Eesti
Neijingi Kool                                                            

  
LOOV MÜSTEERIUM: AINUKE VÕIMALIK PÕLVNEMINE


Kõrvaliste, võõraste, teiste seisukohtade tähtsuse kasvu ees, olgu see siis nõuande, seaduse, normi, tava, eelhoiaku vormis... -nii palju nägusid on välisel (väljastpoolt tuleval) nõuandel!, kuid mis lõppude lõpuks on inimkonna arvamused-, kui indiviid tajub seda suurt hulka võõraid, teiste seisukohti, siis olend tõmbub tagasi, varjub, sulgub. Tema enda arvamus halvab teda.

See muutub -võib olla seda tahtmata- radikaalseks. Ja ta kujuneb tähtsaks. Tõenäoliselt -tõenäoliselt- kui ta läbib selle tsükli, siis lisatakse see üldise arvamuse juurde. Seniks, enne võõrastele, teistele arvamustele lisamist, luuakse mingi eraldiseisev tuumik; otsitakse -kuid suhteliselt- tähelepanu. Asi on selles, et teda huvitab ainult tema enda kurss, tiirlemine, justnagu eksisteeriks vaid planeedi pöörlemine tema enda telje ümber. Ümberpaiknemine, galaktika, universaliseerumine, ei, ei, ei. Seal, seal, sealsamas, oma vangistatud personaalsuses, loob ta oma tootemid, oma papid (religioosses tähenduses), oma reeglid. Ja nende prismadega, rakendades neid meeltele, hakkab ta kohut mõistma kogu teda ümbritseva üle. Kas see on üks… enesekaitse vorm?

Üldine keskkond, loomulikult, ei muutu; see jätkab oma moonutuste ja mõttetuste jada. Kuid isiklik, lähedane visioon paneb liikuma, raputab küll.

Nendes situatsioonides, kuhu…, kuhu mahuks üks väike avaus, et tunda, tunnetada? Iseendast kaugemale. Tundub võimatu, kas pole? Seesama fraas “tunda, tunnetada iseendast kaugemale” oleks nagu juba sinust väljas olemine või endast väljas olemine. 

Jah. Täpselt: sinust väljaspool ja endast väljaspool; need kaks asja. Mis on teadvuse seisund, mida vajatakse Loova Müsteeriumiga ühele lainele jõudmiseks: ainuke võimalik põlvnemine, pärinemine, mis muutub vältimatuks meie kohalolu suhtes, ja mis toimub läbi vahendajate, juhuslikkuste, õnnede, ettenägematuste läbi…

Ah! Juba laulusõnad ütlesid, et “tühisus on umbrohi, mis mürgitab kõik jäljed, iga sammu”. Ja loomulikult!, nagu väidab ka mõttetera: “Lasta kätt väänata, uff, on väga raske”. (eesti keeles võiks tähendada: lasta ümber veenda, uff!, väga raske. Ehk: ei tagane, ei anna järele.)

See on kummaline. On olemas…-jah on, on olemas, aga… enamgi veel, kes kõik on olemas!, eh!- inimolendid, kes ootavad, et Jumal ise tuleks nende koju kohvi jooma ja diskuteerima igaühe mõningate eluseikade üle. Tõepoolest. Jah. Ja kurdetakse halva õnne üle. Ja oodatakse: “Kui ebaõiglane on maailm! Mina siin raskustes, probleemidega ja puha, ja ei tulegi peainglid, vähemalt seeravid või troonid või taevased olendid mind külastama, et…”.

Jah. Niiviisi öelduna võib olla tundub eriskummaline, kuid niiviisi tundes on see… loomulik.

See tühisus toob kaasa sellise idee arengu: ”Mul on piisavalt teeneid. Ja ma väärin midagi paremat. Nii palju ohvreid kui olen toonud…”, ja üks lõputu nimekiri curriculum-e, mida kaasas kantakse, et kokku koguda, et oleks olemas, võitmaks… mingit positsiooni, mis mingil moel, oleks priviligeeritud -vähemalt sellele persoonile-.

Kõik see on ülimalt võimas pettus. Kõik see on šlakk! Kõik see paneb võõraste, teiste arvamused, seisukohad kasvama, tugevnema…, kes ainult koondavad oma tähelepanu või kujutavad ette teiste vigade kõige halvemat kõige halvemast. Aga ümbritsevas keskkonnas ja propagandas ja reklaamis ja isas, emas, lapses on see olemas… Kogu maailm näib arvamust avaldavat ja teadvat niipalju sinu kohta, et lausa üllatav! Näib, et igal ühel on kollektiivne alateadvus meie kõikide kohta. Oh!, jah.

Oh, jah!: “Julial on kõikide kollektiivne alateadvus, ja minu kohta eriliselt… Oh! Julia, sul on selline tantsimise viis, mis mind lummab…”. Tõepoolest!...

On hämmastav -võib olla vahel ei panda tähele-…, kuid on hämmastav, mida teised sinu kohta teavad, millest sina ise aru ei saa. Tõepoolest, mitte midagi! See on uskumatu! Aga ettevaatust, sellega mida teatakse!: alateadvused, mitteteadvustatu… No tore, tore!

Ja kui meid viiakse juba perekondlikesse konstellatsioonidesse ja paralleel-universumitesse, no ma ei tea!, seega juba… on parim mida teha saame see, et sureme. Jah; sest siis sa lipsad sealt vahelt välja, olgugi et võtad hetkel valvesolevalt kriitikult veidi tööd vähemaks, jääme me siis kõik rahulikuks.

“¡Ché!” -peaks ütlema; parem argentiina tooniga- “See on uskumatu! See on uskumatu, che, mida minu kohta teatakse, ja ennekõike see, mida ma tean teiste kohta. Ma usun, et ei ole olemas mingit meelt, mõistust, mis oleks nii priviligeeritud, kui minu oma”.

Jah, aga teie teritage oma tähelepanu ja te saate nägema, kuidas… see käib! ”Käib” tahan öelda, ”toimub”. Mitte nii et käiks kuidagi -annaks jumal, et läheks mööda- “toimub”. Ja, loomulikult, väljaspool neid müüre, kuid toimub.

Ai! Ja kuidas talle meeldib!, kuidas talle meeldib “omni” … omni… omni… -”tundmatu lennuaparaat”, ei, “omni”, omnipotentsest, kõikvõimsusest (hisp: omnipotente- kõikvõimas)-, kuidas talle meeldib siis kokku monteerida oma kohtumõistmisi, oma kriitikaid, oma… No tore, tore! Talle meeldib! Talle meeldib!... lausa laulukesi teeb! Tõepoolest!...

-Kas see on tõsi?

-Jah! Talle meeldib!

Ah! Ja kui sulle tuleb pähe öelda: “No mina usun et siin…”.

Oh!, oh!, oh!

Kindel, et rohkem kui üks -teie hulgast- on näinud rünnaku positsioonil skorpioni. Midagi sellesarnast. Tõmbab astla välja ja nõelab, kuidas iganes! Ja peale sinu kollektiivse alateadvuse teadmise, sinu isikliku elu tundmise ja kõige selle sinu kohta käiva teadmise valdamine, mida sina enda kohta ei tea, sellel hetkel teeb ta ametlikult teatavaks mõttetera või fraasi: “Sest meie vajame!, sest meil ei ole seda, mida…!”. Wow! Seega nüüd… the explosion. Plahvatus.

Jah. Sellel maa-alusel, loomult hedonistliku joobumuse perioodil, kui olend plahvatab ja liigub olema… eemalseisja, võõra arvamuseks, sellel plahvatuse momendil, ei… ei mõelda, ei hinnata, ei väärtustata juhtunut, toimuvat, käesolevat… Ei!

Meie žargoos tavatsetakse öelda: “Viskutakse tänava keskele, keskteele!”: Hopsti!

Ja koos sellega, ollakse juba… ja liigutakse moodustama olemist osake valvelolevast, jälgivast, korrigeerivast, kriitilisest jne. ümbruskonnast, mis võidab asjatundjaid, poolehoidjaid hirmu baasil, terve rea ärevuste ja ängistuste põhjal.

Sellepärast näeme, et -inimkonna tasandil- koos kõikide progressidega -nimetame neid “progressideks”, loomulikult- ja kõik saavutused -nimetame neid “saavutusteks”-, ning kui seame nii- või naasugused normid, sellel või teisel moel, siis vormime liistu. Kui ma soovin müüa mingit medikamenti osteoporoosi vastu, ent normi taseme järgi, ja kõik naised on “osteoporootilised” -see on väga lihtne-. Ja seega kõigile naistele määratakse hormoon, et kaltsiumi säilitada, näiteks. Nii see toimib!: paikapandud parameetritele vastavalt on siis lood kas nii või teisiti.

Palvuslik Tähendus teavitab meid kõigest sellest; mida, loomulikult!, mida loomulikult!, kõik teavad ja tunnevad, jah! Kuid praktikas… Näib, et teoreetiliselt teatakse kõike, kuid inimliku tegutsemise hetkel, arenenud inimolendina, avardunud ja universaalse teadvusega…, on see kõik juba teine asi.

Siit ka see, et ei ole liiaks meenutada erinevaid mehhanisme ja erinevaid protsesse, mille inimkonna olend läbib, et et iga korraga üha enam kaugeneda Loomingu tunnetest, illuminatsioonist, tõusmisest, loomingulisusest.

Iga üks on niivõrd kinni omadest asjadest, vastavalt faasile, milles ta on, ja võõraid, teiste asju, ei märgata…, olgugi et otsitakse abi palvest ja meditatsioonist ja kontemplatsioonist. See on enam-vähem teostatav hetk –“teostamisest”-, kuid… kuid hiljem on vaja tagasi pöörduda… ”juurde”…
Ah!, jah, loomulikult! See on teine tähtis detail, mida arvesse võtta, mida just mainisime, kuid on sobilik avardada.

Loomulikult, loomulikult, loomulikult! Tavapäraselt, kui olend pöördub mingi tegevuse juurde…, näiliselt kasu saamata -olgu, reaalselt ilma kasuta-… see on üks kasutu, mõttetu töö. See on see, mis tavaliselt toimub, jah. Ja mis toimub? Et, olgu… hiljem saabub see tavaline, see igapäevane.

Jälgige hoolega, palun: on olemas separatsioon, täiesti brutaalne läbilõige! Ning see, mõned minutid hiljem pärast palvulikuks, ”mediteerivaks”, kontemplatiivseks või millegiks muuks olemist, on unustamised; laguunide kaupa!, vahel; sest seda ei peeta mingiks ülesandeks -nimetame seda ülesandeks, mitte kui töö; tähelepanu, ettevaatust!: see ei ole mingi töö, aga madalamal tasandil nimetame seda mingiks ülesandeks-, mis on tingitud vajadusest. Kui see ei ole mingi vajadus, kui see on osa tavast, harjumusest, tingimusest, siis on lihtne, et see on… mingi asi, kas pole? Aga hiljem tuleb see, mis on elu. See mida olen tundnud Qi Gongis, või mida olen tajunud kontemplatsioonis, või mida olen avastanud meditatsioonis, või mida mulle häbematult sositatakse palves, tore!, need - heakene küll, jah!- on!… Aga hiljem saabub see päev päeva järel…

Aga oota, oota, oota! Üks hetk!: Päevast päeva… see kondenseerub!, on!, see mini aeg-ruum milles Teie mediteerite ja palvetate, või kontempleerite, või ollakse kinni mingi tunde liikumises. See on see päev.

Te olete vahetanud termineid. Te olete järjekordselt seadnud üles lõksu. Inimolend on petlik, erakordselt petlik! -oleme kaasaarvanud kõik, niisiis et keegi ei tunneks end… tüssatuna, petetuna-.

Jah. See on lõks… Ja see lõks koosneb millestki väga lihtsast, väga lihtsast: väljaspool seda palvuslikku, meditatiivset jne. aeg-ruumi, väljaspool seda, on igaüks see, mida mõtleb, mida tunneb, mida arvab, mida kardab… Ahhh! See on üks operatsioonide konglomeraat. “Operatsioonide konglomeraat”.

Teate ju neid betoonist konglomeraate, näiteks, need on jäigad, kõvad, tugevad…

Loomulikult! Ja seal iga üks teostab oma hoope, vastavalt otsustades, kuidas neid kasutada vaja on, loomulikult.

Aga!... loomulikult, sellepärast, kui ollakse teises seisundis, siis on see midagi, mida seal ei suuda: ei suuda opereerida sellega, ei saa arvamust avaldada, ei saa öelda: ”No minule näib, et see peaks olema teisiti!”. Ei suuda, muuhulgas, kuna ei ole argumente!, ei ole ressursse, sest on teadvuse teisel tasandil! Ta on sisse mässitud teise teadvuse tasandisse, kus ei saa mõelda, ega tunda, ega viimistleda, ega midagi öelda, kiiruse juures, millega seda lauset arendatakse, näiteks.

Ja sellepärast tekib lõhe, läbilõige. Tekib lõhe ja, alates sellest lõhest, hakkab ta olema sõjanui, mass -mingi hingusega, loomulikult; kui ei, siis ei suudaks ta liikuda-.

-Olgu, ja… kuulge, kuulge, kuulge! Kuulge!

On kurt.

-Kuulge, aga… ja kõik see mida avastasin, õppisin…?

-No mul ei ole see meeles.

-Ah, juba ongi meelest läinud!

-Ei,. Parem on säilitada rahu ja teha sedasama mida teevad teised. Ei. Mind on veenatud, et… loomulikult. Ega see ei ole ju nii halb midagi, ei! Ei, ei!... See ei ole nii halb midagi.

-Ah!, ei. Jaa.

-See tuleb andeks anda!

-Ah!, jaa, loomulikult! Et…, et midagi ei muutuks!, eiiiiiiiiiii! Et leida tähendus oma pahatahtlikule tegutsemisele.

Ja niiviisi haaratakse kõik kaasa.

See kuulus kristlik andestus ei meenuta mitte millegiga Kristust. Aga igaüks toimetab selle andestusega nii, nagu kasuks tuleb.

Ah! Milline terror!, kas pole? Milline terror öelda lahti nii suurest pühendatud jõupingutusest! Milline terror!, öelda lahti nii paljust jõust, mis sisaldub ühes -ühes!- indiviidis. Milline terror, et nii palju, mida on panustatud!..., peaaegu ei kõlba millekski.

“Terror”. See on hea sõna. Kui räägitakse terrorismist, siis ei hõlmata seda protsessi. Kui kahju! Oleks hea. Ehk isikud näeksid asju, vaataksid ümber oma positsioone.

Kas ei ole, juhuslikult, terrorism see, kui märkad -see, kes märkab, sest see ei ole keeruline-, kui märkad, et kõik see, mis on käiku pandud, ja kõik olukorrad, teod, sündmused ja läbielatu, mis on tekitatud ja loodud spetsiifiliselt Teie jaoks! -jah, ja tema jaoks samuti, teised asjad, erinevad, kuid Teie jaoks-… ja Teie, mida Teie olete sellega teinud?

  Oled nad hüljanud. Oled üles korjanud selle, mis sind rohkem on huvitanud. Loomulikult, oled hüljanud need aspektid, mis kohustasid, mis eeldasid, tähendasid intensiooni, pühendumist.

Ah! Loomulikukt, loomulikult! Ei! Ei ole kõik see terrorism, ei, ei! Ei ole terrorism. Milline meiepoolne rumalus! Eks ole vanemaks saadud! Ah!, loomulikult! Eks ole vanemaks saadud!

-Vaata. Sel ajal kui kujuneti ja talle olid pühendunud kõik universumid, kõige paremad asjad perfoomantsiks, et teda transformeerida, et teda arendada…, loomulikult, samal ajal kui… Aga, loomulikult, kui saadi vanemaks, kui saadi juba naiseks, meheks, seega juba, loomulikult! on olemas juba enda isiklik kriteerium.

-Jaa! Aga miks sellel kriteeriumil ei ole midagi pistmist…? ”Mitte midagi, mitte midagi, mitte midagi”, ei, aga… praktiliselt mitte midagi pistmist selle…

-Tore, sest on saadud vanemaks!

-Aga vanem iga… või ollakse juba vanur?

-Ei… Jõuludeks tuli koju.

-Ahhhhhh!



-Vaata. Selle eelneva perioodi jooksul, väljus ta oma orbiidilt, jah. Üks kõrgem energía…

-Kõrgem?

-Jah. Üks kõrgem energía tõmbas ta tema orbiidilt välja, et talle näidata teisi orbiite, teisi orbitaalseid kulgemisi. Kui ta hakkas neid tundma, siis tema orbiidilt nõuti ja nõuti ja nõuti temalt, Ja ühel päeval -mõningate juhtumite põhjal võiks isegi täpsustada- pöördus tagasi oma orbiidile. Ja kaotas kogu oma energía mis ta oli oma orbiidilt saanud, ja ta pöördus tagasi oma maa, koha, paiga orbiidile. Nagu öeldakse… -nüüd kus Ventsueela on moes- ”pöördus tagasi” sama ”jama” juurde.

-Milline õudus! Jällegi?

-Jah. Jällegi sallike, lipsuke, kõrvarõngad… Et midagi öelda, on ju nii?

-Aga see on ju pöörduda jällegi tagasi õuduse juurde!

-Jah, ja, ja. Aga nüüd oled juba rohkem lihvitud, oled juba vanem. Tead juba, et õudus on olemuslik osake … elust, kui kadedus on ehe ja uhkus kõrgelt arenenud. Pealegi, praegu on väga sobilik aeg, sest tähistatakse “uhkusega geiks olemist”, ja miljon inimest… -ja enamgi!, teine miljon lisaks, kes ei tule välja!-.

Ilmselgelt, ei tunne inimolendid iseennast. Teda tunneb rohkem teine, see, kes talle õrnust kingib ja teda ”pööranud” on.

-Ehhh!... Fff! See oleks terrorist õudusesse pöördumine.

-Jaaaaa! Aga rohkem on väärt teada-tuntud halb, kui hea, mis veel avastamata,

-Ah! See on tõsi. Et kõik jätkuks samamoodi. See on tõsi!

Ja kõik algas ühest ümbruskonnaga suhte hetkest, siis kui hakkas omama suurt tähtsust teise arvamus. Olend, isik hakkas sulguma kuni plahvatas, ja kui plahvatas siis haihtus… ja temast sai see teise arvamus.

Vaatamata kõigele séllele, mida temasse panustati! Ilma kasusaamise meelsuseta, loomulikult. Kuid vaatamata sellele, ilmus välja terror. Ja see terror pani ta liikuma oma ”kasti” -mis oleks nagu öelda, et oma koju-… elamaks õudust. Kuid kõik see antakse andeks, kõike vabandatakse.

Kui inimkond, ollakse teostamas ühte tõsist ja dramaatilist, destruktiivset, terroriseerivat, õuduse protsesi, mis kõike enesesse haarab, mis ahvatleb, mis veenab; isegi ohvreid pakutakse.

Kogu see protsess omab mõõtmatut jõudu…, mille nägemiseni ei tavatseta jõuda, sest sellele juba kuulutakse.


Võttes omaks kui fundamentaalse, tähtsa, transtsendentse, ükskõik missuguse töö, ülesande… hinge…, kui tõelise leiva ja tõelise iga päeva essentsi, mis võib hoida selle terrori ja õuduse vahelise kõikumise eest… ning võib meid panna nägema selgelt võimast tõusu-mõõna, mis nagu nukleaarne tuul, täidab ääreni kõik kust läbi kulgeb.

Heida armu!
***
 




 



TÄISUSALDUS

 

pdf

Antud mõistuse, loogika, arusaamade, teaduse, teadusliku teadvuse tasandil on sündmuste kulg soosiv masenduse tekkele.

 

Loodetakse või siis ei loodeta selle või teise peale, ja… vahetevahel jah, vahetevahel ei, vahel ei, mõnikord ei, mõnikord jah…

 

Pigem “ei” kui “ja” võimu omavoli, kohustuste distorsiooni, ilma väljavaadeteta fantaasiate tõttu…

 

Kõik see paneb masenduse ringi hiilima ning teadlik, teadvustatud ”pingelangus” võib tekkida ükskõik millisel hetkel, justkui kõik kukuks kokku -ühelt poolt- või siis justkui kõik langeks kahtluse alla -teiselt poolt- või… oleks nagu mingi otsustamatuse katkematu genees.

 

Hetketi palvus, laul ja unelm tõstavad uskumused pilvedesse. Isegi armastuse lõõm lisandub märkamatult. Kuni sinnamaani. Hiljem, järgmisel hetkel, seesama kogemus, see läbielatu, see tunne… soikub, hargneb lahti, väsib.

 

Ennekõike, õigustatakse…, soikub ükskõik missugune kokkulepe. Alati on olemas mingi hea õigustus. Alati on olemas mingi hea alibi.

 

Ja niiviisi see inimlik mõtlemine tänapäeval kujundatakse ja kokku seatakse. Ja niiviisi ”me ei suudagi”, ”võimekuse” mõttes: me ei saavuta võimekust muutuste jaoks, uuenduste sisseviimiseks!, julguseks…, mis julgeb otse silma, otsa vaadata. (hisp keeles: dar la cara; otsetõlkes: anda nägu)

 

-Kas see on arusaadav?: ”julgeda otsa, silma vaadata”? Mis, mis, mis… mis see tähendab?

 

-Ah ! Otsa, silma vaadata ! Jah! See tähendab… mitte selga keerata.

 

Kui otsa, silma vaatame, siis me näitame end oma urbses intiimsuses, läbi oma meelte.

 

Aga  põigeldakse kõrvale ja pööratakse selg.

 

Varem, näiteks, öeldi nii: ”Mehed vaatavad silma!”. Samuti lõhnati varem tubaka ja rummi või… sõrgade järele

 

Ja nüüd? Mida nüüd öeldakse? Mida öeldakse Riigi madalates (allmaailmas), keskmistes ja kõrgematel tasanditel? Mida öeldakse?

 

-Mida inimene näitab, annab?...

 

-Ei anna… Ära võtab, peidab.

 

-Ah! Ja naine? Vaatab silma, otsa…?

 

-Mööda, kõrvale!... Jah,  mööda, kõrvale. Ta ei… ei söanda…

 

-Nii et siis oleme kolmel tasandil: madalal, keskmisel ja kõrgel Riigi tasandil, “mööda, kõrvale” ja “kõrvaldamises, kõrvaletoimetamises”…

 

-“Mööda, kõrvale” ja “kõrvaldamises, kõrvaletoimetamises”… Ja mida sellega… pihta hakata?

 

-Sellega koos tekitatakse häving, allakäik. Sellest saab ilus häving, ehk siis vanaraud, vana kolu. See muutub ümbertöödeldavaks hävinguks. Ei midagi originaalset, ei midagi autentset. See muutub… mentaalseks, vaimseks hävinguks, allkäiguks, kus ideed maha kriipsutatakse ja otsitakse pingeliselt kindlust paika pandud asjades.

 

Õudus! Õudus!...

 

Uuesti tõuseb hinda, et “rohkem on väärt teada-tuntud halb kui hea, mis on veel avastamata”.

 

Palvuslik Tähendus… lööb meile gongi. Jah; justnagu poksivõistlustel…, neil, kus kolme minuti järel -mis vahel muutuvad lõpututeks- peatakse võitlus, et poolteist minutit anda… värskenduseks, kergenduseks, ürituseks ravida kulmuhaava…, julgustavate sõnade jagamiseks, et jätkata võitlust. Kuskilt kaugelt, puhkuse ajal,  kostub hääl, mis ütleb: “Kõrvalised välja!”.

 

Jah; see on teadaanne, et treener, see kes svammi suhu paneb, see, kes julgustab, kes peab eemalduma, ja sa pead jääma üksi ja uuesti sõdima minema, peksma…; “otsa vaatama, näo ette keerama”.

 

Jah. Poks on iganenud. Oleme tsiviliseeritumad. Sest kui sul nägu segi peksti…, siis see valutas! Ja nüüd, juba peaaegu et poksi loojangul, on eelistatum toksiline või radioaktiivne produkt, või tõrges pettus, või… ootamatu reetmine. Nüüd on olemas teine stiil; on teine stiil, enam… ”tsiviliseeritum”.

 

Kui tsivilisatsioon säilitab meile need strateegiad, siis on ilmselge, et me ei asu Loomingus. Vältimatult kuulume sinna, kuid, tunnete kohaselt, kuulutakse silmakirjalikkusesse ja reetmisesse.

 

Ja niiviisi, tänasel päeval võid tunda hirmu, et sulle kukub pähe mingi kosmosejaam. Olgu, merre juba kukkus, aga oleks võinud sulle ka pähe kukkuda! Sul võib olla mingi aatomi relv…, võib alata mingi uus sõda… või ükskõik missugusel hetkel võib tulla riigipööre -militaarne, loomulikult-.

 

Seda rahvusvaheliselt. Kodusel pinnal… võib olla, et avastame lõpuks, et diplomaatiline korpus oli nuhkide korpus. Kõik!

 

-Ahhh! Aga kas see siis ei olnudki etiketi, ettevaatlikkuse korpus…?

 

-Ei!

 

-Nuhkide korpus…? Kui vulgaarne!

 

-Jah, aga kuna räägitakse prantsuse keeles, siis jätab hea mulje.

 

Ja nii jõuavadki kohale üllatused, ilma et arugi saaksid, rahvuslikult ja rahvusvaheliselt. Seega, ühed tähistavad oma Riigi, Iisraeli, loomise 70. aastapäeva, samal ajal kui teised protesteerivad selle vastu. Ja seega, et seda tähistada, seitseteist hukkuvad. Ja ülejäänud, kes vähemusena jõudsid kohale omal jala, on täitnud puupüsti Gazas olemasolevad meditsiinilised teenistused -sic-.

 

Oh, ei! Selle kommentaariga ei taheta iisraellasi “halbadeks” teha, ei. See oleks lõks; ainult -kommentaariks- näidatakse parteide, nii religioossed, nii usklikud!, nii jumalakartlikud!, nii silmakirjalikud!, nii reeturlikud! kui need. kõik on... oma usu, oma uskumuste suhtes.

 

Seega, kui see on üldine külvatav, viljakas pinnas, siis milline on külvajate… isiklik külvatav pinnas?

 

Niisiis… korruptsioon, pettus, antipaatiad, pettumused, karistused, varjamised, hirmud… Kõik, kõik seesama, mis ennegi -aga vähendatul kujul-, rohkem igale olendile omast, vaadelge selle all neuroosi, kinnismõttelisust, maaniat, hüperaktiivsust, apaatiat, depressiooni, psühhopaatiat, kahjurõõmu, parastamise empaatiat… “Kahjurõõmu, parastamise empaatia”, eh?

 

Ehk siis… nendele suurtele liikumistele, mis meieni… meieni jõuavad!, nendele lisatakse juurde väikesed liikumised, mida tekitame lisaks!, juurde!, juurde!... iga ühe psühhopaatia!, mis panevad punkti… “alarmi punkti”.

 

Pane tähele, hiinlased teadsid seda juba: et on olemas “alarm” punktid. Vägev, kas pole? Xi, Xi, Xi. Justnagu hiina presidendi nimi, võimukas Xi.

 

Vägev!

 

Ja ega väga hästi ei teatud, mille jaoks need alarmid olid. Öeldi asju -öeldakse-, aga vaata, nüüd tuleb välja, et… on liidus psühhopaatiatega, mis võivad korda teha, parandada meie koperdamist ja koperdamist ja koperdamist ja koperdamist…

 

Nendes situatsioonides Palvuslik Tähendus soovitab meile seda sõna: usaldus -mis on üks sõnadest selle aasta motost-… “täisusaldus”.

 

Usaldus, mida iga üks esindab, teostab, mõtleb ja tunneb. Ja niiviisi, keerab vältimatult ette näo, vaatab otsa, silma, ja seda saab pesta, korrastada ja esitleda end adekvaatselt.

 

Usaldus sellesse elamusse, mida alguses mainiti kui palvuse motiivi, selle hetke motiiviga… sellest kummalisest vibratsioonist, mis nii vähe! -nii vähe, nii vähe, nii vähe!- kestab.

 

Sedamööda kuidas me kohtume meie hingeliste kogemustega, mis on “hingestatud”, armastatud!, tunnetatud!, usaldusega, mis on see, mis meid üleval hoiab, mis meid ala hoiab, mis meid ülendab, mis meid muudab, mis meid uuendab, mis annab suuna elule…, kui oleme silmitsi nende kogemustega “täisusalduses”, ehk siis, kogu meie võimekusega… ja lõpptulemusena jätame kõrvale õigustused, alibid, valed, oleme -sellel teel- ehitamas, konstrueerimas… arenedes… taasluues meeldivustundega rahulolevalt!; siiralt.

 

Meid kutsutakse üles olema “uued”… täisusalduses ”hingestatuse” poole.

 

Meid kutsutakse üles olema improvisatsiooniliselt loomingulised-

 

***



VÕRDLUSSTANDARDID

pdf

Ja oma müstilises suuruses pakub meile kaitset.

Ja oma ootamatu kaitsega tõukab meid tagant.

Ja oma lõputu läheduse ja kaugusega sosistab meile.

Ei mõista hukka! Ei kohtle halvasti. Ei aja taga…

Õpetab. Näitab. Üllatab. Hoiatab. Soovitab…

 

Ja nii jõuab inimolend oma maksimaalse täiuseni, maksimaalse täiuseni, kui… ta usaldab kohtumist kirjeldatud raamiga. Kui aga vastupidi keskendutakse oma ressurssidele, oma võimetesse, oma arvestustesse, oma eelistustesse ja oma omanditesse, on tee segane, nürimeelne.

Viib teadmata kuhu ja… kulmineerib oma omandites, oma valdustes ja oma kaitsetes, mis muutuvad rünnakutesks, kui jõuab üleolekuni.

Tundub –planeerides selliselt tänast Palve Suunda- , et on lihtsam nõustuda, kohustuda protsessiga ja olla tähelepanelik oma põlguste suhtes ja valvata austuse lugupidamise üle.

Inimolendi võrdlusstandardiks ei ole tema täiuslikkus, ei ole tema diivalikkus, ei ole tema teadmised.

Kui võrdlusstandard pannakse paika toetudes oma kriteeriumile, oskamata paigutuda asetuda universaalsesse võrdlustandardisse…allutakse –“orjuse” tähenduses- sõnadele, reeglitele, joonlaudadele, tähtedele… Võtab… võtab standardiks etaloniks teiste tehtu või pealesurutu.

Kui kuulad oma häält, ei kuule kunagi teiste hääli ja veel vähem… Loomingu helisid.

Kui võrdlusstandardid luuakse oma teadmistele toetudes, inimene kordab ja halvasti –kordab ja halvasti- , inimlikku prototüüpi, mida on juba korratud ja halvasti!

 

Ükskõik millist tööd peab ka teostama, kui otsime võrdlusstandardit, peame alati arvesse võtma, et sel oleks universaalseid omadusi…; mis ei alluks isiklikule huvile või kehtestatud standarditele.

Kas saab leiutada kopeerides? Või tegelikult,… kopeerimine on kopeerimine ja ei ole leiutamine?

See tundub väga ilmsena, aga ei ole seda.

Ja poeet üritab luuletada kooskõlas oma eluaja poeetide generatsiooniga; ja muusik üritab musitseerida kooskõlas musikaalsuse võrdlusstandardiga, mida kogeb; ja arhitekt ja meedik… -ja nii edasi-, igaüks jääb oma geto orjaks.

Kui kellelegi, kui kellelegi tuleb pähe, sest teda inspireeritakse, sest keegi kunagi vabaneb ja ei allu hetke moele või “nii tehakse” aja türanniale, siis alguses tõugatakse ta kõrvale; alguses on see sobimatu. Kui püsib, kui paistab, et äratab huvi, sest eelnev on oma aja äraelanud… , sest enam ei taluta kordamist, siis vahetatakse dimensiooni.

Kui ilmuvad karvased Beatles-id, ei arvanud keegi, et sellest saab uus, uuendav dimensioon. Aga eelnev oli juba absoluutselt dekadentne. Seksuaalne repressioon oli juba täiesti ressurssideta… Ja ilmub uus paradigma. Ja sellest hetkest, sümfoonikud, grupid ja rohkem gruppe ja rohkem gruppe… hakkavad kõik kopeerima kõike. Loomulikult! Kopeerivad ja kopeerivad ja ei ületa koopiat.

Kui diktatuurid, “vabastajatega”, saavad moeks… oli au olla diktaator, nagu seda oli Simon Bolivar. Vabastaja diktaator? Kuidas on see võimalik? Kas diktaator või vabastaja. Aga ei: on “vabastaja diktaator”.

Kõikjal tekivad diktatuurid. Valitsus ei saanud olla muud kui diktatoriaalne. Kuni ilmub –oli juba olemas- jalutades demokraatia; tekib –kuidas muidu- proletariaadi diktatuur… ja luuakse sotsiaalsed, ajaloolised skismad, mida kõik teavad. Ja nii osaleme demokraatia allkäigus, lagunemises, pidevas korruptsioonis… Ja kindlasti tekib teatud piirini… kompetentne tehnokraatia.

Veel mitte väga ammu oli idealistlikke ideaale! Ja neid imetleti –teatud maani, loomulikult-. Aga raha praktilisus, majanduslik ilmselgus, “sa oled väärt nii palju, kui sul on” peale surumine; tulu…

Kus on teoreetikud? Kus on –olgu mistahes ideoloogiaga- majanduslikud tulemused, mida pakkuda? Nendeta pole midagi pakkuda.

Ja nii võime näha, kuidas paljud ja paljud tendentsid –kõik orjastavad- , mida juhib inimlik tarkus, saavutavad ainult ebamugavust, rahutust, pinget…

Palve Suund soovitab meile, näitab meile selle väikese suure näidete dimensiooniga, et me vajame standardeid, mis ei toetu eelneva hävitamisele, sest me võtame nii üle mudeleid, mida ka hiljem põlastatakse.

Kui me liigume, muutudes, universaalstele standarditele ja mitte natsionaalsele või isiklikule või individuaalsetele egoismile toetudes, siis idealism areneb vastavalt loovale, loomingulisele standardile, keskkondadega suhtlemise vajadusele, et otsida tasakaalu.

 

Vangistus, millesse inimolend end paneb oma printsiipide, oma hedonismi, oma enesetähtsusega, pange hästi tähele, on eluaegne.

Isegi kui ta laiendab oma kongi ja lisab tehnoloogiaid ning muru ja golfiga hoove, on see eluaegne vangistus.

Ta ei vabane sellest. Ja selles kulutab oma ande, võlusid, oma Loomingu ressursse. Ja talle ehitatakse hauakamber – kui ta triumfeerib- ja lauldakse kiidulaule ja talle pühendatakse lehekülgi Britannica entsüklopeedias… ja ta saab isegi Wikipedias hea kuulsuse.

Jah. Inimene riivab igavikku eluaegsega ja elab oma eluaegset vangistust (hisp.keeles- cadena perpetua- otsetõlge- eluaegne, igavene, lõputu, pidev, lakkamatu jne. kett): kett, mis seob ta tema väikeste proportsioonide külge; ja lähenedes nendele, näed, et nad on miniketid.

Ja ketistatuna suudab ta kuulata muusikat, aga ei suuda seda luua. “Kettide”, “minikettide” termin sobib.

 

“Eluaegne vangistus” ei ole sama kui Igavene Elu. Surematus ei ole sama kui “pikk elu”.

Lõputus ei ole sama kui “kauge”.

Ja kohanduda ei tähendada orjaks saada; tähendab kohaneda, et omada koopiat sellest, mis on ja soodustada selle rahulikku kuulamist, mida ta peab soodustama, uurima ja muutma.

Kui olend juhindub tuntud, kodustatud ja –kokkuvõttes- võitudele suunatud… või lihtsalt kontrolli, kontrolli, kontrolli standarditest, siis vähendatakse ta oma mini planeedile; vähendatakse ta… oma tähestiku juurde.

 

Aga, kui austust võidetakse hirmu tõttu ning hirm ja austust saavad igapäevaselt hästi läbi, järgida teistsugust standardit, mis pole valitsev, sundiv, karistav, tasustav, tekitab hirmu.

Hirmust sündinud austust on argpükslik austus, mis kunagi võtab oma revanši.

Imetlev austus, ilmselguste austus…asetab olendi kontrollimatusse dimensiooni. Seega, austust ei ole vaja kontrollida ega juhtida, vaid see tekib.

 

Ah!...Ah! Kui mere lained ja lainetus järgiksid etteantud, seadustatud standardit…kas see oleks meri?

Ah! Kui kotka lend järgiks teatud paikapandud, tuntud standardeid, kuigi me teame stiile, aga kui ei arvestaks ettenägematusega, kas oleks see kotkas?...Ei.

Seega, abi ja soovitusena: iga kord kui me tahame järgida mõnda… voolu, ükskõik millist, peame me veenduma, et see lubaks ettenägematut improviseerimist…; kui ei, siis ei kõlba.

Ei saa paluda üleskeeratava kella hammasrattalt, et sekundiosutit liiguksid vahetevahel kiiremini – on ju nii?- või minutiosutid liiguksid aeglasemalt. Ei. Nad on seotud.

 

Kui selle poole püüeldakse, siis on see juba praktiliselt saavutatud.

Aga ei! Tegelikult püüdleb iga olend ettenägematu üllatuse ja uudsuse poole; ja see on olemas, vahel keele peal või käeulatuses, aga kui hetk saabub, siis isiklikud, sotsiaalsed, kultuurilised hirmud, need…

.- Ah! Ma kaotan sellise kindluse!...

:- Aga sa võidad vabadust juurde.

:- Aga ma kaotan tolle kindluse!...

 

Ja nii kaotab võimalusi… Ja kõis tõmbub pingule ning ei luba laeval merele, kõigi sellest tulenevate ettearvamatute loodete ja tuultega…

 

Need, kes oma sõnade kohaselt tunnevad merd, lisavad kiirustades, et… ei tunne seda ja üllatuvad iga korraga üha rohkem. Hea “marineiro” ei ürita laineid kodustada; ta peab oskama neid vältida ja jätkata koos nendega improviseeritud ja ettearvamatus üllatuse hoiakus.

Laev, mis liigub vastu astudes, lennuk, mis lendab vastu astudes tingimustele, milles tuleb olla, laguneb lõpuks, läheb katki!

Ja pärast kaeveldakse õnnetuse pärast.

 

 

Ja kui on midagi, mis näitab, et meie kandiline teadvus võib muutuda spiraalseks teadvuseks, siis see on armastav teadvus, armastaja teadvus –see, kes armastab-. Sest see on teadvus, mis lubab meil märgata Loomingu Armastust meie suhtes, tänu millele tekib Elu!

 

Uuesti muutub Looming lõputust armulikuks, lahkeks, heldeks…ilmseks

“Palun”…

***

 



ENNAST ÜLE HINNATA JA KAALUTLEDA, KES TEGELIKULT OLLAKSE

 

pdf

Müsteerium on... iga inimkonna olendi kohalolek... ühes lapsuses, mida nimetatakse  „eluks“.

 

Ja tunnetame -teadvuses-, et igal inimolendil on mingi tähendus, mis puudutab tema funktsiooni, tegutsemist, teostust. Ja kõik see saabub, mingil moel, kodeerituna... teatud hulga koodide läbi, mis meie optikast lähtudes, on bioloogilised, kuid mis ei ole seotud, palvuslikust optikast lähtudes, „pimeda õnnega“.

 

Kui see inimolend ilmub –ükskõik, kas keegi keda tunneme või ei; nendest miljarditest, kuhu kuulume-…, siis kui olla sellisel moel, nagu just ütlesime,  oleks kõik perfektne: iga üks oma koodiga, oma pitsatiga, oma rolliga, oma funktsiooniga…

 

Plaan on perfektne.

 

Kuid on nii, et… pagas, mida toob iga inimolend, seda tuleb “esitleda”… sotsiaalsele kultuurile, kaasaegsele mõtteviisile, majanduslikule situatsioonile, erinevatele haigustele, legitiimsetele valedele, jne…, lisaks mudelitele, mida iga ühiskond igal ajajärgul annab, pakub: praegu kantakse pop, või pink või punk või tin või tang mudelit, ja kui sa seda mudelit omaks ei võta, siis tõenäoliselt vaadatakse sind, vähemalt, imelikult.

 

On õiglane küsida: “Aga millal see perfektne… ühendus katki läks?”.

 

Kui keegi või “mingi grupp” -kindlapeale- märkas, et oli võimalusi varieerida seda koodi, teha seda tugevamaks või võimukamaks, teha seda võidukamaks, teha seda… domineerijaks, vallutajaks.

 

Ja see modaalsus hakkas levima. Ja hakati peale suruma nende uute… -uute?- muutuste tegevust, aktsiooni ükskõik millise uue saadiku üle, ükskõik millise värskelt saabunu üle, kes tõi kaasa oma koodi, oma funktsiooni. Ning…, ning talle öeldi: ”Sina võid olla Carmen Sevillast! Sina võid laulada… imeliselt!”.

 

Teisele öeldi: “Sina võid olla suur piloot. Jah. Sina võid olla Fernando Alonso. Sina? No sina oled väga väärtuslik! Sina võid olla… suur matemaatik, sina neelad terve maailma alla. See maailm on sinu jaoks liiga väike!... Sa paned ta tervena nahka, tõsi mis tõsi! Nüüd, niipea kui sa munast välja tuled, siis neelad kõik alla. Kuhu iganes sa ka lähed! Kindel edu! No sina oled ikka väga väärtuslik!...”

 

Loomulikult!... kiusatus on suur.

 

Kõigele lisaks, sinu lähimad tuumikud innustavad sind sinu suures projektis, või… vahel on ka kõik  vastupidi:

 

“No sina oled üks suur null! Ja mida sina siin  üldse teed? Sa ei oska ju sigariga rõngastki puhuda!... No on see inimene alles üks mõttetu kuju! Kuidas sulle üldse tuli pähe tulla sellele planeedile? Sa tekitad ju ainult probleeme, pingeid, raskusi!... Koli siit mingile saarele, kus kedagi ei ole!”.

 

Ja kui seda öeldakse sulle mitu korda järjest, siis oledki sa lõpuks mingi saarlane. Näiteks.

 

Kui aga, vastupidiselt, sulle öeldakse viiskümmend korda järjest, et sa oled Marife de Triana -järgmine kuulsus kunstis, lauludes-…, siis sa ei lõpetagi Marife de Trianana.

 

Oleks nii, justnagu sulle öeldaks:

 

-Sa laulad ju paremini kui Frank Sinatra!

 

-Mina?

 

-Jah, sina. Sina...? Mitte ainult , et Sinatra oleks sinult õppinud -sest ta jõudis kohale varem-, vaid… ta ei ulatu sinu saapa tallanigi. Isegi enam, sa laulad paremini kui Sabina.

 

-Kuulge!, laulda paremini kui Sabina polegi nii raske, eriti nüüd, kus ta afooniliseks on muutumas.

 

Ja loomulikult kõik need -nimetame neid edasi nii- “kiusatused”, mõjutavad koodi, mis ei ole veel küps; mis on rahutu, mis on ebakindel. Loomulikult on õpetamine meeletu: perekond, isa, ema, riik, kool, kolledž, diplom, ametinimi, töö… Ufff!

 

Lõpptulemuseks on inimolend, kes… aimab “kergelt”, mille jaoks ta olemas on, miks on siin, aga igapäevaselt mõjutab tegevust, seda kavatsust, eesmärki, mis ta peab olema ja mida ta pea tegema see, mida peale sunnitakse

 

Loomulikult!, nagu võime oletada -ja on ilmselge ja nähtav-, et rajatakse väga tasakaalust väljas olevaid ühiskondi: neurootilisi, alkoholist läbiimbunuid, paranoilisi, psühhootilisi -”robustselt” esile tuues-, depressiivseid, laostunuid, meeleheitel olevaid…

 

Jah, loomulikult! Kui ollakse ühes neist seisundites, siis otsitakse alati mingit süüdlast. Ehk on süüdlaseks hoopiski XVIII sajand, või XIX sajand  meie ajastust või XXI sajand, käesolev. Jupi! Süüdi!

 

Sest kaasatoodud koodi modelleerimise ja muutmise planeeringus on niivõrd arendatud ego, et inimolend arvab end olevat väga võimas ja enesküllane; ja ennekõike arvab endal olevat õigust valetada, varjata. Ja, lõpptulemusena, kui ta siseneb sellele ebakindluse, otsustamatuse, kurbuse, raevu, vimma jne, pinnasele, siis tunneb ta… oma ego haavatuna. Sest ta on tahtnud seda, tahtnud toda, tahtnud… kolmandat…

 

Ainult “tahtnud”.

 

Lahing oli avatuks kuulutatud. Ühe üldise koodi ees, mis kohustas kõiki aktsepteerima ja mis läheb vastu isikupärasele koodile, mida iga üks on tulnud teostama. Võitlus on vältimatu; möödapääsmatu on šokk.

 

Palvuslik Tähendus näitab meile seda ilmselgust, et iga inimolend peab enda üle uuesti mõtisklema; ehk siis, end võimekaks muutma, et märgata… ja avastada enda uuesti hindamisel, ülevaatamisel, kaalutlemisel, kes ta tegelikult on ning vähemalt tunnetama, milleks tema kohaolek on vajalik, ja teostama end selles, taotledes positsiooni, mis talle vastab.

 

Selles tähenduses, on palve üks vahend, maneer, vorm ja rakendus, et seostuda meie algupäraga ja planeerida meie  elus olemises viibimist.

 

 

 

 

Sa lõid mind lõpmatusest lähtudes…

 

Mõtlesid minule…

 

-mõtlemata-…

 

igavikkude suundadel.

 

Sa konfigureerisid koha; paiga ja hetke

 

ja näiliselt jätsid mu maha…

 

Sa jätsid mind ilma sinu loomise mälestustest.

 

Jätsid mind… ilma… teadmiseta

 

ja paigutasid oma usalduse teistesse,

 

et need mulle õpetaksid,

 

et nad näeksid, kes ma olin.

 

Ai! Aga teised,

 

olgugi et aimasin, et olid sina see, kes nad siia asetas,

 

need teised… surusid end peale,

 

need teised… kasutasid mind ära,

 

juhtisid ja kujundasid mind!

 

Ja olgugi et miski minult nõudis minu isiklikku tegu,

 

 vähe sain ma teha!

 

Kuni sinnani, et üks osa minust muutus…

 

selleks, mida teised tahtsid.

 

Ja selles konversioonis, oli vähe seda, mida mina kaasa tõin.

 

 

Palvus oli minu igapäevane ressurss,

 

oli Müsteeriumiks Sinu vaikuse konfabulatsioon,

 

oli tunne, et Sinust voolas välja elu

 

ja oli -ja on- minu ümberõppeks mitte…

 

mitte nõuda, ega paluda, ega süüdistada.

 

Võiks öelda, võiks öelda, et igapäevane palvetamine

 

oli üritus meenutada!

 

-see, mille ümber palvetati, oli üritus meenutada-…

 

minu tähendust, tunde essentsi,

 

minu positsiooni… ja minu aktseptatsiooni.

 

 

Tähtsusetu, jah.

 

Ja iga kord kui palvus… lõppes,

 

minu kui olendi tähtsusetus oli totaalne!

 

Niiviisi vormus midagi fundamentaalset: Alandlikkus, Leplikkus.

 

Niiviisi sa alguse midagi transtsendetaalset: Alistumine, Kuulekus.

 

Niiviisi oli võimalik tunda midagi... midagi isiklikku!,

 

midagi sõnumitoojast…

 

-kes me kõik oleme-.

 

Niiviisi oli võimalik aimata… milline oli parim hoiak;

 

ja nii, et see ei teeks haiget, ei tekitaks muretsemist,

 

ei tekitaks ebamugavust, ei šantažeeriks.

 

 

Ai! Tähtsusetusest…

 

liiguti edasi võimatute tegevuste juurde.

 

Tegelikult, ainukesed, mis vaeva väärisid…

 

ja ainukesed, mis üles tõusid!

 

Jah, ainukesed, mis meid üles tõstsid…

 

mitmetest surmadest, mida olend oli tundnud,

 

kuna oli sunnitud ennast müüma

 

- vältimatuse tõttu-

 

pakkumisele, mis talle igapäevaselt tehti.

 

Selles ”võimatus”,

 

ekstraordinaarne, laitmatus,

 

elegantne, kaunis,

 

hakkasid omandama tähtsust

 

ja hakkasid olema omadused, mida arvesse võtta.

 

 

Ai! Ja nendes protsessides,

 

kuhjuvad kui paljud läbikukkumised!...

 

ja takerduvad, raskendavad ja langevad ahastusse.

 

Alandlikkus saab uuesti aukartustäratavaks

 

ja Alistumine, Kuulekus muutub veelgi rohkem transtsendentseks,

 

et vabastada meid nendest niinimetatud ”läbikukkumistest”

 

ja hakata neid võtma kui virtuaalseid, petlikke, silmakirjalikke…

 

 

 

Üks lainete lehvik väreleb ookeanis.

 

Usun, et üks neist on minule vastav; ma ei tea milline…

 

Nii suur on ARMASTAMINE!?

 

Nii suur on ARMASTUS, mis meid lõi!?

 

 

Võbeleb, vappub mere pealispind,

 

 oma erinevate lainetega.

 

Ja seal olen mina, ja tema ja kolmas ja neljas!...

 

otsides end, leidmata,

 

kuid samal ajal tundes end… õiges rüpes olevat.

 

 

Las jätkavad võbelemist lained!,

 

hetketi tunnen ta vibreerimist …

 

justnagu see, või teine, või kolmas!...

 

oleksid minu olend.

 

 

Kui raskeks muutub ujumine!

 

Kui kurnavad hetked saabuvad!

 

Ja on nii lihtne lasta end viia sügavuse poole…

 

ja uppuda… vulgaarsusesse!

 

 

Ai! Ja kui ujumine muutub kurnavaks…

 

ja kui ei võeta ”uppumist” omaks…

 

jääb üle vaid olla hõljuk… navigeerides triivides…

 

justkui oodates, et mingi suur laine selle enda alla mataks.

 

Usaldati niivõrd, ja usaldatakse niivõrd ujumise jõudu!,

 

et reedetakse alandlikkus.

 

Ja kurnatus saabub.

 

Vastupidiselt, kui olemist selles Armastuse Ookeanis

 

ei teostata huvist võita, vastu pidada, välja kannatada!...,

 

vaid ollakse kui sinna kuuluv -nii on-, sellesse suurde ookeani,

 

siis hoovused kannaksid sind adekvaatseid radu pidi.

 

Olgugi, et seda ei mõisteta.

 

Olgugi, et algul seda ei aktsepteerita!

 

Alistumine saab seda mõistma...

 

ja ütleks meile... üllatava.

 

 

Lubada end üllatada palvetades…

 

ja niiviisi minna samale lainele ekstraordinaarsega,

 

võimatus, erandlikus!

 

Koos selle Palvusliku Tähendusega…

 

võime me end Taastada.

 

Ära tunda.

 

Aiiii!...

 

***

 

 

 



PÄIKESETÕUS

 

pdf

(Palve sisaldab hulgaliselt hispaaniakeelset sõnademängu.

AMANECER- päikesetõus, koidik

AMA-NECER-; AMA: amar- armastama, armasta; NACER- sündima; ama-necer: armastusest sündima)

 

 

Päikesetõus (“AMA-NECER”), ehk siis sündida tänu ARMASTAMISELE, ARMASTUSE Jõule, mis saab alguse tänu Loomingu intensioonile, mis on konstantne näide võimalustele, mis igas inimeses varjul on.

 

See on nagu… uus võimalus.

 

Tuletatud Müsteeriumi tumedatest intentsioonidest, tuuakse meid elu läbipaistvasse vööndisse, seal kus inimolend asub.

 

Meid tuuakse heledasse, selgesse pimedustest, et välja kuulutada meie… ettepanekuid!

 

Meid kutsutakse, et “meile kuulutada” seda, mida meile on antud!...; võib-olla selleks, et meile rõhutada eilse ja üleeilse meeles pidamist… või tänaseks päevaks plaanitu tunnetamist.

 

Ja on hea, et inimolend teeb ettepanekuid, kuid alati ilmselges teadmise valmisolekus, et meid kantakse läbi ”juhuslikkuse”, ”õnne”, ettenägemiste läbi, üllatuste tõttu!, läbi korduvate sündmuste…, milles on lihtne märgata, et need ei kuulu meile.

 

Aiiii! Tunda end Jumalikku ülekandva vahendina, peakangelaseks olemata!

 

Ai! Tundes end pehme tuulena…, mis lõhnastatult meid kannab!

 

Ai!... Muutuda…, muutuda värviliseks, olemata vikerkaar. Mitte üritada olla midagi!; ja niiviisi, olla kõik!

 

Jah. See võib osutuda kummaliseks keeleks, kuid Looming, lähtudes oma Universumist, kutsub meid nende sententsidega…, et avada meie avausi!, et me ei oleks suletud uksed!, et oleksime avatud uksed, kust möödub “vihjav” Jõud, inspiratsiooni hingeõhk, koos oma kingiga, oma panusega.

 

Ah!, ja, ja, ja, ja. Kõige kõrgematest tippudest -mis ei ole ei kõrged ega madalad, nad on!-…, kõrgetest tippudest Jumalad panustavad ühele või teisele, mingi tegevuse suhtes, sündmuste käigule, mis muutub ehk järsku isegi vägiteoks! Jah. Jumalad, ”panustavad” meie peale; sest hoiavad meid alal meie ”paigas”; sest panevad meid sündima oma armastuse impulsi tõttu, et oleksime täpne koopia sellest, mida me vastu võtame, sellest mida me oleme!

 

 “Minule? “Minule panustab Jumal?” “Nii paljule ebatäislikkusele ja nii paljule loidusele, lodevusele ja nii paljule… võimetusele ja kohmakusele, rumalusele?”.

 

Jah! Sinule panustab. Sest sa kannad Loomingu seemet; sest sa kannad Igaviku eliksiiri; sest sa oled ühe ohke… inspiratsioon!, ühest Igaviku ohkest. Sellepärast panustab ta sinu peale.

 

Pea meeles, et igal hommikul, kui sa koidu ajal ärkad, mis ei ole mingi bioloogia, mis ei ole midagi kindlat, ja kui panus, pead sa vastama.

 

“Ai! Minu peale panustab Igavik!... Milline, mida pean ma olema täna? Võib-olla vesi, leib… või toiduvaru? Milleks, milleks pean ma muutuma? Milline on panus?”.

 

 “Usaldus”. (sõnamäng: confianza- usaldus, con- koos; fianza-tagatis, garant) Sa oled siin, inimkonna inimene, sest sinu suhtes on “usaldus”. Sinul on garant, tagatis, sellepärast oled sa siin. Ja sa pead vastama!, usaldades oma ”varandusi”, oma talente, ilma et sa oleksid mingi härra-proua Talent -oma talente, ilma et oleksid härra-proua Talent”-.

 

Usaldada! Usaldada!, usaldada!... sinu käsi, mis modelleerivad; sinu silmi, mis mõistatavad; sinu maitset, mis naudivad; sinu kuulamist, mis otsib!; sinu puudutust, mis avardab.

 

Jäta maha oma kalkulatsiooni ja täppis- juurdlused, tagaotsimised! Pööra oma tähelepanu sellele, kuidas liigub alg-inimlik, mida õnne hindamise hetkel täpsustab ÜRO, millised maad on õnnelikumad ja millised mitte; lugedes neid norme, millega valitsetakse, ilmub siseprodukt, ilmub kindlustus, ilmub tööhõive, ilmub korruptsioon…, suuremal või vähemal määral, ilmub vägivald, ilmub…

 

Kui kummaline! Ei ühtegi sõna!, ei ühtegi! -või ütleme: kerge viide-, Armastuse kohta, et olla õnnelik. Ei! Ei mingit märget.

 

Aseptiline inimkond kuulutab oma tulemusi, ilma mingi vähima sensitiivsuseta. Loomulikult!, kuidas saavad tehnokraadid  kirjeldada armastuse intensiivsust või selle tunnuseid? Armastus, mis on asetatud ühte lillevaasi, või mingisse gobelääni, mingisse sõnasse, mingisse vestlusesse, mingisse jalutuskäiku…

 

Kuid just siin klassifitseerib inimkond õnne, ilma seda nimetamata…

 

Liik on unustanud… erandlikud! sensitiivsed, sensoriaalsed, sensuaalsed tunnetused, sensatsioonid!?

 

Ja päikesetõusu ajal (al AMA-NECER), need kes sünnivad tänu ARMASTUSELE, neid võime leida kui lõputuid elu vorme, mis annavad tunnistust oma kohalolekust, annavad oma peegelduse armastusest, ilma häbita, ilma end peitmata, ilma ütlemata midagi teise asja asemel.

 

Öökull ja kakk kuulutavad oma lõppevaid vaatlusi. Näib nagu nad ei tea, et saabus valge valgus. Kuid võib-olla, oma lõppevas sosinas, kuulutavad nad kõike seda, mis tegemist ootab, ja mis on kohustuslikuna valmisolekus, et me selle realiseeriksime, naudiksime… ”meeldivustundega”.

 

 

Elu, pulbitsev, näitab ennast kui ärkab. Ja kui meie hoiak muutub ”valmisolevaks”, tunneme lõputut jõudu…, mis liigub meie suunas; samas suunas, mis on ”valmisolevas” olekus.

 

Mitte kunagi ei ole me olnud üksi.

 

Elu avanes hajutatult, laiali puistatuna.

 

Järsku muutus see trepi sarnaseks! Ei olnud nii, et algul oli üks aste ja siis teine! Küllap need avaldusid varem või hiljem, kuid siin nad olid: valmisolekus.

 

Siit ka see, et sedamööda, kuidas me muutume valmisolevaiks vormis, mida meile pakub iga päev!...

 

Iga päev, härra ja proua, noorhärra ja preili, on teil erinev menüü! Tähelepanu! Ei ole iga päev üks ja seesama menüü. Elu kujundab oma vibratsioone, sagedusi ja sagedasi… muutusi, modifikatsioone, transformatsioone kestvalt, katkematult !

 

Alors, le menu d'aujourd'hui est très différent en comparaison d’autre jour.

 

Lõpptulemusena on tänane menüü erinev eilsest menüüst, üleeilsest…

Ai!, fantaasiate kordaja ori! See ei ole fantaasia! Kas sul ei ole juhuslikult piisavalt Universumit, et näidata mingit teravapilgulist, läbinägevat ”erinevat” unisooni?

 

 

Alors, vous devez savoir que chaque menu de chaque jour est toujours diffèrent.

 

Seega, te peate teadma, et igasugune menüü, ükskõik missugusel päeval, on alati erinev.

 

Ja hispaania keeles öeldi nii: «Maitse, meeldivus on muutuses”, justnagu tahtes öelda, et ei tohi hoida ühte positsiooni, vaid katkematute variatiivsuste valmisolekut.

 

 

C’est ça! Nii on! Ja kui eile olin Frankenstein, siis täna olen koiliblikas Romualda, näiteks.

 

-Koiliblikas Romualda? Sellist figuuri ei ole olemas!

 

-Aahh!! Ei olnud olemas!… kuni tänaseni. Frankensteini on korratud juba palju, kas pole? Aga koiliblikas Romualda on figuur, kes palub oma võimalust… ”Koi-lib-li-kas”.

 

-Wow!

 

-Ro-mu-al-da”.

 

-Romualda !... Ei ole see nii lihtne, eh!...

 

-Loomulikult! Ja ka üks kõnekäänd ütles: ”Kes ütles, et saab kerge olema?”

 

Kuid tõik, et et ei ole kerge, ei tähenda, et oleks raske.

Aaah!, rumal mõistus!, mis alati viib meid vastupidisesse, justnagu see oleks ainuke, mis eksisteerib…

 

Biomass! Duaalsuse biomass.

 

-¡Ah! C’est très difficile!

 

-Ja mis siis?!

 

- C’est difficile…

 

-Ah?

 

        See saab meil raske olema, sest muutume koiliblikas Romualda akrediteerijateks ja loojateks. Ning ei; see ei kuulu meile. Meid see roll ei puuduta, ega kuulu meile! Kuid see muutub raskeks -”Oh, kui raske”-; selle possessiivse maania tõttu: ”Ja seega, mida mina siis teen?, ja mismoodi? Kui on nii et…, et see on mingi preili-koiliblikas, ja mina olen üks noorhärra-koiliblikas, kuidas siis mina…?, mida  mina siis teen?”.

 

Oot-oot, uurime seda asja natuke! No palun väga, palun väga, palun väga…! Transeksuaal! Transtsendeeri seks! Ja hiljam vaatame, kuidas me need asjad jutti ajame.

 

Raskus asetseb… muutumises possesiivseks mingi idee, mingi projekti suhtes, millegi kui “enda omast”. Ja lõpptulemusena, loomulikult, kuna me ei ole loojad -oleme loomingulised, sedamööda, kuivõrd me laseme end kanda, kuid me ei ole loojad-, me ei ole me võimelised Eimiskist midagi looma; me vajame toorainet.

 

Kui võtame omaks selle “vabaduse” mitte tunda end selle, tolle või kolmanda eest… vastutavatena, valdajatena, omanikena, alles siis alustame oma tegutsemist vabastavalt.

 

Loomulikult!, võttes omaks vastutused ja “juhtumised”, mis meile osaks saavad koos Päikesetõusu Armastustega!... ja koiliblikas Romualda ärksusega tänasel päeval.

 

 

Aiii!, kui me vaatame natukene, kui meid pannakse päikesetõusul armastusest sündima (ama-necer), siis seda sellepärast, et veel -ja jätke see endale hästi meelde-…, siis seda sellepärast, et veel -ja jätke see endale hästi meelde-…, ME EI OLE  VALMIS. Ja me uskusime, et meie pea, kere ja jäsemed juba olidki sellised, kuid olime jäänud kinni välisesse!, ning  uskusime, et olime valmis!

 

Tatininad!... Palun väga! Kuidas sulle võis pähe tulla, et sa olid valmis?! Sind tehakse iga päev! Vormides ja provotseerides ja… ergutades…

 

Re-komponeeri oma figuur, muuda säravamaks oma hoiak!, venita sirgeks oma nahk!, hülga oma eelhoiakud…

 

Muuda liikuvamaks oma mõistus, meel! Ära muuda seda oma ”vastutuste”, oma jõudude, võimete, oma kelmuste rumalaks orjaks. Kõige sellega tuleb hüvasti jätta: “Au revoir!, au revoir!”.

 

-Kiirustage!, kiirustage! -näib ütlevat koiliblikas Romualda-, kiirustage, kiirustage, sest täna on koristamise päev!

 

-Koristamise?

 

-Ja, jah!, sest homme jõuab kohale Suur Issand.

 

-Suur Issand? Homme? Koristamine?

 

-Jah. Kõik see, mida me oleme kuulnud, seda peame puhastama, ennast puhastama; et saaksime jätkata muutudes, et jätkataks meie tegemist. Sest homme…

 

-Ja kes sulle ütles, et ta tuleb homme?

 

-Olgu…Ei!... Aga… ja kui homme oleks olemas, jah, ei?

 

-Oh! Jah… kui homme on olemas…

 

Kui homme on olemas, siis “üldpuhastus”.

 

 

Me ei ürita armastada täna nagu eile, ega täna nagu homme.

C'est différent! Chaque jour est –alors- un autre univers! Iga päev on üks Universum. Erinev!

 

Aiiii!, kuidas valge valgus vibreerides võngub! Läbipaistvana meieni jõuab! Moduleerib meie meeled ja… hüüab meile!:... hinguste poole…, hinguste poole, mis on nii õhkõrnad, et vaevalt jõuame nende tunnetamiseni, kuid mille kohta teame, et nad seal on, seal kuskil liiguvad; sinna poole meid kannavad.

 

Väsimatu päikesetõus!, mis usaldab, mis panustab elamisele. Mis on valmis jätkama, jälitades ja jälitades valgust, ükskõik missugusel hetkel saabuva ekstaasi suunas.

 

***