Eesti
Neijingi Kool                                                            

Iganädalane palveteema riputatakse Tiani leheküljele üles esmaspäeviti. Hispaania ja inglise keeles.

Selle nägemiseks vajuta siia



AVASTADA HIRMUÄRATAVAS MENTAALSES SURMASÕLMES MEILE JAGATAVAT ARMU

 

Vanasõna ütles… ja ütleb: “Kunagi ei saja kõigi meele järele”, kuigi ratsionaalselt teatakse, et peab sadama, sest vihm toob meile vett, mida vajame. Aga teadvuse ja selle individuaalse arengu tõttu…, sama asja tähendus muutub nii –teadvuses-,et kui sajab, siis üks ütleb, et sajab liiga vähe, teine ütleb, et seda on liiga palju, kolmas ütleb, et piisad on jämedad, neljas ütleb, et peenikesed…

Mida tähendab see kooselu jaoks? Et enne kui teine mõtleb, mina juba vastan talle. Ja enne kui teine teab seda , mida ta teadma peab, tahan mina seda teada.

Vinge!...

Selle tõttu tekivad peadpööritava kiirusega vaidlused.

Ühenduse, solidaarsuse ja “ühise olemise” kadumine… viib inimolendi “kõiksuse” juurde. Mis on “kõiksus”? Soov haarata kõike, kõike omada … Mitte “kõik” nagu “Kõik” Ei! Kõikide oma “kõik”.

Muidugi ei ole see võimalik ja kui seda kogetakse, siis tekib olemisse, koosellu teatud pettumus, teatud eelsoodumus peaaegu huulte servale ja sõna keele peale, et… et hüpata…, et…

Palve mõte ütleb meile selle sissejuhatusega, et peaksime taastama oma teadvuse paindlikkuse; peame olema rohkem avaramad, üritamata omada, kontrollida, domineerida, teada…

Igapäevane olemine, mis ei kahtle, ei kahtlusta kõrvalolijat. Tunnetuslikuga nõustutakse või muudetakse see paindlikuks, vastavalt vajadusele. Aga vajadus, mis ei nõua ega suru end peale.

 

Inkvisiitorliku teadvuse uudishimulik kohalolek, mis tunneb end tõe esindajana… ei ole hea “tagatis”; ei ole õige.

 

 

Nii et selles olukorras on võimalik peaaegu pidevalt olla iga asja pärast pettunud: kivi teel, kõnnitee paigutus, päiketõusu värv…”Küsisin täna õigel ajal ja ta ei vastanud mulle enne õiget aega”. Selle taga on liigne nõudlikkus… paluda ja nõuda ja tahta, et sajaks minu soovi järele või et maailm painutaks ennast minu tahte järele.

 

Ja nii võrdlevad vimmad ja kadedused: Miks talle seda ja mitte mulle? Miks tema nõudmisel jah ja minu nõudmisel mitte?

See on purustav hirmuäratav mentaalne surmasõlm! Hirmuäratav mentaalne surmasõlm!

 

Kui vihjame, et iga ärkamine on võlusid täis päikesetõus...

Kui me viitame nendele võludele

Ja kui me ei viita õnnetustele… vaid võludele, sest taastus ju teadlikkus hingamisest, nägemisest, kuulmisest…

 

Aga ei! Viitepunktid, milles palvetades olime, laskuvad, laskuvad, laskuvad… kuni kaevaldakse, sest hambahari ei olnud täna hommikul see õige ja keegi oleks pidanud selle ära vahetama ja ei vahetanud… või ma ise ei vahetanud ja ma mõistan end hukka. On alles viis päeva alustada: hambaharjaks muutununa.

Muidugi! Kui see on viitepunkt, kui kognitiivne viitepunkt on endogaamses, endomorfilises… -on alles sõnad!- , siis on keeruline eemalduda, et näha natukestki valgust, naeratust, rõõmu, nalja, projekti,…

 

Meie jalge all on ümar, poolustest kokku surutud, 510 miljoni ruutkilomeetrise pindlaga struktuur. Ja pöörleb… ja liigub…! Ja annab meile võlu, et me ei saa maha kukkuda!...

 

Ja küsimus pole selles, et mõelda suurelt ja suurtest asjadest, ei, küsimus on ilmselgustes/tõendites. Ja kui me nendest astronoomilistest tõenditest ja teise tasandi omadest: VÕLUDEST, mis on nii külluslikud, nii suured, kui me jõuame sõna, ärkamise, alustamise detailini… kui me sinna jõuame, siis ei tohi me kaotada elu suurejoonelist niiti. Muidugi mitte!

 

Palve kutses kutsutakse meid kooskõlastuma Loova Müsteeriumi vibratsioonidega.

Meie teadvuse asendis on meie vibratsioon palumise oma.

Palumine, mis esindab alandlikkust ja kuulekust Loova Müsteeriumi ees ja lisaks eeldab palumine leplikku… valmisolekut.

 

Suhe Loova Müsteeriumi ja eluolendite vahel ei ole arusaadav materjal. Igasugune mõistmise, arusaamise, mõistuse, loogika üritus on mõistetud… mitte ainult läbikukkumisele vaid läbi hammaste, närvilisele ja ärevale eriarvamusele.

Kui aga vastupidiselt teadvuse viitav hoiak müsteeriumi vibratsiooni suhtes, kooskõla suhtes ei püüa aru saada vaid tunda… siis kohtume suure hulga igasse päeva kastetud tunnetega, mis moodustavad… piirideta tõlgendamise, juhtimise… juhtumi.

Sarnaselt õlasallile, mis ümbritseb olendit, et jagada talle pehmet soojuse õrnust

 

Oh!... Sest kui me tunneme ära liblika tiibade lehvitamise alguse…, täitub meie eluhingus ettepanekute, soovituste, täiuste… ja õrnade teadlikkustega, mis tunnistavad meie haprust.

 

***

 

 



OLEMINE KULUTAB END MÕISTUSE NÕUDEL KASUTULT

 

 

Ei tundu, et mitte ainult elussüsteemide, vaid ka üldiselt Universumi jõu või energia või võimsuse –või kuidas seda tahetakse kutsuda- hulk … ei tundu –esmapilgul-  ära kuluvat, otsa lõppevat; kuigi teooriad ütlevad, et kunagi see olemasolu lõpetab.

Keeruline ette kujutada!... Sest, kes võiks seda kinnitada?

Aga, igal juhul, tundub, vähemalt, et Jõud, mis hingestab seda Universumit ja eriti elu, ei näita ammendumise märke… või, halvemal juhul, teeb seda, inimeluga võrreldes, väga aeglaselt.

Sellest võiks järeldada, et meil on võimalik väga pikalt elada.

Nüüd aga, vaadates kuidas inimolend oma olemasolus, oma kognitiivses võimekuses, üldises teadlikkuses käitub…, siis kulutused vihastamisele, õiguse kättesaamisele, teiste veenmisele, teistega kaklemisele, teistega mittenõustumisele, teiste mitteaktsepteerimisele… on tegelikult muljetavaldavad.

Võiks ütelda, et muljetavaldav –avaldab muljet- on vaadata, kuidas kulutatakse elu veenmiste, põhjendamiste, seletamiste kõnedele… “mürale”, nii võiks seda kutsuda.

 

Ülemäärasus, millega iga olend suhetes teistega nõuab enda austamist, teeb igast detailist –igast, oh?- potentsiaalse tuumarelva. Jah, ütleme “tuumarelva”, et näidata võimsust…, ulatust, mida pidev võitmisele, triumfeerimisele, õiguse saavutamisele ja kõigi veenmisele suunatud võitlus ja kõned omavad.

Kui sellest igapäevaselt põletavast energiast kasvõi minimaalsetki osa –minimaalse osa!- kasutataks… natukese –natukese!- Usu, natukese usalduse, natukese tõsiseltvõetavuse tarvis…, siis tõenäoliselt oleks inimestel väiksem sõjakoorem, vähem kulutusi positsioonile… ja arusaavam suhtumine võõrasse, kui “võimalusse”; mitte nii et pideva “eitamise” tõttu alustatakse kõigepealt võitlemist.

 

Palve mõte kutsub meid lõdvendama… isiklike tõdede kitsaid põhjendusi. Kutsub meid pidama iga teistsugust arvamust vähemalt “huvitavaks”.

 

Sedamööda, personalismi pideva kulutamise sees…, märkab olend, et ta on kahvatu: tal on vähe valgust. Aga huvitav on see, et kuigi kahvatu, mõtleb inimene, et ta on… suur valgustaja. Ja on kahvatu.

 “Ei arvesta viitepunktidega” Inimolend lõpetab endale viitepunkti otsimise ja viitab oma valgusele. Ja tema valgus on kahvatu.

Ja küsimus ei ole võrdlemises, ei! Enda viitamises!

Ja kuna inimkonna olend on viidatud olend, kui ta otsad kokku seob, see tähendab, ühendab selle viite selle ja teise ja kolmandaga- …, siis lõpuks ta märkab, et omaette on ta kahvatu. Nüüd aga, kui ta ei viita, ei seo otsi kokku… , siis jõuame tagasi “Päikesekuninga” juurde… ja igaüks peab ennast fantastiliseks valgusallikaks.

 

Materiaalsus litsub meid oma nõudmistega laiaks. Võidu panus, maksku mis maksab, on esmatähtis. Ja inimolend kulutab end kasutult.

 

 

Mõistuse õigustmõistev vikat ei puhka. Hävitab iga meeldiva või lõdvestunud vihje. Vihkab vaikust… ja rahu. Otsib konflikti ja üleolekut. Alates kõige väiksematest asjadest. See on valitsemise püüdlus, mis süttib inimolendis… püüdest sarnaneda Jumalikuga.

 

Sellise positsiooni tõuge –ja võib tunduda vastupidi- on iga korraga üha suurem. Ja ütleme “võib tunduda vastupidi” mitmekesisuse, mitmekesistumise tõttu…, aga iga mitemekesisus või mitmekesistumine on muutunud kuningriikide väikesteks keskusteks…

Provotseerivad pidevat võitlust. Teist väljapääsu pole.

 

Kas halastus on olemas…?

 

Süüdlaste, vaenlaste ja vastaste otsimine on… purustav.

 

Heasüdamlik…?

 

Vahel, võitmise sooviga, tekivad nagu… hääled –jah, hääled, mis ei sobi- , mis nagu tahaksid midagi öelda. “Paranoiad”.

 

 

Toetus!...Arusaamine!...

 

Ja võitmise ning kulumise –kaotuse- kõnedes tundub vahel, et kõlavad…”katkised taldrikud”.

Neile pole vaja suurt tähelepanu pöörata. Need on tavaliselt “triumfi”, “saavutusi”… kõrvalmõjud.

 

 

Oh!... Öö tundub pikk, kui elatakse valvelolekus, ja kui kaua tuleb üleval olla, kui öö end peale surub…

Oh! Salakaval haigus, millele ei leita leevendust, sest pannakse vastu õrnusele…; sest varjutakse oma teadmiste taha.

 

Kuhu… kuhu on jäänud entusiastlikud hommikud?

Kus peidavad end pidulikud päikesetõusud?

Kutsuvad… ja kutsuvad ja hüüavad armastusega, mis “Annab Vastsündinuid”, mis annab uusi võimalusi. Aga… hüüded peavad olema nii vaiksed, sest vähe on kuulda; sest vähe pööratakse tähelepanu.

Igaühel on nii palju endaga tegemist, et tegelikult pole teisi olemas.

 

 “Olen siin!” –hüüab uppuja, kui rahvahulk möödub tema kõrvalt ja keegi ei pööratema hüüdmisele tähelepanu.

“Olen siin!”…

***



ON AEG

 

Kus, kuidas… ja miks algas edasilükkamine, hiljemaks jätmine, “hiljem”, “praegu ei saa”, “küll me vaatame”, “pärast räägime” ja pikk jne-stamine?

Millal see algas, kui elu on silmapilkne…? Seedimist ei saa hilisemaks jätta, sest toit rikneks maos. Ei saa hilisemaks jätta magamist, sest ärkvelolek oleks piin. Ei saa jätta söömist hilisemaks, sest nälg saaks inimesest jagu. Hingamise hilisemaks jätmine oleks üpris murettekitav.

Kui palju silmapilkseid ja punktuaalseid tegevusi, nagu näiteks südame tuksumine, toimub väga täpselt? Neid…ei lükata edasi.

Ja valgus ilmub punktuaalselt, vastavalt aastaajale, ja tänu sellele – muude asjade hulgas-… muutub elamine võimalikuks.

Seega on õigustatud endalt küsida: “Ja miks edasi lükata? Et teha, et ette panna, et rääkida, et olla…tänases päevas.”

.- Kas te olete oma 47 aastaga tänapäevas? Või jäi tegemata ballett 15 aastaselt, harjutused 27 aastaselt, Quijote lugemine 24-selt…? Kuidas teil ootejärjekorraga on?

.- Ootejärjekord? Ehk igaühel on oma ootejärjekord? Seega ei saa ootejärjekorra üle viriseda.

.- Ja mida te ootate, et…?

.- Ei, asi on selles, et ma planeerisin… Aga enam…

.-Ah! Teie tähtaeg aegus!... Selle eest saab vähemalt karistada, onju! Või teie koht ära.

.- Kui jube! Ärge seda nii tõsiselt ka võtke, eksju?

.- Kas nii või nii.

On tõsi, et… kuidas – ja see on tänane palvekutse- … kuidas lõputult meie ja teiste jaoks vajalike talentide kohustuse edasilükkamine ja edasilükkamine ja edasilükkamine ja edasilükkamine on võibolla kuidagi seotud “järelmaksuga müügiga”?

.- Järelmaksuga müük?... Aa! Järelmaksuga müük, jah, muidugi. Sest… see on suhteliselt uus asi. Müümine toimus alati sularahas - toimus-. Tänapäeval on see aga  peaaegu-peaaegu –mõnel juhul- keelatud…

.- Aaaa!... tõenäoliselt on tegemist sama asja peegeldustega.

Aga igatahes olend lükkab edasi –hetkel paistab-, lükkab edasi lubadusi, meeldimisi, illusioone, sõnu…

Ja… kuhu sa nad lükkad?

.- Ma tahtsin minna lund vaatama, aga… suvi on juba käes! Enam pole lund!

.- No, kuule nüüd!...

.- Hea küll, ma üritan tuleval aastal uuesti.

.- “Tuleval aastal”. Oled kindel, et sinu jaoks tuleb uus aasta? Oled kindel?

.- Ei. Kindel mitte.

.- Aa… Aga selle talve jooksul, oleks võinud…

.- Jah, aga… vaata, mu vanaema jäi haigeks…; vaata… ma kohtusin ühe poisi või ühe tüdrukuga… ja tegelikult, lennukipiletid läksid ka kallimaks ja… tegelikult oli mul väga kiire ja…

.- Ja mis siis? Sa oled kott täis corotos-eid.


 “Corotos”: spetsiifiline ja ebaspetsiifiline venetsueela argoo sõna, mis tähendab…kõike! See on sõna, mis ühendab kõike. KÕIGEL on teine nimi: “coroto”. “Coroto”. See on coroto. “Ja tuled ja topid coroto-d kotti”. “Ja saad rohkem coroto-sid”. “Anna mulle see coroto… ja see teine. Ja see corotico”- neid on ka väikseid-.

Aga tõsi on, et sõnu mitte raisata, nimetatakse neid “corotos-teks” ja ongi kõik.

Ja olend rändab corotos-te pakiga, mis iga korraga kaalub üha rohkem. Kas… kas võib olla, et RAM mälu ei uuendata ja ei kasutata prügikasti? – se on kõrgtehnoloogia; meil pole vaja rohkem ütelda, sest see pole vajalik-.

Võibolla…

Seda igapäevases, igapäevaste corotos-te mõttes: “Vaatame, järsku loeks seda huvitavat…, sest…”.

Ja mõne aja möödudes: “Ja mis oli see huvitav asi, mida ma pidin lugema…”

Kas elu saab edasi lükata…?

Sest tundub, et elu on tehtud hetkedest, momentidest, igapäevasusest… Jah. Ja kas on, kas on… kas on võimalik, et võibolla, kui me lükkame edasi ja lükkame edasi ja lükkame edasi ja lükkame edasi, siis kõik koguneb ja koguneb ja ei töödelda ümber, ei uuene, ei muutu, ei kasutata, ei tehta… ja siis keha kaalub rohkem ja rohkem, ja kortsub ja kortsub, ja vaesestub, kaebleb, käib alla…?

Kas võib nii olla?

Kas võib selline edasilükkamise hoiak olla kuidagi seotud “taandarenemisega”?

Jah. Tundub, et “vanad normid” ei sure kunagi. Ja edasilükkamine tundub nii abistav, et…

.- Hea küll, ma jätan selle homseks. Ja seni, täna, seega…

.-Täna, seega, mis? Kas tekkis ootamatu, ettearvamatu või fantastiline plaan?!

.- Ei! Lihtsalt see, mida täna oli vaja teha, ei… Täna ma kuidagi ei näe seda!

.- Aga eile?

.- Eile nägin küll.

.- Ja täna enam ei näe?

.- Täna enam ei näe.

.- Ehk siis, ühel päeval oled nägija ja teisel päeval pime.

 

Elu elatakse hetkes. Ja seda oleme teistel kordadel juba ütelnud, aga vahel tuleks ennast aktualiseerida. Ja vahel juhtub nii, et teatud aktualiseerimisi ei tehta, sest… arvuti ei sobi enam uue programmi jaoks.

Aa...

Muidugi! Seega, peaks olema juba seitsmes või kaheksas ei tea mis, aga kuna ei ole läbitud kolmandat või neljandat, siis… kaheksanda informatsioon ja õpetus ei jõua kohale. Ja siis tuleb kursust korrata.

Kui me täpsemalt vaatame, siis need paar asja… - et mitte ütelda “tuhanded asjad”, mida on liiga palju- paar asja, mis käivad inimolendi juurde –üldiselt, liigina-, on tegemata. Ja kuna me oleme ka selle sees, siis “midagi on siin ka meie jaoks”.

 

 

Kas võib olla, et nii pika igapäevase elu ootenimekirjaga, luuakse teatud “ mälukaotus” teiste teadvuse sfääride suhtes, nagu näiteks Universumina tundmine, nagu näiteks palvekutsele vastamine, nagu näiteks meie positsiooni üle mõtisklemine/mediteerimine, nagu näiteks universaalsuse keskel elamise kontempleerimine…?

Kas võib olla, et inimese muretsemine ja tegevus on liiga täis tema enda tegusid, tema rämpssaavutusi ning see võtab ära ruumi ja … kunagi ei ole ruumi vajaliku jaoks ja enese päevakohastamiseks?

 

Vahel tundub, et elame igaveses… viivituses.

Vahel muutub see nii igaveseks, et vananetakse väga kiiresti.

 

Omandatut, saavutatut on premeeritud ja stimuleeritud ja hoitakse kuldses kastis, mis võtekse igale poole kaasa, aga kast ajab juba üle.

Unustatakse see aeg, kus asjad olid eilseks ning tegevused ja teostused muutuvad… “pärast vaatame” jaoks.

 

Kui erandlikud erandid välja arvata, siis see, mis algab entusiasmi ja eufooria ja tahtmist täis, muutub varsti –enam-vähem- kombeks. Ja sellele “varstile” järgneb järgmine varsti, mis muutub traditsiooniks ja muutub varsti koorikuks –jah: haava koorikuks-. Ja see täidab kõik. Ja iga häire, nimeta seda “uuenduseks”, nimeta… - seda kutsume praegu “häireks”-, nimeta seda “aktualiseerimiseks”, nimeta “ülevaatamiseks”, nimeta “hindamiseks”, nimeta “kvaliteedi kontrolliks”… tekitab märgatavat ebamugavust.

 

Loomingu nõudlikkus loodu suhtes –eriti inimese suhtes- on suur. Nõudlikkus inimese suhtes, Loomingu poolt, on suur

Ja muutub suuremaks kui… lugeda indiviidi kaupa.

 “ Ja muutub suuremaks, kui arvestada indiviidi kaupa”.

Ja peaks endalt küsima: “Milline osa nõudmisest käib minu kohta?”.

Ja kui tihti – ja kui tihti- esmaabi korras, tuleb tegeleda sellega, mida teine… pidi tegema?

Mille pärast jäetakse oma tegemata, mis omakorda oli teiste jaoks vajalik. Aga seda ei nähta.

 

 

Kui palju armastust on kõrvale lükatud! Kui palju armastust… on edasi lükatud, jäetud hilisemaks…

Kui palju õrnust on maha surutud!...

Kui palju illusioone pole edastatud!...

Kui paljusid frustratsioone pole selgitatud, ega pole suudetud vajalikku abi paluda…

Kui palju egoismi on tarbitud, Loomingu nõudmisi… ignoreeritud.

 

Selline Loomingu nõudmine võib tunduda uuena, nagu… -vahel- raskesti identifitseeritavana, aga me võime seda lihtsalt märgata allakäigu tõttu; allakäik on laienenud kõikide olendi tahkudeni.

Kui vaid vaadelda selles Univerusmi paigas, “planeedil“, põhjustatud hävingut, kus liik on suutnud hävitada… hingamise toidu, maa toidu, suhtemise toidu, keskkonnaga suhtemise toidu…

Need tõendid näitavad meile…, et Looming nõuab nende suurte puuduste lahendamist, mis panevad meid mõtlema, et samamoodi jätkates me kaome; samal ajal kui oma elu mõttes, jääb tegemata, kogemata… just elu. Ja tundub, et siiani kogetu on olnud vaid proov.

“Proov”…; proov, et viia elamise teos tema tõelisele lavale.

Kas võib nii olla?

 

Igal juhul tundub, et teose lavastaja tahab lavastusega välja tulla nii kiiresti kui võimalik, pigem kohe! Tundub ütlevat, et juba on piisavalt harjutatud…ja see on viinud taevase praana, maise toetuse ammendumiseni! Algse partituuri ammendumiseni ja egoistlike, lahti ühendatud partituuride loomiseni…

Ja, muidugi, kõik tundub viitavat sellele, et lava pole veel kokku pandud. Kõik elemendid on olemas: prožektorid, platformid, kardinad… kõik! Aga…

 

.- Jah! Mitu korda on juba kuulutatud, et teos tuleb kohe lavale!...

.- Elu… esietendus?

.- Seda on nii palju kuulutatud, et aktuaalsus on juba kaduma läinud…

.- Jah, mis teha! Hea küll, võibolla!... Aga, võibolla ei ole see väga kasulik. Tõenäoliselt peame veel harjutama.

.-Rohkem proove?

 

 

Jah, proovide kuulujuttude kohaselt on veel vaja täpsustada kooskõla, solidaarsuse, aktualiseerimise… stseene. Määratlemata on veel usalduse libreto, eriti vastastikuse usalduse osa; eneseusalduse osa tundub, et on valmis. Muuseas, ma ei tea, kes seda osa esitab.

Ja nii on veel terve peotäis stseene, mis pole selged. Kuigi nad on olemas, aga ei ole ka. See tähendab, et… jah… proovimise mõttes, on neid mõned korrad proovitud, aga…

 

 

See, et tekib Kutse palvele, on märk, et aktualiseerimine, tuunimine on võimalik.

Et, kuigi tundub, et me oleme kuristike serval, loob Looming uusi universumeid ja ruume, et kuristikku kaugemale viia ja sellega anda meile koos nõudmisega abi, jõudu, inspiratsiooni, toetuspunkte, teejuhte, vahendeid…, et me saaksime ennast taasluua, peatada allakäiku… ja näidata end mitte-millegita laienemise… või – paremini öeldes- mitte ühegi tegemata asjaga laienemise järgijatena.

 

 

On aeg.

***


 

 

TEADLIKKUS “HALVAST” JA HIRM

 

 

Ja juhtub nii, et uute hetkedega kaasnevad uued hirmud; uute asjaoludega uued hirmud; uute projektidega uued hirmud. Kas need on tegelikult uued?

Kui luuakse – tundmatu Müsteeriumi poolt- Palvetav Suhtlus, siis eeldab see süsteemi, mis meid suunab, suhestab ja aitab.

Ja selles mõttes ei ole tegemist meie hirmude ressurssiga. Sest kui nii juhtub, siis tavaliselt planeerib olend oma palvedünaamika hirmudele lahenduste otsimiseks, hirmude vältimiseks, hirmude kogemise parandamiseks kõige erinevamates tahkudes.

See –nagu just välja ütlesime-, kuigi ei ole Palve Suuna ilmumise olemuslik osa, annab meile vihje hirmude kohta üldiselt. Kui kõige peenem osa meie “teadlikkustest” –elu väljendusest- on palvetamine, siis millist osa mängib selles hirm?

Mitte mingisugust.

Kui peenes on midagi, mis ei mängi õiget rolli, siis tõenäoliselt näitab see meile, et hirm on omandatud, ilmutis, mis tuleneb suhtluse kaotamisest Looja, Algse, Müstilisega, millest tuleneb eneseusalduse kaotus. Ja selle tulemusena kahtlev, ebakindel, kartlik keskkonnaga suhtlemine.

Ja juhtub nii, et enesekindluse puuduse korral, need, kellel on rohkem enesekindlust –me ei ütle “kellel on enesekindlust”, need, kellel on “rohkem” enesekindlust- kehtestavad end oma ressursside, oma väiksemate kahtluste, oma suuremate otsuste tõttu. Ja see tekitab usaldamatutes hirmu.

 

Lisaks sellele, seda tüüpi reaktsioonide tõttu, üldine idee Müstilisest, Loojast “inimlikustub”, see tähendab, et sellele antakse inimlikud-, super-inimlikud-, super-võimsad-, super-karistuste omadused… Ja vaadates üle kultuure või tsivilisatsioone, siis, oma kadumisega jätavad nad maha hirmu jälgi. Ja karistuse hirmu pärast tuuakse igasuguseid… ohvreid nagu oleks tegemist õigustmõistva kuningaga.

 

 

Vähehaaval loodi –et hirmu vajadusena, tarkuse arengu vajadusena kehtestada -, kehtestati “halb”.

Idee, mis ühest küljest tuleneb võibolla –või paremini öeldes, üks osa tuleneb- niinimetatud “looduslikest” fenomenidest nagu vulkaanid, maavärinad, tsunaamid, põuad, üleujutused…

Aga pigem –nagu teame ajaloo üldisest tõlgendusest- olid need inimese halva käitumisega provotseeritud jumalikud karistused. “Inimese halb käitumine”.

 

Nii et “halb” tekkis nende kaudu, kes kõige rohkem usaldasid oma võimeid… ja , tähelepanu, nende abil, kes rohkem –rohkem, lihtsalt rohkem- usaldasid oma palveid ja tundsid, et neid on valitud või määratud Jumaluse esindajateks, Jumalusega võrdväärseteks.

.

Nagu näeme, rahulikult, vähehaaval loodi võrk, mis muutus võimsaks peamiselt “halva-hirmu” tõttu. Hirmusid loov halb.

Kui pöörame rohkem tähelepanu, siis need, kes olid eneskindlamad, rohkem kooskõlas…, olid Loomingu suhtes paremas positsioonis. Loomulikult tundsid nemad kõige vähem hirmu. Aga hirmu liigne kasutamine, selle nurga alt vaadatuna, tegi võimalikuks, et nende teod kehastasid “halba”…nende jaoks, kellel puudus enesekindlus, kes ei uskunud, kes ei usaldanud.

 

Palve Suund hoiatab, sosistab meile vaikselt… , et sedamööda, kui inimesel on olemas suhe Loominguga, Müsteeriumiga, Armastusega, mille tõttu me igapäevaselt uuesti sünnime…, siis tuntakse…, tunnetatakse tema Suurust ja tema mõõtmatut proportsiooni kui Müsteeriumit ja… kui teisi dimensioone, milles me ei liigu: oleme olemas, aga laliseme.

Jah; tõesti, teadvuse nurga alt vaadates, on “halb” olemas. Aga Palve Tähenduse ning Müsteeriumi ja Armastuse vahendusel meie Loomingu loomise nurga alt vaadates ei ole “halba” olemas.

On olemas eneseimetlused, iidolite kummardamised, egoismid, banaalsused, vulgaarsused…Hea küll. Aga seda ei saa me pidada pahaks või halbade kavatsustega vaimuks, kelle ees peame hirmu tundma.

 

Kui me armastame, kas keegi või miski saab meilt seda kogemust, tunnet ära võtta?

Kõige suurem hirm võib meid piinata, meid vangi panna, meid jälitada, isegi peaaegu veenda, et meie armastus oli viga, aga… kui inimene saab Palve Tähenduse kaudu teadlikuks armastusest, siis “halb” kaob, seda ei ole, pole kunagi olnud. See oli manööver, mis tekkis peamiselt usaldamatute, ühendamata olendite tõttu, mitte üleolevate, valitsevate olendite tõttu… Ei!

 

Olend, oma “lapsepõlves” –nagu teame- ei teadvusta hirmu. Avastab sündmusi, hoiakuid, juhtumisi, mis hoiatavad, et tuli põletab, et külm valutab, et karje teeb tähelepanelikuks…

Aga loomulikult, kui varajasest lapsepõlvest peale, ilma et halba ja hirmu olemas oleks, kasvatatakse, valmistatakse ette ennast kaitsma, et oskaks rünnata, et ei usaldaks, et kahtleks…, siis on meil olemas täiuslik hirmude, võimude ja halva vabrik

Ja igaüks hakkab kordama: “Sest see on halvasti tehtud”… Ja edasi: “Kuna ma tegin halvasti, siis kardan seda korrata. Või…kordamise asemel, karistan ennast”.

 

Meie muretsemise tasandid, meie tähelepanu tasandid, meie valvuse tasandid ja meie häire tasandid lubavad meil suhelda igasuguse olukorraga palve tingimusteta toel… pidamata hirmu ja “halva” kohalolekut “loomulikuks” –või isegi “vajalikuks”

 

Tegelikult on igal sündmusel väärtus, mille me tahame sellele määrata. Ja määratavad väärtused sõltuvad, loomulikult, ajaloolisest, kultuurilisest, sotsiaalsest, poliitilisest ja majanduslikust hetkest, milles me elame.

Kui me väärtustame ohtu… ja põgeneme või astume vastu, siis saame –selge see- tekitada hirmu, hirmu tunda… ja olla halvad või head.

Selge. Hiljem tekkisid keerulised ja nürimeelsed organisatsioonid, mis panid paika normid, seadused, kombed…, mille kohaselt on olemas halbu –halbu, halbu- asju ja häid asju.

Näiteks, inimeste ohverdamine jumalatele oli ohverdatava jaoks privileeg ja mõelda nüüd, et see on barbaarsus, see on halb… Siis oli see väga hea… ja sõltuvalt teadvuse tasandist, toimis. Ja tänu ohverdustele lõppesid üleujutused ja tänu ohverdustele hakkas vihma sadama. Ja hiljem ei kasutatud enam inimolendeid, vaid teisi, inimeste tekitatud hirmu ja halva tõttu, kodustatud, kontrollitud, valitsetud olendeid….

Nüüd tuleb meil elada “Kristuse” ilmutusega majanduslikul ajajärgul, “Homo economicuse” ajal. Kristuse elu eest maksti 30 münti, oli ju nii? Ja ta ütles: “Caesarile Caesari oma ja Jumalale Jumala oma”. See oli ilmselgelt kuulutus, et “sa oled väärt nii palju kui palju sa omad”. See oli ilmselge kuulutus, kui palju –müntides- maksab inimene, kui palju võtab palgamõrtsukas või kui palju panustab süsteem, poliitikud, sõjavägi oma hävitamisvõimesse ja hirmu tekitamisse.

 

Kui me usaldusega nõustume oma missiooniga, kui inimolend nõustub usaldusega oma missiooniga, olles alandlik elule kuuletumisele ja kohustusele –oma loomise tõttu-, mida täita, siis ei mahu siia – kui eelnevaga nõustutakse-, ei mahu siia ei “halb” ega hirm või halb, mis tekitab hirmu –sest vahel on neid võimalik eristada, jah.

 

Kui me lubame tähtsal hedonistil ja egoistlikul võitjal endale aplodeerida ja ei pea seda endast kõrgemaks, siis tõenäoliselt ammendutakse, planeeritakse oma positsioon ümber.

Kes toob ühtesid ja teisi kuulsuse juurde ja teeb neist võimsad? Need, kes tunnevad ennast võimetutena, madalamatena, sõltuvatena.

Need ei ole nende enda omadused. Need, kes tunnevad ennast madalamatena, annavad neile omadusi ja hindavad nende omadusi, sõltumata sellest, kas need omadused meile meeldivad või mitte.

Ja tema laulab hästi… “Oh! Las ta siis laulab. Kui tore! Laulgu aga! Aga see ei tähenda, et mina ei või laulda. See ei tähenda, et tema on hea ja mina olen halb”.

Sellest saab alguse hirm: “Ei. Ma ei julge laulda. Sest laulab see ja teine”.

Ja kes räägib laulust, räägib numbrist, räägib lõikamisest, räägib auto juhtimisest… millest iganes!

 

Loomulikult, on viiteid olenditele, kes oma müstilise funktsiooni tõttu on omandanud võime olla viitepunktiks. Kui nad on tõelised, siis nad ei tekita hirmu, ei karista, vaid üritavad olla vastavuses iga hetke situatsioonidega. Nad ei ole halved ühtede jaoks ja head teiste jaoks. Aga kui on olemas “halva” ja “hirmu” teadvus ja see parajasti valitseb, siis on keeruline avastada, nõustuda ja alluda viitepunktidele, mida Looming pakub eesmärgiga kooskõlastada kogu elamine pidevasse rõõmu.

 

 

Armunud meeleolu, elu teadvuse meeleolu, igavikkude elu meeleolu suund võib meid paigutada valmidusse elu väljendusi hinnata, avastada, uurida, armastada. Ja seda kartmata, tarkuse ja austusega, kokkuleppe ja headusega.

Mida peaks kartma…? Kus, kus see “halb”on?

 

Tuleb rõhuda sellele, et see idee eeldab laiendatud kognitiivset võimekust. Kohe kui me tähelepanelikkuse kaotame ja näeme pommitamist või näeme terroriakti või mõnd barbaarsust, siis osutame kohe sellele kui “halvale” ja võtame vältimatult hirmu oma kõige paremaks liitlaseks.

 

Kas võimsa jaoks on vaese hävitamine triumf? Kas ta lisab selle oma elulukku suure õnnestumisena? Või pigem teeb see temast teiste võimsate hulgas argpüksiks?  Ja nii, nendes hirmude ja halbade süsteemides, tõelist autoriteeti halvas hinnatakse sarnaste halbade võitmise tõttu.

Aga hea küll: kui me ei taha olla halvad, kätte maksta, vimma tunda…, milline võiks olla võitja, mõistuse üleolekut teadvustava huvi meie vastu?

Aga –seega- on vaja rõhutada teadvuses konkreetsesse mitte kinnijäämist. Teame, et see on olemas –loomulikult- ja on –muidugi- ja valutab –jah! Aga tahetakse, et ei oleks ja lõpetaks valutamise, sest enam ei ole olemas. Ja selle jaoks tuleb nõustuda vaimse, animistliku, Loomingu ja eluga solidaarse positsiooniga.

Ja nii võib juhtuda, et muutuvad parameetrid, mis meid hirmutavad, terroriseerivad, šokeerivad.

Ja, jah, samaegselt peame elama koos ebaõigluste, halva, julmustega, aga samaaegselt –simultaanselt- toimida nendes positsioonides, kus meie olemasolus, olemises ja tegemises pole “halva” ja “hirmu”jaoks ruumi.

Otsides headust, heldust, solidaarsust, austust…

 

Iga päev räägitakse “majanduslikust sõjast”, “majanduslikust sõjast”… Ja kuna see on päris sõda, siis on hirmu, on võitjaid, kaotajaid…

Kui me lubame sellel dünaamikal end kaasa viia, siis oleme varsti, varem või hiljem, kaotajad. Ja selle teadlikkusega jäämegi.

Paremal juhul võime pinnale tõusta kiskjatena.

Ja see pole…elu.

 

Januse jaoks puhkeb alati lahke allikas…

Naudib helde olemist…

Ja see, kel janu…tunneb heameelt

***