Eesti
Neijingi Kool                                                            

 

USU NÕUDMISED, PALVED HÕISKAVAD PALVUSLIKUST

 

 

Kriitika, kahtlused, kõhklused, otsustamatused, mittemõistmised, usaldamatus…

 

Terve virn isevärki ideid graviteerivad ja paljunevad, mitmekordistuvad… uskumuste, tunnistuse andmise -kõige selle, mis võiks esindada mingit väärtust- kohal ja ümber.

 

See on kaasaegse inimese meelsus ja hoiak: allutatud peaaegu et apokalüptilistele revisjonidele, uuesti läbivaatamistele; mitte kui ilmutused, vaid kui pidev “kasutamine ja minema viskamine”, otsides soodsaid võimalusi, mille kaudu rünnata või mitte nõustuda.

 

Tegelikult otsitakse -näib olevat kinnismõte- mingit “kontrat, vastu” olemist.

 

Ja kui joodi hommikuks kohvi, siis tuleb vaadata millised kahjulikud mõjud kohvil on. No me ei hakka ju ometigi uskuma, et kohv on hea, mõistlikus doosis! – mõeldes ”mõistliku” all seda, mis ei kujuta endast sõltuvust-.

 

Kuid… näib nagu ei oleks võimalik, või et sotsiaalses sfääris oleks peaaegu keelatud omada mingit suhet, usaldust, mingit veendumust; pigem omatakse kestvat kahtlust, alalhoitud umbusku, vaadeldud valvelolekut, “kärbest kõrva taga”… - võib olla sellepärast kärbsed ei hiberneerugi-.

 

Kogu see parasiitlus, mis näib kultuuriline… ”Näib”. Kui see on kultuur, siis muutume me, tegelikkuses, tolmulestadeks -neid austades-, kes uitavad vaipu mööda. Kuid, neiks olemata, see, et ”me sellisteks muutume”, ei näi olevat just parim saatus.

 

Ja need positsioonid…, julgeme väita, et kuni “tänamatuseni, kestva rahulolematuseni” välja, kindlapeale sulevad poorid, kortse tuleb juurde, lihaste toonus modifitseerub ja muututakse apaatseteks, uskumatuteks.

 

Sest järgmiseks on see samm: igapäevases kooselamises, pärast massiivset hävingut… nagu rändtirtsud põllul, nagu koid puu sees, pärast tuleb see staadium, kus “kõik kõlbab, kõik on sobilik”, ent samal ajal midagi ei sobi, midagi ei kõlba: ükskõiksus.

 

Kogu Universum pandud liikide käsutusse! -ka inimese omale- ning peakangelane keeldub tegutsemast, keeldub järgimast kava, stsenaariumi! Kuid teist kava tal ei ole! Ta ei taha vändata filmi Universumist, Lõpmatusest, Igavikust. Ta klammerdub oma üleoleku või võimu ja kriitika, happeliste kriteeriumite külge.

 

Loomulikult. Ilmselgelt on fookusi, mis selliseid modaalsusi ”veel” ei kultiveeri. Neid on. Kuid selline heitlik ja ”sapiens”-lik hoiak -jutumärkides-, kes teab ja tunneb kõike ja avaldab kõige kohta arvamust ning seab kahtluse alla ükskõik mille, teadmata, ilma afektiivse analüüsita…

 

Sest ükskõik missuguse situatsiooni analüüs ei ole erandiks, vabastatud afektiivsusest.

 

 

Kuid näib, et usaldus, koostöö, omavaheline jagamine, rõõmustamine, nautimine on halva kvaliteediga…

 

Üleolek, valitsemine, raev, ahastus… on ülekaalus; ja isegi teise dimensiooni edendamisel opereerivad need. Kaasaarvatud. See justnagu nakataks, justnagu see oleks keel, millest aru saadakse.

 

Ja kui ei räägita sellel imperatiivsel, dominantsel, klassifitseerival, deterministlikul toonil; näib nagu ei mõistetaks, näib nagu see, mida väljendatakse, ei omaks väärtust.

 

Võiksime öelda, et Loov Müsteerium on kasutanud ja kasutab igat tüüpi, erinevaid strateegiaid… meis, meiega, meie vahel, meie jaoks, teiste suunas… Lõputud kombinatsioonid ja… võimalused, juhused, et elu uueneks!, töötleks ümber, taaslooks, oleks vaba ettevaatlikust ootamisest ükskõik missuguse positsiooni, teenistuses olemise, arvamuse ees!...

 

Laitmatus, adaptatsioon, paindlikkus, kaastunne, koos elamine, rõõmu väljendamine näib olevat keelatud.

 

Meeldivus, armastusväärsus muutub -argipäevas- solvanguks, tuimaks, tömbiks olemiseks…, millel puudub karakter!, millel on puudu jõust, milles ei ole…!

 

Jah. Teadsime küll, et see oli sõda, kuid kas nii tugev!..., et peab vabandama, et olla armastusväärne?

 

-Vabandage, et olen viisakas, armastusväärne, kas te võiks mind informeerida…?

 

-Mis te soovite?!

 

-Psss! Ah, jätame selle.

 

-Järgmine!

 

Midagi sellesarnast… Midagi sellesarnast.

 

Mingi õigusemõistmine õigluse ees, kuid väga…, väga rääsunud õigusemõistmised! Jah. Need, mis ei luba rehabilitatsiooni, taastumist, regeneratsiooni, uuenemist… Sellised “hammas-hamba-vastu” õigusemõistmised; sellised… “aadrilaskmisega” õigusemõistmised.

 

Ilma kahtluseta -ilma kahtluseta-… Loov Müsteerium kaugeneb; kuid… olles lähemal kui eales varem, see kes kaugeneb on olend. Ja, ilma kahtluseta, sellepärast, et Loov Müsteerium lubab seda.

 

”Aiii, kuni sul mind vaja on!”… -oleks nagu kuulda-. ”Aiiiii! Jätan sind ekslema sinu enda jõududega, kuniks sul mind vaja on”.

 

 

Millist Müsteeriumi nägu saab näha siis, kui teda  vaja hakkab minema?

 

Millist nägu pakutakse praegu!... nii paljude sündmuste läbi, nii paljude võimalustega, mis näivad ainult taandarenevat?

 

Pole raske näha, kuidas inimkond jookseb tormakalt kuristiku poole!... et hüpata tühjusesse; võibolla üritades tunda just seal seda vajadust, ning sealt ilmuvad ka abistamised, et vältida meie haiget saamist, ära löömist.

 

Näib, et moodne, kaasaegne kindlus pesitseb mingis poolikus usalduses, milles on alati olemas võimalus põgenemiseks, kiireks eemaldumiseks, tagasilükkamiseks, keeldumiseks!...

 

Näib, et ei ole rahu, kui ei ole reetmise, põgenemise, eemaldumise, eitamise kindlust!...

 

Näib nagu olendid otsiks vigade või eksimuste tegemist -või neid, mida soovitakse neiks pidada- kõigest, kõigist, kes neid ümbritsevad…, selleks, et -mõnel juhul- saaks rünnata… või saaks end kaitsta -mis antud juhul teeb sama välja-.

 

Prestiiž kestab mõne aja; otsekohe ilmub ”mitte-prestiižikas”, justnagu need oleksid need kesta vahetavate madude nahad.

 

Halastus näib olevat peidus või!... on muututud kättemaksuhimuliseks, õigustmõistvaks, korrigeerivaks, karistamise õppetunniks.

 

Ai!... Värske vesi on siiani parim kergendus näole, olgugi et olend panustab selle võõpamisele võltsgrimassidega.

 

Tõsi on, et ”ühest sõnast piisab tervendamiseks”. Kuid, samuti, on jõutud punkti, kus üks sõna on piisav hävitamiseks, lammutamiseks, segadusse ajamiseks, kahtluse, kõhkluse ebamugava kindluse loomiseks.

 

Ja ei ole vaja oodata, et kukk kireks kolm korda, et eitada seda, mida öeldi uskuvat. Enne kui kukk ärkab, eitatakse  ühe usu autorlust, päritolu… ning kahtlused kasvavad.

 

Anub, nõuab sõna tema uskumist…

 

Anub, nõuab Loov Müsteerium entusiasmi…

 

Anub, nõuab Lootust

 

Anub, nõuab Armastus… pühendumist!

 

Ja kui neid anumisi, nõudmisi kuulda võetakse…, siis, kindlapeale, kurtmised vaibuvad; halvastiütlemised lahustuvad; anumised, nõudmised muutuvad ootuseks ja mitte ahastuseks.

 

Palve Tähendus nõuab, anub meilt. Ta kutsub! meid… kuulama, uuesti end kokku panema, uuesti ülesehitama ilma eelhoiakuteta!; armastusega, heldusega, ligimesearmastusega, mõistmisega, veendumusega.

 

Ta kutsub meid märkama seda (inim)summa, sülemit, mis tekib … ümber olendi ja tema tegemiste ja (tegemiste)tulemuste.

 

Usu palved hüüavad, hõiskavad palvuslikust… justnagu oleksid kuulamise proovilepanekud, tõestused; et tuntakse Loovat Halo meie väljendustes, meie läbielamistes.

 

Ai! Armastatud nagu tulbid!, nagu õrnad liblika tiivad: nii õrnad!... Ainult mingi müsteerium võib neid hellitada, ilma neid katki tegemata…

 

Niivõrd hõrk, et ainult saab… lisada õrnatundlikkust ja tajuda tema aroomi hõngu.

 

***

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 



NÜÜD, MIL “VARASEMAT” EI OLE…

 

 pdf

Varem, siis kui “varem, varasem” oli olemas, tavatseti öelda: ”Meid ootavad rasked või keerukad või… ajad”.

 

Nüüd, kui ”varasemat” ei ole enam, siis mitte et meid ootavad, vaid ongi kohal; on kohal ja… ja kestavad edasi.

 

Varem, näis et oli mingi latentsus, mille jooksul olend valmistus, puhastus, korrastas end… Nüüd, kus “varasemat” ei ole, võib suvalisel hetkel ilmuda jultumus või solvang või agressioon või… eelhoiak, süüdimõistmine…

 

Me oleme jäänud ilma “varasemata”.

 

Ja on lihtne, et puhtalt reaktiivse mehhanismi tõttu, mil halbadele, kahju tekitavatele stiimulitele visatakse vastu samasugune kinnas… ja inimeludes olnud sõda läheb karmimaks, see muutus ilmselgeks, igapäevaselt, ükskõik missuguses elamise keskkonnas. Tegelikult olid need väga eripalgelised sõjad -või on sõjad-: huvide, ideoloogiate, pommide, atendaatide, kadeduste, valede sõjad…

 

Tähelepanuvääriv keskkondade, vahendite arendamine…, mis on loonud ajavahemikke koos moonutatud astmelaudadega, vahenditega millegi saavutamiseks,  kokkuvarisemisi ja… allakäiku, hävinguid soodustavaid.

 

Kui “varem” näis, et jõudmine kommunikatsioonini…, et me tõepoolest kommunikeeruksime!, siis nüüd, kus meil enam ei ole seda “varasemat”, märkame, et need vahendid, millesse investeeriti, kommunikeeruvad intensioonid, kui liigi vajadused, on olnud ja on mitte-kommunikeeruvad: agressiooni vahendid…, mis otsivad igast olendist kohta, kus kõige rohkem on võimalik kahju tekitada; treenitud sõjardid ärevuse tekitamiseks ning olla niiviisi võimelised  juhtima, manipuleerima… ahastuses olevaid.

 

 

Meile müüakse kindlustusi, meile renditakse vabadusi, meile soovitatakse hüpoteeke, meile pakutakse laene…; kõik see on etteplaneeritud tegevus absoluutseks domestikatsiooniks.

 

Ja kui me vaatasime tähti…,  ja varem -kui ”varasem” veel olemas oli- me peitusime templitesse, kirikutesse, kloostritesse, palverännakute teedele, parimatesse hinguse intiimsustesse, siis nüüd on parim toide… vägivaldne võim.

 

Ja Palvuslik Tähendus küsib… ning ütleb meile järgmist: ”Kas uskuja… usalduse kaotuse ees peab vastama Usu relvaga? Või on see juba küllaldaselt läbi proovitud… läbi täielike hävingute, mida tehti Usu nimel?”

 

 

Samuti varem “varasemast” oli põgenemisel oma aeg. Ja oli võimalik olla piisavalt… põgenemises, et omada headuse registrit. Nüüd, kui ”varasemat” pole, kuhu sa paged? Kas on mingit varju-, pelgupaika? Kas on mingit… õnnistuse saamise kohta? Või oodatakse sind külmade ja uute -et seda kuidagi väljendada- uskumustega, mis sind kohustavad?

 

Võib öelda, nii möödaminnes!, et on olemas mõningaid paremaid tingimusi, kui mõned teised. Aga nii vägagi möödaminnes.

 

Uskumine on tehtud, muutunud ”raskeks”…, sest see on saamas keelatuks.

 

Kahtluseta, Palvetamine, kui formaalne väljendus, on peaaegu kuritegu, odav võltsing. Isegi enam, ka nende vahel, kes palvetavad, kembeldakse sõnadega.

 

Võib-olla enne “varasemat” “üks sinu sõna oli piisav tervendamiseks”. Täna, ilma ”varasemata” on ”üks sinu sõna piisav sinu süüdi mõistmiseks”.

 

Kuid uskumus on see “nimi”, mis meid liigutab, mis meid motiveerib. Ja selles tähenduses Palvuslik Tähendus annab meile peavarju ja paneb meid paika ja toetab meid… visiooniga sellest, mis on ”võimalus”; võimalus tegutseda… selles, millesse usutakse, mida tunnetatakse, mille poole õhatakse, mille poole püüeldakse, mida ettekujutatakse, milles ”loovaks muututakse”.

 

Kui sõltutakse korrosiivsetest hapetest -mis tulevad oma põletavate sõnadega ja oma kvaliteetide võrdlustega-, siis meie hinged kangestuvad, meie vaime väänatakse, otsitakse vastandumist…

 

Kuid kas Loov Müsteerium, juhuslikult, vastandub eluga? Või pigem on ta kestvas leppimises temaga!? Või, pigem!, asetab teda erinevatesse tingimustesse, situatsioonidesse, et anda tema väärtusele krediiti!, et edendada tema sära!, et muuta elu tõeliselt kunstiks!... ning et happeline ja kriitiline hajuks aplauside puudumise tõttu.

 

Kui Palve on meie abiks, ja meie kreedoks on kuulekas kuulamine ja vastava tunnistuse andmine!..., siis ei ole vastandumist, ei ole hirmu, ei ole lootusetust, ahastust…, olgugi et kõik on ümberringi segi pööratud!

 

Jah. Nagu toimub Müstilise Looja konstantsusega, mis ei kaota ära oma tuge meie barbaarsuste pärast…; pigem paneb ta meid liikuma selle leidmiseks, analüüsimiseks… ja meie olukorra parandamiseks!, olgugi et iga korraga “näiliselt”…  väiksemas dimensioonis.

 

Kui inimkond avastas selle väikese peidusoleva aatomi…, mille pantvangistas päikeselt, ja avastas, üks väike hulk -nii väike, nii väike, nagu mahub ühte kaussi-, mis teatud kindlate tingimuste juures oli võimeline tekitama meeletu lammutuse! Väike ja vähene muutusid grandioosseks! Ja teatud maani, kontrollimatuks.

 

Mitte “kogused, hulgad” ei ole need, mis loevad. “Kvaliteedid” on need mis on, eksisteerivad… ja esindavad elu.

 

Nüüd, kus meil ei ole ”varasemat”, ega ”varasemast varasemat”, vaid oleme selles hetkes…; olgugi et jätkavad survestamist minevikud, olevikud ja tulevikud, jah. Kuid selle osakese hetk ja selle aatomi vastav aktiveerimine on võimeline tekitama meeletu hulga jõudu!, energiat!, võimeline valgustama mingit linna või… seda hävitama. Ning just samasugusel moel aktiveerub ka uskumus!, aktiveerub usk!, aktiveerub tunnistuse andmine!, aktiveerub visadus!...

 

“Kvaliteetides”.

 

Näib, nagu oldaks kaitses!; ei. Ollakse ilmselgustes; jah. Ja see on vaja vormida lahkeks, päriolevaks stiiliks, et ükskõik, kes läheneb… ei leiaks motiive hirmuks või himudeks või rünnakuteks; pigem uksele koputades tunneb meeldivust.

 

 

Rünnak tekib silmapilkselt, selles samas palvetajas, ratsionaliseerides ja öeldes, et “see on üks huvitav teooria”. Aga väljaspool -seal, kus iganes!- ootavad kohtunikud, kadedad, prügistuhnijad, raipesööjad, oma projektide dissidendid…, kes ei tegutse, kuid kõlbavad kaitsevalliks, et vältida lootuse katkematuid hingusi.

 

“Lootuse katkematud hingused”.

 

Ei. Need ei ole teooriad. Me ei ole… pilves. Oleme olendis, olemises. Oleme selles, kes oleme: sõnas, mis viitab tegutsemisele!, sõnas-teos, mis viitab liikumisele!; liikumises, mis viitab ”elule”!

 

Ja rõhutades, taastades palvuslikku sõna, meenutame algset heli, see mis meile kuulutas, et ”Alguses oli sõna!, ja sõna oli Looming. Ja midagi ei tehtud ilma temata”.

 

Seega Palve pöörab meie tähelepanu ettevaatusele, mis peab olema meie endi reostuse suhtes, mis ilmub otsekohe, kui animus innustub, hingestub!, toitub!, saab võimeliseks! Ja koos sellega, ükskõik missuguse võimaluse realiseerumine!

 

Kaeblemiste, kurtmistega me ei ehita; me teeme seda hingustega!

 

Me ei kasva ”aga”-dega!, me teeme seda ”jah!” öeldes…

 

Me ei saavuta veendumust mõistuse, põhjuslikkuse läbi; me teeme seda… tunnete, armastuste veendumustega!...

 

Ja kõik see ei tekita meis loobumisi, lähtiütlemisi ega kaotusi. Pigem valgustab, selgitab pimedusi. See viib meid edasi raskustes. Teeb meid tõeliselt vabastatuteks!... See võtab meilt ära tragöödia ja draama.

 

Loova Müsteeriumi Hingus kutsub meid kokku ja palub tungivalt, palvuslikult, et kuulamine saaks tugevamaks, tõeliseks!, et meeled, nina, maitse, nägemine, kõrvad ja puutetundlikkus… muutuksid operatiivseteks!, kaugemale materiaalsest!; osates sellest kõigest kaugemale näha.

 

Muuta end läbipaistvaks!

 

Sügislehtede sädelevad hoiatused kuulutavad meile lähenevaid lumesadusid, külmi… ja tulesid. Justkui oleks üleskutse talveuneks, et võtta end kokku essentsis, selles, kes, mis tuntakse end olevat ja millest tunnetatakse, et… meid toidetakse, et oleksime!

 

Jah!...

***

 

VÕIMALUSED, TÕENÄOSUSED, PLAANID.

 pdf

Ja igal päeval valmistakse meile menüü; võimaluste, tõenäosuste menüü meie projektidele. Ja kuna väljendused tekivad ajas rütmiliselt ja aeg on midagi, mida me ei tunne, küll aga oleme seda lugenud, arvutanud, väljamõelnud, et võiksime orienteeruda funktsioonides, tegevustes, siis, hea küll, täna väljendub teine rütm, mille kohta võiks ütelda, et see on veel üks nädal…, aga tegelikult ei ole. Sest me paikneme erinevates ruumides. Ei saa liita pirne ja autosid. Nad on erinevad struktuurid.

Aga hea küll, Palve Suund meenutab meile, et me igapäevaselt ennast päevakajastaksime, sest me asume erinevas paigas, erinevas ruumis ja … kuigi mälul ja projektidel on oma rütm, peame igapäevaselt rütmi uuesti üles leidma, sest paikneme erinevates ruumides.

.

See on sama nagu ärkaksime iga päev erinevas riigis: meie tegevused, meie keel, meie teod oleksid erinevad.

 

Universumi elanikena teame, et asetume uutesse ruumidesse, mis on loodud selleks, et meie puhul elu “loomingulistada”. See peaks –see on palve soovitus- täpsustamama iga tööpäeva, päeva… -jagame kuidas tahame- une ja une vahel… Peaks avastama ja rakendama iga päeva eripära.

Ja sellepärast on meie almanahhis iga päev soovitus, suunamine, eripära, mida igaüks võib kasutada Loomingu järgimiseks; Loova Müsteeriumi rütmi järgimiseks; et olla kooskõlas sellega, mis meid inspireerib ja mida elu keel meile soovitab.

Kõige hullem viga on olla või tahta olla samasugune nagu eile!

Kuigi meil on harjumuslikke või näiliselt korduvaid funktsioone, iga päeva loominguline, loov matriits, mis toetub iga olendi võimalustele, tõenäolisustele ja plaanidele, annab meile teistsuguse olemise, olemasolu, elamise dimensiooni!

Nagu see, kes valib iga päev endale riideid või otsib teistsugust kaunistust või planeerib erinevat funktsiooni… ja ei kinnistu asjaoludesse, juhtumistesse või situatsioonidesse kohustuste, surve, maaniate tõttu…

See ei võta meilt teragi kohustusest, mille iga olend endale vabatahtlikult võtab või peaks võtma. Vastupidi: väärtustab kohutust, sest lisab uuenduslikkust, sest panustab eipära, sest laiendab ja paigutab vajalikku dimensiooni; või vähemalt on kavatsus oma koht leida.

 

Loomingu liikumistega ühildumine tähendab luua palvet, vaatlust, meditatsiooni kasutades kooskõla, mis lubab meil elu rütmi kuulata, näha, kuulda, maitsta, tunda.

 

Tänu astronoomiale, astrofüüsikale näeme suuri liikumisi, milles osaleme ja mille tõttu toimuvad meie kokkusurutud keha, meie kokkupigistatud ladustamise suured tegevused…, mis haaravad kõiki meie rakke teatud rütmi, teatud muutujatega, perspektiividega, mida me teadlikult ei tunne; automatismidega…, milledest mõnesid tunneme ja teisi absoluutselt mitte.

Tõsi on see, et kui Traditsioon ütleb, et me oleme mikrokosmos, siis ta palju ei eksi.

Sellega tahame korrata –kuigi peaks kõlama erinevalt- , et iga olend on Universumi koopia; see on sama, mis ütelda, et “Loova Müsteeriumi koopia”. Iga olend, erinevatel tasanditel. Aga, olles universumid, on võimaluste, tõenäosuste ja planeerimise garantiid kindlustatud.

Ja ma pean kuulama mitte ainult oma ümbrust… vaid pean kuulama ka oma sisemuse keelt… ja neid võrdlema, et leida ümbrusega kooskõla; kavatsuste konsensust.

 

Kui Universum näitab end meile Igaviku, Lõputusena, ei saa olla temas ühtegi asja, mille neid omadusi pole. Seega pean ma mõtlema lõputuse ja igaviku peale; mitte piirangute, tõkete, seiskumise või liikumatuse peale.

 

Pole keeruline ette kujutada kombinatsioone, mida võib luua iga olendi mikrokosmos teiste olenditega pidevalt Muteeruva, Lõputu ja Igavese Universumi sees. See on väljaarvutamatu. Aga… see dimensioon, mis võib meile numbri kätte anda, peaks meile rääkima meie osalusest selles. Teada, et ma olen selle numbri osa, mis väljendub tõenäosustes, võimalustes, plaanides…

 

Ja kõige tähelepanuväärsem –väga tähelepanuväärne- ja millega tavaliselt ei arvestata, on see, et meie Universumi kompositsioon…on pidevas muutuses, uuenemises ja uuenduses.

Ja küsimus ei ole selles, kas tahta või mitte! Juhtub. Nagu koitmisega…

See võib mulle mitte meeldida, võin tunda end ööinimesena või hilja ärkajana või uuenduslikumana, aga juhtub…

Juhtub, et meie tekstuurid pole enam samad!...

Juhtub, et on sisemine keel… , mis “tõenäostab”, mis võimaldab meie teadvusele teatud hoiaku, kavatsuse, positsiooni ja teostuse uudsuse, igapäevase üllatuse suhtes.

Sest juhtub. Aga muutujat, uuenduslikku, ettearvamtut, loomingulist… on nii pikalt pikalt karistatud; on nii kaua otsitud kindlat, stabiilset, kontrollitut, et kuigi muutub –sest see on Universumi ja Loomingu dünaamika-, siis kummalisel moel teadvus paneb vastu… ja üritab sisemist keelt vaigistada.

Teadvus, mis on miljonite aastase harjutamise, proovimisega jõudnud võimalustes, tõenäosustes ja planeerimises liikumiseni.

Aga ei ole tehtud selleks, et seisma jääda, vaid et jätkata lõpmatuses.

Me ei ole lõpuga projekt!... Me oleme Universumi Lõputuse projekt. Ja sedamööda kui me kuulama ümbuse ja enda keeli, kohaneme me solidaarselt Loominguga… ja tunneme Nimetamatu…Armastuse Müsteeriumit…

 

***

 

MA EI ÜTLE LAHTI, EI LOOBU OMA TAEVASEST PÄRITOLUST

 

 

pdf

Meie liigi iseäralikus suhestumise, suhtlemise vormis teiste ja iseendaga…-viitega ”sõjale”- visandatakse inimlikke positsioone kui prestiiži, referentsi, sirgjoonelisuse, selguse, vajaduse, tasakaalu positsioone…

 

Ilmselgelt ei ole… -selle sõja tõttu- üksmeelset kokkulepet… nende referentside sisu kohta, kuid globaalses mõttes võime dedutseerida, et inimkonna liik valib ennast maksimaalseks autoriteediks võimekuses, ressurssides, nende kasutamises, elluviimise näidetes…  

 

Selle sõjaga, mis motiveerib ühtesid saavutama võite, mis hävitab teised, et neid piinata, mis tõstab esile kolmandad, et neid enesekeskseiks muuta, mis kritiseerib neljandaid, kuni nende kõlbmatuiks muutmiseni…, otsitakse tegevust, “seisundit, positsiooni” -nii oleks õigem öelda-, kus kõige võimukam on see, kes seab referentsi; ja selle baasil organiseeruvad kõik teised olendid…

 

Selline on igapäevane tegevus, milles igaüks, omal tasandil, end arendab ja tegutseb.

 

Kahtlusi tuleb hakata üles seadma, kui ”progress” baseerub rasketest olukordadest ülesaamisele, mis tekitati varem või mida igapäevaselt tekitatakse.

 

Ilmselgelt on selles väga erinevates vormides sõjakliimas võitlus, tema lugematutes vägivalla vormides, kõige hinnatumaks instrumendiks.

 

Ja kui “väärtuslik instrument”, vajab see abi vägivalla kui sellise elluviimisel ning pöördub, otsib tuge põhjendustest, selgitustest, interpreteeringutest, valedest…

 

Kõik näib viitavat -ja sealt ka tänane Palvuslik tähendus-, et need positsioonid, need seisundid, positsioonid… hakkavad muutuma kroonilisteks, tavapärasteks ning ei johtu juhusest ega situatsioonist.

 

Umbusk, teise nägemine inkvisiitorlikest perspektiividest lähtudes…, on  justkui norm; nagu mingi -loomulikult, sõdalase- kaitsemehhanism. Ja kuna parimaks kaitseks on hea rünnak, siis alati käeulatuses olevad, valmisolekus hoiakud on praegu –”alatises praegus”- agressiivsed, sõjakad… või “konfliktiivsed”, kui nii on selgem.

 

Kompleksuses, mida elu kui kirglik avastamise, õppimise, “kreativiseerumise” protsess taotleb, kujuneb… kompleksne ümber komplitseerituks; komplitseeritu omastavaks, vangistatuks; vangistatu revanšiks.

 

Me peame seda dimensiooni märkama.

 

Palvuslik Tähendus tuletab meile meelde positsiooni, millelt elu väljendub: ressursside, variatiivsuste, muutujate, uudsuste…, ettenägematuste, õnnede!... priviligeeritud positsioon… Kuid kõik see koos sõnumiga, teatud keeles, koos Loovast Müsteeriumist pärineva Loova Jõu poolse…hoolega!

 

Kui pöördume nende “hoitud olemise “, armastatud olemise, katkematult abistatud, toetatud olemise perspektiivide poole… -mitte jälitatud!, mitte süüdi mõistetud!, mitte karistatud olemise!-, kui -tõenäoliselt- see on  teadmise, tundmise, tegutsemise teadvuses “värske”, siis lõpetame -vähemalt kohati- komplikatsiooni kompleksuse nimel; lõpetame mõjuvõimu pärast vasturääkivuse; siseneme solidaarsesse koostöösse, selle asemel, et katkematult võimu üle vaielda.

 

On riskantne teha plaane, visandada meie liiki -ja, lõpptulemusena, peegeldades seda meid ümbritsevas, ehk siis teistes liikides-…, on riskantne stabiliseerida, aktsepteerida nüüd juba umbusklikku versiooni elu kohta; võtta ennast kui vältimatut võitlejat…, ellujääjat, üleelanut; jätta kõrvale afektid, kiindumused…, nähes defekte, ja niiviisi õigustada usalduse kaotusi, rünnakuid või siis taaselustada läbikukkumisi, võttes appi Ajaloo: sellest mis juhtus, mis toimus…, pärit ühest lahenduseta evolutsioonist.

 

Ning jah: sarnane praegusele, käesolevale…, näiliselt üle saadud iidsed ajad, erineva õhkkonnaga ja –loomulikult- erinev muster, mis on liiga sarnane; seega on ilmselge, et see muudab meid valvsaks visa korduse ees, milleks on kompetentsused, võistluslikkus…, mis teevad kooselu, jagamise, solidaarse meeletult raskeks…

 

Uf! Ja kuhu jäävad ideaalid?

 

Uf! Paistab, et raha on nad ära ostnud…

 

Uf! Näib nagu Looming on meid ära unustanud…

 

Uf! Näib nagu ta oleks elu juhtimise jätnud meie kanda.

 

Juhtida elu…!?

 

Kas oleme, ilmselgelt, Loomingu esindajad, piisava dekooriga, eetika ja elegantsiga, et juhtida elu?

 

Kas meie vastutus on piisavalt heatahtlik, helde ja läbipaistev, et korrastada elu?

 

Agressiivsuses, sõjakuses tavatseb vastus olla väga ilmselge: alguses öeldakse, et “ei”, kuid küll see saab ükskord selgeks õpitud, küll see kord lahenduse leiab”…, sellesama alatise, “peatatud, edasi lükatud”, meetodiga…, Ajaloo lühikese lapsuse tähenduses.

 

Oleks kohane küsida, palvuslikult:

 

Kas oleme jõudnud siiamaani tänu meie enda võimekusele…, ressurssidele…, vahenditele…? Või oleme jõudnud siiani, sest meid on aidatud, meid on toetatud, meile on soodustatud – olgugi et barbarid!-, meid on lubatud…?

 

Kas võiksime hetkeks ette kujutada, et elavad liigid -kõik nemad omavahel küll tunnevad üksteist- konfabuleeruvad meie vastu? Kas meil oleks mingit võimalust ellu jääda? Või pigem kaoksime mõne minuti jooksul?

 

Mõtleme hetkeks, et elavad riigid konfabuleeruvad omavahel, neil on kõrini olemast juhitud, manipuleeritud, hävitatud, välja suretatud!... ja otsustavad vastu hakata, üles tõusta meie liigi vastu. Kas meie käsutuses on ressursse?

Pöörake tähelepanu sellele, kui mingid bakterid mässu tõstavad, kuidas me siis värisema hakkame!

 

Kas meil on ressursse et organiseerida mingi võitlus, lahing mässu alustanud liikide vastu… või tegelikult, reaalselt… ei suudaks me end isegi kaitsta mitte?

 

See, ilmselgelt, võiks juhtuda. Miks mitte? Iga kord avastame  rohkem ja rohkem alliansse erinevate elusorganismide vahel, sünkroonis nendega, mis teoreetiliselt ei ole elavad, nagu mineraalid, mullad… ja sellele kohale iseloomuliku dünaamikaga, kus me Universumis asetseme. Mõned kinnitavad et see on “elus” organism…, sõltumatu parasiitidest, kes tema peal elutsevad.

 

Ning, jah, on võimalik, et läbi inimliigi lühinägeliku, kõõrsilmse teadvuse… vaatleme kohalolu, olemist, tegemist, tundmist… kui mingit võitu, tulu. Ent samuti oleme doteeritud teatud sensitiivsusega, mis viib meid palvetama ja kuulutuse, hoolimise, hoolitsemise sõna kuulama; mis viib meid meie positsiooni nägemiseni ja visioonide tegemiseni.

 

Mitte kõigil, kindlapeale, ei ole seda võimalust.

 

Kuid kui see on olemas, siis ollakse… personaalse ja liigi arengu hindamise valmiduses, mitte ainult meie enda liigi referentsi taktikepi all, vaid Loomingu referentside omas, äratundmises, et… ilma teiste liikide abita ei ole me võimalikud.

 

Miks nad meid saadavad, jälgivad… meie barbaarsustes? Miks neist saavad vaikivad kaasosalised meie pettustes? Mis kummaline suhe on neil Loominguga?

 

Mitte sellepärast, et neil oleks hirm! Mitte sellepärast, et nad end… alahindaksid. Ei. Pigem võiks öelda, et neil on tähelepanuvääriv pühendumuses ja teenimises olemise truudus! Mis näitab meile uskumatut usu tunnistamist!

 

“Nad ei mõista meie üle kohut”.

 

Kas oleks -kokkuvõttes- kohane võtta õppust sellest solidaarsest usu ja teenimise hoiakust?

 

Kas võiks võtta õppust sellest hoiakust, et meie väljendumine… oleks lähedane või sarnane ”sellele”…?

 

Tänu palvuslikule liiklusvahendile võib olend avastada, et tal on olemas meisterlikkus, peenekoelisus, elegantsus, emotsioon ja võimekus, et olla laitmatu.

 

Ja seda mitte teiste arvelt!..., vaid iga olend iseenesest.

 

 

Kas tuleb võtta arvesse, et see tee või komme olla kestvas võitluses, muudab meid võimetuiks… peenekoelisemate teadvuste jaoks?

 

Jätkates niiviisi, meid juba teavitatakse ühest… langusest.

 

Kuid ainuüksi see tõik, et teavitus eksisteerib, on märk, et meil on olemas juhtlõng: perfektsiooni, laitmatust, märkimisväärset positsiooni, headust genereeriv… lõng. ”Headust”…

 

Võib-olla kui seda “teavitust” ei eksisteeriks…, siis jääks veel paljugi teha sõjakas, agressiivses, kuid see palvuslik nõue peab meid taas-võimekaks tegema teiste perspektiivide poole, mis olgugi et tunduvad võimatud, on olemas, ootavad nende kasutusele võttu, et neid elataks, et neid tuntaks, tunnetataks.

 

Ma … ei loobu, ei ütle lahti… oma Taevasest päritolust. Ma ei loobu… oma mõjust ja kestvast hoolitsusest.

 

Iga referentsist, vahendamisest tulenev elevatsioon peab vibreerima emotsioonis; Loovas emotsioonis, mis lubab mul kohal, siin olla. Ja niiviisi, muutuda tundeliseks selles, mida ma pean ellu viima.

***

 

 



ÜKS PALVUSLIK LUGU

 

pdf

Ja elu töötati välja, lihviti tasakaalude, vibratsioonide ja rahulolu adaptatsioonide, kohanemiste baasil.

 

See väljendus keerukustes ja austuste põimingutes… kõige suhtes, mis ümbritses ükskõik missugust tüüpi vitaalset väljendust.

 

See arenes järk-järgult… vastavalt vajadusele, mis ilmus tänu seostele, ühendustele, ühisustele, juhuslikkustele.

 

Sedamööda kuidas tekkisid tingimused, tärkasid mingist “lõpmatusest” pärinevad seemned või sõnumid -nii, nagu seemned seda teevad-, et avastada teisi perspektiive.

 

Ja kõik see oli võimalik unisoonide baasil, mis loodi ühtede ja teiste modaalsuste vahel.

 

Kui -“näiliselt”- ühed kadusid, siis see ei olnud teiste agressiooni või jonnakuse tulemuseks, vaid see oli Elu Müsteeriumi kaitsesoomus, mis andis heakskiidu mingile situatsioonile, ning modifitseerinud tingimusi, liigid lasid sel realiseeruda ja transformeeruti, transfigureeruti oma koostisosadega teistele funktsioonidele.

 

Seda lugu ei ole meile jutustatud niiviisi. Meile on seda jutustatud konfrontatsioonide, vastumeelsuste, tülide, vaidluste, ebasoosingusse langemiste, löökide… seaduse põhjal; plahvatused, maavärinad, vulkaanid ja… jubedad üleujutused, mis laastasid seda Universumi paika.

 

Polnud ka imestada, et seda tüüpi versioonide juures, hakkasid inimkonna puhul idanema, arenema  valikud ja hoiakud…, mis tulenesid kaitse väljendustest, rünnates… -“kaitse väljendused, rünnates”-, isegi mitte rünnatud olles!

 

Domineerimise, ekspansiooni, pealesurumise väljendumised!

 

Seda on tõesti  näha. Võib-olla esimeses loos on vähe ”pragusid”, et seda näha oleks. See on palvuslik lugu. Esimene lugu on armastuse lugu, idülliline ja võimalik, et fantaasiarikas.

 

Lugu, mis kirjutati ja mida kirjutatakse, on dramaatiliselt traagiline.

 

See on ”võitlus elu eest”, justnagu see tulnuks siia kellegiga kaklema.

 

Samaaegselt kui ülistatakse saavutusi ja võimeid, mida ratsionaalne liik realiseerib, võime samuti näha, kuidas kõike seda tehakse spekulatsiooni, peale surumise, ekspluateerimise baasil.

 

Ja niiviisi, selle saavutuse tagapõhjaks… on vägivaldne sündmustik. Sellele lisaks, hakkab kasu jaotuma võistluslikus vormis, ning uuesti sobib see aluseks sellele -see võistlus-, et triumfeerijad saavutaksid uuesti kasu… ning nii jätkuvalt edasi.

 

Tänane Palvuslik Tähendus hoiatab meid selle dünaamika eest, mis -olles ühe palvusliku versiooni teemaks-  viitab meie sügavale siseloomusele; see siseloomus, millest saab tärgata värss, mingi kujutluspilt, mingi heli, hellitus, rõõm, mäng, solidaarne kiindumus, afekt!

 

Jah. Sellest siseloomusest või selle siseloomuse poole suunatakse alati palve, kuna sellel liigi hetkel -ja selle tee poole ta liigub-, sisemised kõige intiimsemad, olemuslikumad instantsid kipuvad olema reostatud selle vägivalla, selle raevu!, selle kättemaksu, selle vihkamise, selle vimma poolt!

 

Suuremal või vähemal määral, on see nii: võitlev, kahjustav ja kontrolliv pärand, mis saavutab oma suurima naudingu, kui… ühed liigi liikmed saavad kasu teiste liigikaaslaste arvelt!

 

Selles igapäevases kaklemises!... ja võistluses, olend sulgub oma vahetutesse võistlejatesse ja kaotab progressiivselt oma visiooni Universumist. Ta piirdub lokaalsest, osalisest huvist määratletud visiooniga; alati kaitsvas hoiakus…, rünnaku meetoditega!

 

Igaüks viitab oma saavutustele ja läbikukkumistele, oma andestamatutele mälestustele.. ja oma nostalgilistele lootustele.

 

Algsest loost ollakse väga kaugel, see milles vibreeriti, tasakaalustuti, mindi ühele lainele…

 

Kuid olgem ettevaatlikud, palvuslikult, kohtumõistmisega Universumi paiga suhtes, kui “perverse”, “vastiku” üle…, ning karistada seda meie kriitikaga, meie komistuskividega või meie revolutsoonidega. Sest sellele tragöödias, lootusetuses ja draamas kinni olevale visioonile käib juurde -justkui tahtmatult- idee, et inimkonna olend on autonoomne!, ning et ta võib teha mida tahab ja võib kirjutada oma saatust ja oma tegemisi sõltumatusega ülejäänud vitaalsest energiast!, sõltumatusega Loovast Universumist!, sõltumatusega Müsteeriumist!...

 

Ja on seesama kuulus “vaba valik”, see, mis inkrusteerus kui seeme, olemata seda. Ja niiviisi ühed kultuurid ja tsivilisatsioonid mõistsid kohut teiste üle, ja nood kolmandate üle, ja need jällegi neljandate üle. Ja ei nähtud, ei nähta… nende valikute avatud lehvikut, mida elu pakub. Ning see aeg, mis meile osaks saab!, on üks osa sellest lehvikust. Üks võimaluste kumulatsioon.

 

Ning sellest prismast lähtudes, lõpetame ära kohtumõistmise ja vaatame avatud lehvikus olevaid erinevaid osi… enne kui loeme lõpetatuks idee, mõiste lehviku kohta, milleks on Loov Hingus.

 

Ja niiviisi me leiame unisooni ja sünkroniseerume selle Hingusega, ning enam ei ole vajalik öelda…, et kas see on hea, kas see on halb, sest siin, sest seal!, vaid et meid viiakse ja meile näidatakse… kuhu poole peab minema.

 

Jah! See idee on omaksvõtust väga kaugel, kuid oleks sobilik seda kultiveerida, sest see on palvuslik idee, mis võimaldab meid suunata meie algupärasesse autentsusesse… ja tegema meie meeltest avardunud avaused, mis ei jää ainult konkreetsesse asja, seika, mis ei kinnistu isiklikku, grupi või kultuuri huvitatusesse, vaid kontempleerivad erinevaid tendentse, mis tavatsevad olla üksteist täiendavad ja üksteist vajavad, nagu pöördudes tagasi ”algloo” juurde.

 

Kahtlemata on see sisemine, siseloomuse, intiimne, kasvamine! Kuid see on see, mis võib meile anda selle tunnetatud, hoitud-hellitatud!, tundeküllase! versiooni..., mis teeks meist tõelised meisterlikud esindajad… Müstilisele Loovale Müsteeriumile, mis tuksub, mis kutsub!, mis informeerib!, mis hoiatab!

 

See on, lühidas kokkuvõttes, ütlus:

 

”Ma ei ole tähtis iseendale, kuid tean, et… lähen korda. Ma ei tunne end tähtsana!, kuid tean, et… seda olen.

 

See on kummaline. Näib vastuoluline! Kuid sedamööda kuidas ma ei tunne end tähtsana kui kaitsja, agressor, ”saavutaja”, ”tulusaaja”… Mind on pandud sinna, et olla!, et interpreteerida, et tegutseda mingis suunas!, teatud eeldustest lähtudes, teatud võimetega, teatud ressurssidega!

 

Kui ma olen iseendale tähtis, siis ma lõhun selle sideme!

 

Ma lähen korda, olen tähtis Loomingule, kuid ma ei aja end… tähtsust täis”.

 

See ei ole, kahtluseta, mingi aktsepteeritav sõnum selle kohta kuidas ja mis moodi ja mis stiilis elatakse. Üksteisele võib öelda: ”Hoia end! Ole ettevaatlik, ole…”. Kuid… mind juba hoitakse. Kui ma usurpeerin selle loomingu poolse hoiu, hoolitsuse ja hakkan end ise hoidma, siis ma jään eraldi, lahti seotuna, mitte ainult elust!, vaid ka kogemusest muuta oma teadvus idülliliseks unistuseks ja… pärinevaks lõpmatuse loomusest. Ja ma jään ”lõplikuna” tulusse ja saavutamisse!

 

 

Näib, hetketi, -või paljudel hetketel- võimatu seda kaasaegset tendentsi tagasi pöörata. Näib võimatuna tagasitõmbumine esimesse alglukku, mis hiljem end intiimsuses, sisemuses on näidanud. Ja see toob kaasa… lootusetuse ja kurbuse. Ja isegi võimetuse, tühisuse deklareerimise selle läbikukkunud, edutu võrdlemise teooria ees, mille tagapõhjaks on kadedus, mida üksteise vahel arendatakse…

 

Näib võimatu, kuid kui natukenegi eksperimenteerime, siis ei ole raske -ja ärkvel selle suhtes-, ei ole raske leida mingisugust personaalset jälge, märki… -”ei ole raske leida mõnda personaalset märki”- , kus võimatu on lõhkunud oma barjäärid ja on meid avanud teisele perspektiivile.

 

Ja kindlasti on igal olendil selline hetk olemas, oma mälestuses, kus see ”võimatu”… muutus võimalikuks.

 

Kui korjaksime kokku igalt olendilt juhtunud hetked, mis on olemas, mis saab olema, siis me märkame, et elu on kestev võimatute asjade avanemine, mis seljataha jäävad! Kestev õite avanemine!, õielehed, mis avanevad, kui… arvati, et see ei olnud võimalik.

 

Võiksime öelda, et elu on pidev võimatu saavutamine.

 

Ei käsitle me… -kui keskendume neile väikestele personaalsetele detailidele-, ei käsitle me mingit saavutust!..., ei personaalset, ega müstilist. Käsitleme midagi, mis meid jäägitult haarab.

 

Käsitleme seda Müsteeriumi, mis teeb võimalikuks… meie uskumatu kohalolu.

 

Ja kui juba on välja ilmunud sõna ”uskumatu”, siis mida ütleks mingi olend -mitte siit, vaid teisest dimensioonist- meid kontempleerides?

 

Kindlapeale oleks need sõnad:

 

“On uskumatu, kuidas saab avalduda elu selles liigis. Milline Müsteeriumi Jõu vaip teda enesesse mässib! Sest kogu tema väline külg ja tema teostus on ju katastroof! Tema eksistentsil ei oleks tähendust! Kuid eksisteerib. Siin ta on”.

 

Hiljem vaid “Jõud” -et öelda meie keeles, veel vägivaldne-, vaid mingi “Mõjujõud” -parem-, olemuselt hoomamatu… on võimeline näitama, alal hoidma, säilitama, hoolitsema ja lubada seda liiki. Uskumatu!

 

Uskumatu, kuid peab temasse uskuma!! Sest ta on loov väljendus. Sest on piirideta tema võimekus!

 

Nii et siis peame endisse uskuma ja ka kõigesse, mis meid ümbritseb!, sest meil lubatakse eksisteerida; sest meil lubatakse -Looming- siin olla, olemata veel esitluskõlbulikud. Uskumatu!

 

Pean uskuma loodusse…; lähedasse ja kaugesse. Ja selles uskumises on armunud puhang, mis meile hinguse annab!... teiste dimensioonide poole.

 

Ja samal ajal kui me usume, me ”loomingulisustume”, me ühineme, ja oleme valvel, et mitte siseneda konflikti, konfrontatsiooni, võrdlemisse. Seda küll referentsides; seda küll näidetes. Kuid mitte selles kirglikus ja kadedas võimetuse, “ma ei suuda“, ettemääratud allakäigu piitsutuses.

 

See ei ole mingi loominguline teos.

 

Tuleb ütelda:

 

”Ei ole vajalik, et ma iseendasse usuksin, ega ka mitte, et minusse usutakse. Looming küll, jah, usub minusse, tema tõi mind siia. Ma ei või kogu seda minu eksistentsi ja minu kohalolu jõudu vangistada, et muutuda hedonistiks, kes võrdleb katkematult ja kes käib alla kadeduses, et ei suuda olla nii nagu keegi teine, nagu kolmas, nagu keegi kusagilt kaugemalt”.

 

Anname igale hetkele “elu” transtsendentsuse. Toetatud, alalhoitud, taasloodud, abistatud ja hoolitsetud Loova Müsteeriumi poolt.

 

Anname -olgugi vaid sõnades- selle võimaluse. Sest kindlapeale, ei ole mitte ühtegi sündmust, mis toimuks enda tahte kohaselt, vaid toimub tänu Loovale Müsteeriumile, kes niiviisi seda määranud.

 

Ja see ei peaks olema kunagi mingi õigustus, et realiseerida mingit manöövrit, mis toob kaasa loiduse, tujutuse või järgneva vägivaldse reaktsiooni… vaid pigem eeldab alandlikkuse, kuulekuse tunnet, naudingulist entusiasmi teadmisest, kes on meie tõeline esivanem, isa, teadmisest, mis on meie tõeline essents või siseloomuse sustants, mis vibreerib, mis läheb unisooni, mis sünkroniseerub, mis taasloob, mis loomingulisustub, mis solidariseerub, mis avardub.

 

Mis naudinguliselt konfabuleerub Müsteeriumiga.

 

***