks. Ja kõik see takerdus verre, higisse ja pisaratasse ja surma.


Palve Tähendus hingestab meid täna esitatud eelduste alusel, koondada kokku kujutluspilt Kristlikust Puhangust kui näitest “igavikulise elu” ühe vormi kohta. Kui näide, mille tervendaja peab omaks võtma, enda osaks tegema -nagu Kristuse puhul- oma kontseptsioonis ja tegevuses… kannatuse, valu ja haiguse ees.

Pöördudes selle poole, mis muudab Kristuse tegevuse ilmselgeks, me viitame tema imedele.

Ja millise olemusega on tema imed? Kõik kannavad tervendavat pitsatit. On nälg? On kalad ja leib. On puudu vein? Ilmub veiniks muudetud vesi. On pimedaksjäänu, ja ilmub nägemine. On sandistumine, ja hakkab… jooksma. On verejooks, ja see peatub ühe lihtsa puudutuse läbi. On halvatu, ja too hülgab oma kargud. On surnuid, ja nad tõusevad üles.

Kogu see pagas on tervendav; tervistav!... Ja fundamentaalseks missiooniks see, mille ta volitab apostlitele: “Minge, tervendage, tervistage ja tõstke üles (äratage surnuist)”.

Ja kui vaatame hoolega, siis mitte midagi sellest ei praktiseeritud. Jäi stand by peale…, kuna puudus kreedo, ja puudus usk. Sest temas väljendus see tänu tema Müsteeriumi olemusele -aga meie plaanis, tema usutavuse olemuse tõttu-, sest ta uskus.

Ja kõik see, mida mingil hetkel usutakse kindlasti!, ilma mingi kahtluseta!, see muutub imeks; see muutub… ja teeb tema kreedo imeliseks, imepäraseks.

Ehk siis, Kristliku Puhangu näide, oma imedes, ei olnud mitte tema “hedoniseerumiseks”. Ei. Oli ettepanek teiseks dimensiooniks, teiseks elu teadvuseks! Igavikkude Eluks…

Ja Igavikkude Elu…, milleni jõuti teenides!, uskudes!, armastades!... Nagu kolm trepiastet, mis panevad meid simultaanselt nägema surma kui ootamatut või ettenähtavat põgenemist… elust; teenivast, uskuvast elust…, armunult.


Lõpptulemusena, Palve Tähendus ei leina täna!, sest see tähendaks lõpu tunnustamist! Tähendaks kaotuse omaks võtmist.

Pigem peaks tunnetama, et see on oma sisult Euharistiale omane hetk.

On hetk järgnevaks: ”Võtke ja sööge, sest see on minu keha. Võtke ja jooge, sest see on minu veri”.

See on Euharistiale omane hetk…, see mis päästab surma teadvusest ja muudab selle Ülestõusmise teadvuseks!

Ja kui kummaline: just Suurel Reedel katoliiklased ei tähista euharistiat.

Samuti just selle päeva jooksul, oraakel, läbi oma kuu, viib meid “Armunute Ühenduseni”; “Orgasmini”: see hõrk kirjeldamatu hetk, läbi tavapärase teadvuse, mil armastajad saavad “üheks”, ja ilmub uus teadvus…, mida võiksime identifitseerida, teatud punktini!, orgasmiga. Mis on nagu kindlustada…, et on surmast üle saadud. Mis lõpetas oma olemasolu.

Just -alguses- avaneb reproduktiivne võimalus. Et ühendada kõik elemendid.

Niiviisi, kui meist saavad elu armastajad, sellesse uskujad, ja teenijad, kes justnagu transtsendeerudes… “jah” ja “ei”-st, heast ja halvast, kõrgest ja madalast, ja saavutades Ühenduse, siis saame olema väga erinevas sellest Suurest Reedest, mida pakuvad meile loodud, paika pandud traditsioonid.

Kristlik Puhang jätab meile, tänases Palvuslikus Tähenduses, idee, et Armastus, kui “armastajate” kogemus…, selle sõna laias tähenduses, on mehhanism, mille läbi olendid sulanduvad üheks ja saavutavad, muuhulgas, Surematuse, praktiseerides seda usku ja teenides selles tähenduses.

Ülestõusmise tõotus… on Uskumise pragmaatiline osa.

Ja Teenimise praktiseerimine on Tervendav osa.

Ja tingimusteta Armastus Loova Müsteerimi suhtes on ülalpidamine, tugi.

***


TÄNAPÄEVAL ON SOLIDAARSE

KOMMUNIKATSIOONI

SUUNDUMUS HARV

pdf

 

Niinimetatud “valeuudised” -või ka libauudised- on hirmude, hoiatuste, terrori eskaleerumise eelmäng…, elanikkonda justnagu valmistataks ette sulgumiseks, tagasi tõmbumiseks, varjumiseks, eraldumiseks, iga korraga aina suurema umbusu alalhoiuks. Ning sel moel, koos halbade uudistega, lisatakse valeuudistega juurde valelikke teadaandeid juhtidelt, valitsejatelt, pankuritelt jne. See ei ole midagi uut!, kuid mis, lisana, suruvad elanikkonna teatud situatsiooni, teatud… trööstitutesse tingimustesse.

 

Palve Tähendus hoiatab meid selle sageneva, in crescendo situatsiooni eest, mis asetab kahtluse alla igaühe sõnad.

 

Kõige selle juures –kõne all olevas situatsioonis- muutub inimestevaheline kommunikatsioon “barokseks”, paljusõnaliseks sõnamänguks, keerukaks, raskeks… ja seda hirmust siiruse ees. Siirus omandab destruktiivne rolli valede varjamise, sektantluse, radikalismi põimingus…

 

 

Ajakirjanduse agentuuride, korrespondentide, ajalehtede, ajakirjade pealiskaudne informatsioon… väheneb iga korraga ja on aina enam ja enam pinnapealne, sel moel, et informatsioon mida võiksime vajada; -vaadake hoolega-… seda avaldatakse ja paigutatakse kohtadesse, paikadesse, ruumidesse, jne, kus me ei saa kinnitust, kontrollida. Me ei saa kontrollida kas see (sündmus) toimub või ei. Mitte mingil moel.

 

See kaugel toimuva kohta-, distantsilt informatsioon ei jää püsima nendesse ruumidesse, vaid antakse edasi -nii nagu ütlesime alguses- kõigile ja kogu ümbruskonnale..

 

Ja nii ei olegi imestada, et informatsioon lähiümbruskonnast, teadmised kõige lähemal olevast… on peidetud, on vildakad, on enam-vähem selged; ja teevad ruumi, nagu võib oletada, igat tüüpi spekulatsioonidele.

 

Nii rohke spekulatsiooni ees… muutuvad keelepeks, salvavad kommentaarid, hüpoteesid, teooriad sagedasteks ja annavad hoogu uutele valeuudistele.  

 

Milline versioon saab olema igaühel ühe ja sellesama fakti kohta? Või milline ei-versioon? Ehk siis, lükata tagasi ükskõik missugune fakt; seega ei huvita mitte mingisugune informatsioon, vaid see, mida ise tehakse.

 

Ja kõik see põhjustab vaid ahastuse teadvust.

 

Palve Tähendus tuletab meile meelde vajaliku intiimsusega siira väljenduse vajadust, hoolikalt valitud sõnadega, vaikse kuulamisega!, eelhoiakute lahustamisega ja süütuse presumptsiooniga!... enne kui sööstetakse süüdi mõistma, rünnakule, kritseerima, hapet pritsima, ebamugavust tekitama…

 

Palve Kutse kiirustab meid võtma hädavajalikku seisukohta vaikuste ees, mis peaksid olema sõnad, sõnade ees, mis peaksid olema vaikus, meie enda kommunikatsiooni ees… ja hoiatus teiste kommunikatsioonile  meiega.

 

Tänasel päeval on solidaarse, jagatud, konsensusele suunatud! kommunikatsiooni suundumus harv. Ja on lihtne, et viiakse sisse moonutuste muutujaid, eksimuste muutujaid, mis viivad loiduse, ükskõiksuse või vastandumisteni.

 

Nõutakse, Palve Tähendusest lähtuvalt, olla tähelepanelikud äkiliste ja ootamatute üle reageeritud vastuse hetkete suhtes… või “inkvisitsiooni laadsete” arvamuste -endast väljaspool asuva või sisemise- suhtes… Kuid koos kõigi nende ettevaatusabinõudega ei tohi käest lasta selge vastuse andmist selle kohta, mida mõeldakse, mida tuntakse, mida arvatakse, kuid ressurssidega!, ilmselgustega!

 

Sest ilmselgelt eksisteerib ka kiusatus -hirmu ees reostatud saada- eemalduda, põgeneda, sulguda -nagu ütlesime-, eralduda ja tekitada… pingeline vastatikune umbusaldus!

 

Ja just see, mida vajatakse, on siiras sõna, see… arusaamisele, konfabuleerumisele, mõistmisele kaasaaitaja vaikus…, headuses, rõõmsas, lõbusas.

 

Samuti teavitab Palve Tähendus meid, et sellise meeleolu-, hinge-, suhte animismi ees, sellise segaduse ja kaose juures, mis vähehaaval hakkab peremehetsema kogu kooselu üle, on väga tähtis teada, et see on genereeritud ja sisse toodud võimu, kontrolli, vägivalla hävinemise… ja elu sees ja sisemuses oleva üldise võimu poolt. Ja just sellele sõnale on vaja referentseeruda, “elu”, kui sõnale, mis meid teavitab, mis avab meie silmad ja mis annab meile teadmise perspektiivi, et… vähemalt, on jäänud veel palju elada. “Vähemalt”.

 

Ja see, mis tundub et võiks jääda väljaspoole uudist, kommunikatsiooni jne, ei jää välja. Ei; sest kui me argumenteeriksime teadlikult Elu Jõu üle tema väljenduses, tema manifestatsioonis, tema kaitses, tema kohandumises, tema pleomorfismis, tema võimekuses anda vastuseid hävingut põhjustavate tegurite ees; ning kui me võtame selle idee omaks, siis ilma kahtluseta saab meil olema leitmotiv (juhtmõte), motivatsioon uskuda läbipaistvuse, selguse ressurssidesse, siiruse ressurssidesse, ilmselguste ressurssidesse, lähenemise ressurssidesse, mõistmise ressurssidesse, tunnete ressurssidesse…; ja mitte defektide ressurssidesse.

 

Ja sellisel moel, iga kord kui ilmub moonutus, kahevahelolek, kahtlus, siis silmapilkselt anume tungivalt elu, et too manifesteeruks, selgineks, ütleks… enne igavikulise kahtluse lämbumistundesse kinnijäämist,  enne kui oleme kõiki katkematult süüdi mõistnud!..., selle asemel et –“selle asemel et”- austada kõiki!

 

Elu, nagu me ennekõike…, ennekõike oleme, peame me endast, kui sellisest, andma tunnistust… ja pakkuma oma parimaid garantiisid, meie kosutavaid ressursse ja vahendeid, meie võimalusi lahenduseks, meie kunstilisi väärtusi!...; tunnustatud leppimise-, regulatsiooni- ja kokkulepete kriteeriume; teades et oleme vajalikud kõigele, mis meid ümbritseb ja teades, et oleme ka vajadus teiste jaoks!...

 

Ja, seega, peame olema täitunud…, täitunud elust, valmisolekust… ja meie kohaloleku, meie siia saabumise, meie kohustuse lahkest, leplikust ja alandlikust omaksvõtust, Taeva ees…, osates seda kohandada  igasse situatsiooni ja vajadusse.

 

***