Eesti
Neijingi Kool                                                            

INSTINKT, EMOTSIOON, INTELLEKT, VAIMSUS, SPIRITUAALSUS

 pdf

Ja iga kord, kui meid kutsutakse palvetama..., siis on see selleks, et läheksime ühele lainele oma „universaalse identiteediga“, mõistes selle all meie intiimseimat ühendust kogu looduga, olles teadlikud sellest või mitte; see sõltub igaühe evolutsiooni, arengu tasemest.

 

Ja niiviisi, iga palve muutub sõnumiks, mingiks soovituseks, üheks võimaluseks, mis on seotud meie “taasloomisega”, et luua meid ikka ja jälle uuesti -ja niiviisi määramatult-,  vabastatud! ja samaaegselt ühenduses oleva teadvuse tähenduses.

 

Sedamööda, kuidas inimkond on kulgenud liigina, on ta muutunud iga korraga aina enam sõltuvaks, enam tarbivamaks, enam kurnatumaks, enam kurnavaks… (hisp. keelne sõnamäng: consumir, consumar, consumador; sumar- liitma)  Liites ja liites on number aina enam moondunud; nii moondunud, et ei näi -ei näi, erandid kõrvale jättes-, ei näi muutuvat, ei näi -nagu öeldakse- arenevat; ei näi, vaid… kordab ja kordab ja kordab!, palju kordi üle selle, mis on soovitatav.

 

 “Olemise” teadvust -kui sündmust, mis on kordumatu ja singulaarne iga inimolendi eksistentsis- ei omata, väljaarvatud!..., väljaarvatud kui ilmub mingi egoist, hedonist ja kõrk, kes mingi avaliku teadaande esitab -mis ilmselgelt ei ole singulaarne, on üks kordus veel lisaks-.

 

On vaja vaid läheneda instinktuaalsetele, emotsionaalsetele ja intellektuaalsetele elementidele.

 

Instinktuaalses, üleelatu ja ellujäämine, hingestatud elul iseenesest, on iga korraga…, iga korraga vähem rakendust, vähem pühendumist selle väljendamiseks, takistuse ületamiseks; pigem jääb vahel tunne nagu oleks elu grupid, mis lähevad otse tapamajja, kuid mitte kui ohverdus, kui tänuavaldus või kui armuand Jumaliku ees, jne -mis võinuks olla teistel aegadel-, ei, vaid kui tava, kombe rütm, mida saadab fraas, et ”elu ongi selline”.

 

On jõutud ilusa numbrini, üle seitsme miljardi inimolendi, kes kõik on üle vale katla oma ideedega, projektidega, uudistega, informatsiooniga…; ja kõik see on valmis õhku lendama. Kuid!... ei sütti  valve- ega alarmituled.

 

Emotsioonid uitavad… “jõuetult”, või vahel kirglikult mõrvatuna. Kuid jõuetus, apaatia, loidus, kurbus, depressioon võidavad poolehoidjaid sekundiga. Näib, et millelgi pole väärtust.

 

Ah! Ja intellekt…, intellekt on siin oma numbrite, oma saavutuste, oma vallutuste nimel. See käib tal kergesti, kindlapeale. Mingi närtsinud vaimuga, mingi instinktiga, noh nii… minimaalsest allapoole! Intellektil on väga selge pilt tootmisest, ähvardustest, ehmatamisest, jälitamisest, karistamisest…

 

See kultuurist tulenev intellekt -kultuurist tulenev?-, mis meigib, mis petab, mis varjab, mis lubab… Uuff! Kuid  on hegemooniline. See on Võim!, mis on pillav visuaalse-, verbaalse-, auditiivse-, manuaalse-, automaatse-, poolautomaatse vägivallaga…

 

-Selge! Näib nagu midagi on puudu. “Instinktuaalne”, “emotsionaalne”, “intellektuaalne”… Kõik?

 

-Oh, ja, ja, jaa! Puudu oli vaimne.

 

-Ah!, vaimne!

 

-Jah!

 

-Mis ”jah”?

 

-Ah! No “jah”, neid on katoliikseid, apostlikke ja roomalikke. On Meka moslemeid, moslemeid Bosnia Hertzogoviinast… On ka ismaeliidi moslemeid, nendest räägitakse vähe, sest nende hulgas on vaid üks rikas. Räägitakse moslemitest, kes lähevad mekasse…

 

-Ah, Meka!

 

-Jah.

 

-See kivi?

 

-Jah…

 

-Ah, jah!

 

-Ja hindud: Oh!, Višnu, Šiva, Brahma!... Jah, religioossus, vaimsus, spirituaalsus asub siin.

Ärgem unustagem heebrealasi; keda on olgugi et arvuliselt vähe, omavad suurt mõju.

See on kõik! Midagi pole puudu! No muidugi on normaalne, et religioonid, omavahel, mitte et nad ainult kaklevad, vaid soovivad silmapilkset surma üksteisele. Kuid, peale selle detaili…

 

-Sest kõik nad on tõelised…

 

-Oh, jaa!

 

Või on üllatav Jumalik võimekus mitmekesistuda sellisel moel, et loob kaose, mida on võimatu lahendada, või ei ole Jumalikul sellega mingit pistmist ja on inimene see, kes on jumalikustanud oma nukud ja on loonud Jahve nuku, Jeesus Kristuse nuku, Brahma nuku…; nukud -nukke saab küllalt olema!-, mille kultus allutab, see kannab vilju, puhkevad lilled ja… ja enamgi veel!

 

See on vaimne, spirituaalne elu.

 

Loomulikult! Kokkuvõttes küll petlik, hingelisest seisukohast lähtudes -tutvustame põgusalt hinge: ”meeleline, hingeline”-; see on nii -ai!-, Loovast Müsteeriumist lähtudes…

 

Võib olla on seda parem  nimetada niiviisi või kuidas iganes, sest me ei tea mitte midagi! Teada, ei!, sest ei kuulu teadmise sfääri.

 

Paljud niinimetatud ”usklikud”, ”töötavad” -jutumärkides- spirituaalsega läbi oma teadmise… Aga, mida teatakse!?

 

-Aga mida teate Teie Loojast, Loomingust? Mida tead?

 

-Mitte midagi…

 

-Justnimelt: mitte midagi!... Seega, ei ole kohta intellektile.

 

Praegu kuulame natuke intellektiga, emotsiooniga, … Kuid, ei! See on vaid üks strateegia, ei midagi enamat! Kuid intellektiga ei ole siin midagi pistmist! Kuid mõistkem: sel ei ole midagi pistmist, kuid siin ta on.

 

Mida on pistmist ninal küünarnukiga?

 

Ütleb: ”Kuulge! Pistmist, pistmist, pistmist ei ole, aga kohal on, loomulikult”.

 

Aga pretensioon… -selles ajas, kui inimkond on intellekt, domineerimine, võim, käsk-, jõu kasutamine selleks, et minna ühele lainele niinimetatud ”vaimsega, spirituaalsega”, on pettus.

 

Kokkusattumiste, üllatuste, ettenägematuste, ootamatuste, õnnede!, võimalikkuste peened niidid… on niidid, mida juhib Loov Müsteerium, et kutsuda meid palvesse ning et meid inspireerida ja viia Loominguga unisooni.

 

Ja kui siis järsku ilmub mingi mõeldamatu, ootamatu heli, just õigel hetkel, mil öeldakse see või teine sõna, võib juhtuda, et ütleme: “Bah! Milline kokkusattumus; tuul”… Ja juba on kohal intellekt. Kõik on kokkusattumus, kõik…, kõike õigustatakse… Kõike!

 

Tegelikult, meeleline, hingestatud!, spirituaalne, vaimne elu on minimaalne. Minimaalne! Ja selle mõju meie tegemistele, meie olemisele on minimaalne! Siit ka vajadus, kui igavikulised õppurid, pöörduda Palve Kutsesse, et teadvustada ja muutuda lubadusteks, muutuda igapäevasteks tegudeks, korrektsioonideks…; mida peab meeles pidama, et oleme kestvalt taasloodud, siis kui päike tõuseb!, mil tänu Loomingu armastusele sünnime taaskord.

 

Meile paistab, et võib olla väga loomulik, kuid on neid, kellele päike ei tõuse; “mõnedele” paljudele.

 

Võiksime öelda, et uni -see kontemplatsiooni eessaal, ooteruum- on hetk, mil Müstiline Looming kasutab meie re-struktueerimiseks, re-relvastumiseks -ilma relvadeta!-, meie regenereerimiseks…

 

Kui -ausalt- meile on osaks saanud meie konfiguratsioon, siis jõume vältimatule järeldusele, et oleme animus, hing; et jah, see on küll ümbritsetud peaga, kerega, jäsemetega, fastsiatega, aponeurosisega, südamega, sooltega… Ja, jah.

 

Ehk siis, kui võtame selle fraasi, võiksime öelda:

 

-Seega, kõik mida oleme teinud instinktist, tundest, intellektuaalsusest lähtuvalt on rängalt ekslik?

 

-Justnimelt, justnimelt! Justnimelt!... -nagu vastaks drillitud meremees-.

 

-Ah!

                                                                                       

Loomulikult! Kuna kokkuvõttes oleme animus, hing, oleme vaim -kui soovime seda nii nimetada-, olgugi et peab pingutama, intellekt, et seda omaks võtta. Seda me oleme ja ei midagi enamat. Ehk siis, mittemiski!

 

Kuid on nii, et välimused petavad! Seega, me riietume, paneme jalanõud…; räägime, paneme pomme… ja nii mõnigi teine vulgaarsus lisaks. Kuid -kui ei oleks mitte sellepärast, et on olemas animus, hing- kuidas saab see siis toimuda  kui me magame…

 

Ehk siis, nii mõndagi tõest omasid primitiivsed kultuurid -mis ei olegi kokkuvõttes nii primitiivsed-. Vaadake selliseid kultuure nagu Mohenjo Daro -Indias-, enne kui jõudsid kohale indoeuroopa metslused; näiteks, teatud inkade-eelsed aspektid või mõned maiade elemendid… -et meid kurssi viia, eks ju?-.

 

Üks kord kui oleme veidikene kursis -veidikene!-, näeme, et need kultuurid on kaugel… -väga kaugel- “primitiivseks” olemisest, selle sõna vulgaarses tähendusest, need olid sada protsenti animistlikud kultuurid… Ja elasid! Ja külvasid. Ja tegid erilise käsitööna niisutussüsteeme. Aga nende olek, nende tegemine oli pidevalt edasi kantud animstliku, meelelise-spirituaalsuse poolt. See märkis nende suunda.

 

Kõik nad kadusid ja peaaegu et ei jätnud mingit pärandit.

 

Kadusid või läksid ära? Või neid sunniti kaduma?

 

Kuid mingi kaja jäi. Hiljem võiks mõelda, et teistel aegadel oli võimalik elada hingestatuse, vaimsusega, ümbruskonnaga ja omaenda liigiga solidaarsuse  ainutähenduses, ilma ülekaaluka võimuta, ilma vägivalla juhtimiseta.

 

Sest täna, täna näidatakse meile, et vitaalne on järgmine: tugev Riik!...

 

Riik?... Milline õudus! Kuid loomulikult, kui ei tunta “Riigi” definitsiooni, mis on “struktuur, mis on rajatud ja koosneb võimu elementidest ning mis õigustab vägivalla kasutamist, juhul kui on vajalik püstitatud korda säilitada” -see on Riik, siis meile tundub… -kui seda ei teata-, meile tundub olevat normaalne, et Riik on olemas.

 

See on hälve!

 

Samuti tundub meile normaalne, et eksisteerib valitsus. Veel hälbeid juurde.

 

Ja näib nagu me oleksime mingi kohmakas liik absoluutse läbikukkumise lähedal, kui meil ei ole mingit piitsalööki kukil, mingit hirmu või mingit rippuvat porgandit, mis ütleks meile, et seda süües saavutaksime õnne. Ja kes rohkem või vähem on seda uskuma hakanud. Ja loomulikult, liik liigub automatiseerudes; robotiseerudes.

 

Ja muidugi, kus on animus, hing ja kus on vaimsus, spirituaalsus? On kohal, jah, on kohal; aga on nii hävinenud!, on nii… piiratud, nii et ükskõik missugune hingus, mis soovitaks siiruse, selguse, loomingu otsimist, on kohe kiiresti maha tehtud konservatiivse, sektantliku, terroristliku või ükskõik mille poolt.

 

Näib olevat selge, et nagu jõud, nagu puhang, mis me oleme, soovitab meile muutust, kohandumise hoiakut ja selle ellu rakendamist usu, lootuse ja kestva loomingulisuse rakendamist selge, läbipaistva kooselu suunas…, mis lubab meil tunnetada ühte suunda, tähendust!, elustiili, mis käsitleb kooselu kui ilu kunsti, võimaluste, üllatuse suunas, selle Universumi ees, mis meid kontempleerib, selle sünni ees, mida pakub meile iga päev…

 

Ja niiviisi, tegutseda…, muutuda ühe teenija igapäevaseks, igavikkudest pärinevaks lubaduseks, mis plasmeerub igas hetkes, igas huumori hetkes, igas armastuses.

 

Tunda end piirideta!... ja tegutseda vastavalt.

 

***



OLLA “KÕIGE, KOGU, TERVIKU”

ESINDAV VÄLJENDUS

 pdf

Ja… “uuriv” püüdlus -nimetame seda nii- otsib Universumi, tema dünaamika seletuse kokkuvõtet ja konkretiseerimist; koos sellega seletust elu, tema organisatsiooni, tema arengu kohta… Ja iga üks nendest aspektidest -et mitte mainida rohkem - omab oma iseärasusi, mis, praeguseks, omavahel ei ühendu. Siit ka teaduslik huvi ”Kõige” seaduse otsimiseks.

 

Kõik, Kõige. Ütlesime just, et see oleks üks võimalikest õigustustest. Kuid kas ei ole selle taga -ja just sellele rõhub palve- ambitsioon, mingi “vajadus” -jutumärkides-, mingi võidu, kasu, kõigeni jõudmise suhtes?

 

Tõenäoliselt, kuna on kerge avastada igapäevases ümbritsevas keskkonnas, argipäevastes  inimestes, argipäevastes gruppides soovi, iha…

 

Iha… See on see sõna? Või “ambitsiooni, mis koti lõhki ajab”, omada kõike, et kõik oleks nii nagu igaüks on seda mõelnud, seda tahab, üritab seda omada igas detailis…?

 

Meile öeldi midagi -religioosselt-, vastavalt millele ütles Kristus: “Ei ole võimalik teenida kahte isandat üheaegselt”. Sest see lähtus alusest, et igaühel oli “oma miski”.

 

Ja see, mis toimub on see, et iga olend kujutab ette, monteerib kokku (hisp. keeles montar tähendab ka hobuse selga ronimist)… -justkui üritataks hobuse selga ronida, ja see oleks leebe ja kuulekas-, monteerib kokku oma elu, oma universumi, miskitmoodi, ja ootab…, olgu, “ootab”, otsib ja tahab… -tahab, tahab-, et kõik oleks nii nagu tahetakse.

 

Loomulikult, kui on mingi detail, mingi sündmus, mingi olukord, mis ei lähe nii nagu isik on mõelnud, siis on see nagu mingi solvang, nagu mingi alahindamine. Seda elatakse läbi nagu mingit häbematust, seda tunnetatakse kui mingit karistust. Ja ei anta enesele aru, et vastus, mis on saadud, on tema omamise, egokesksuse, oma… vajaduse, et kõik oleks nii, nagu oli mõeldud, planeeritud, selle tunnetuse… vili.

 

Tõenäoliselt -mitte kui õigustus, kuid küll kui üritus seletada-, olles… iga inimkond, iga inimkonna olend, Kõige produkt -rakendades seda nime Loovale Müsteeriumile-, ilmub ja ajab võrseid igast olendist vajadus, et kõik oleks tema jaoks valmis, et kõik oleks tema teenistuses, et kõik oleks tema käsu järgi, et kõik oleks tema käe järgi, et kõik oleks nii nagu tema soovib.

 

Ja ta saab vihaseks ja jääb kurvaks ja satub meeleheitesse, kui see nii ei ole.

 

Kui see on mingi võimalik selgitus, siis peaks olend olema ette hoiatatud -nii nagu seda praegu tehakse-, et see Kõik, Tervik, Kogu… ja Mittemiski -mitte nagu midagi juurde lisatud, vaid kui ekvivalent- kuulub Loovasse Müsteeriumi, ja elav on vaid üks selle Müsteeriumi väljendustest.

 

Ja meie meel, mõistus…, veel algaja, oma suutmatuses, ebaküpsuses, tahab vaid oma mänguasja -ja ka teiste mänguasju, loomulikult-, siit ka tahtmine hõlmata kõike. Ta ei ole veel märganud, et erinevad… situatsioonid, olukorrad, hetked, sündmused, jne kuuluvad kõik teadvuse tasanditele, sub-tasanditele, ultra-tasanditele, meso-tasanditele ja sündmustesse, toimuvasse…, mis ilma kahtluseta on omavahel seoses, kuid mida me ei suuda -meie hetke võimekuse juures-, ei suuda neid kõiki ühendada, kokku viia!

 

Palve Tähenduse all, see Kõik liigub meie ees ja mässib meid endasse, reguleerib meid, liigutab meid.

 

Ta edendab, arendab meid, haarab meid ootamatult oma valdusesse, üllatab meid.

 

Ja just seal, teadvuses ja tunnetuses, on olendil võimalus -kui ta võtab eelnevalt väljendatu omaks- tunda end… lihtsalt alandlikuna…; tunda end lihtsalt kuulekana. Ja see saab annulleerima tema vajaduse tunda end enam avardununa. Ei! Vastupidi: iga korraga see Kõik muutub tema jaoks mõõtmatumaks, kuid iga korraga saab ta seda rohkem tunnetama.

 

Mida rohkem tahetakse, seda vähem omatakse ja vähem tuntakse, tunnetatakse.

 

Rohkem rahulolematust, rohkem lohutamatust, rohkem lootusetust ja rohkem mõistetamatust ümbruskonna reaktsioonidele… Sest ootame, et koer meid lakuks; sest ootame, et kass meile nurruks; sest nõuame, et teine meid mõistaks, sest palume, et teised meie ees lömitaks.

 

Ja see…, näib, et ei ole ettenähtud juhtuma.

 

Kui võtame omaks positsiooni olla üks… Kõike esindav väljendus, siis saaksime märkama, et kui tahetakse kõike, siis ihaldatakse omada Loomingut ennast.

 

Müstikud jätavad meile oma ülevoolavaid lugusid, kui avastavad oma eludes Kõige tunnetust. Nad ei leia…, nad ei leia sõnu, et kirjeldada oma kogemusi; nad jäävad sõnaahtraks. On selline “tunne et”…, et seda ei ole võimalik käsitleda.

 

Ja ei püüta simuleerida, näida või järgida -justnagu see oleks mingi jooks- müstilist tunnet. Ei! Kuid referentsiks sobib see meile küll. Seega -kui on nii- tahtmine Kõige suunas, selle omamiseks, hajub, kaob, siis olend vormub ja kohaneb…, ilma oma otsingutest lahti ütlemata, kuid ilma seda nõudmata.

 

Igapäevane nõudmine allutada elamise ettenägemist, täpselt igaühe mõõdu järgi, vastavalt iga olendi deduktiivsele tahtele, on teine märk egokesksuset, egoismist.

 

Ja, mitte andes seda alandlikku ja kuulekat järjekindluse vastust, lugu mis ootab, on see lugu, mida näha on. Lugu, millele on kerge hinnangut anda: läbikukkumine, raev, kadedus, lahtiütlemine, võitlus…

 

Kokkuvõttes: “Elu ongi selline”.

 

Elu ei ole selline!... Elu muutub selliseks, kui üritatakse tahta Kõike ja allutada Kõik oma olendile.

 

Ütleb, et teised lähevad talle korda -mida teevad ja mida mõtlevad-, aga see on vale! -väljaarvatud erandid-. See on vale. Otsitakse oma personaalset mudelit, sest on kaotatud oma referentsi giid ja on lõpetatud uskumine ressurssidesse, vahenditesse, annetesse, mis igaühel on kui oma isIkliku identiteedi “vajadus”, et täita funktsiooni, millepärast ta siin on; et olla võlg, millest oli vajaka!... ja anda seda, mida vaja oli.

 

Tavaliselt, olend arutleb -vahel-, öeldes kuidagi väga süütukesena: ”Ja kust mina võin teada…? Ja kuidas mina saan…?”

 

Ei, ei, ei, ei! Ära sea üles lõkse. Ei ole olemas mingit ribakoodi, mis on see, mida tegema peab, mis oleks juhiseks… Ei! Ei, ära sea üles lõkse. See on lõks.

 

Ja mõned kulutavad ära kogu oma elu!..., selleks, et neile öeldaks…

 

Loomulikult!, kui kulutatakse ära kogu oma elu, siis lõpuks ei… Äkki ainult selle jaoks tuldigi, kuid… tõenäoliselt mitte.

 

Kogu oma elu!, otsimisele ja teadmisele, mis on siin olemise tähendus.

 

Teadvuse märgi all ei saada seda mitte kunagi teada. Mitte kunagi.

 

Kuid kui elatakse ja tunnetatakse sedamööda kuidas ollakse silmitsi -lihtsusega, alandlikkuse ja kuulekusega- sellega, mida hakkan leidma, avastama; sedamööda kuidas ma ühendan ühe sündmuse teisega, kolmandaga… ja hakkan dešifreerima keelt, mis üle minu (kohal) lasub.

 

Ning isegi võin interpreteerida mõningaid keeli, mis lasuvad teiste (kohal) üle. Kuid see ei ole minu püüdluseks. Ei ole minu püüdluseks saavutada kõike!, ei. Minu jõupingutus…, milles tunnetan end olevat -milles  tunnetan “suunda, tähendust, ”, kus tunnetan ”tunnet”, mis lükkab mind edasi, elama! Ja selles elamises saan ma avastama ja edasi liikuma, avastades üllatavaid detaile, mis viitavad Kõige kohalolule; mis viitavad Loova Müsteeriumi aktiivsele tõusule.

 

Ja see on nii, kuidas hakkab paljastuma igaühe olemus, ja seda hakatakse teostama ja seda näidatakse, ja hakatakse muutuma kasulikkuseks, mille järgi oli vajadus.

 

Aitab lõksudest: ”No ma ei tea…, sest ma vajan…”. Ei.

 

Need on ärevad võimu märgid. ”Ärevad võimu märgid”.

 

Ja palvusliku Tähenduse all on see… väga inetu! Väga inetu! Mõnes muus keskkonnas võib isegi kena näida, isegi ingellik, süütukene, isegi pühitsev, kuid… teistes ringkondades -nagu see siin- on see inetu, sest teame, et nii need asjad ei käi.

 

Igavikku ei kohelda nõudlikkusega, armuandidega, personaalse kaastunde otsimisega.

 

Jõuab kohale ja on siin…

 

Jõuab kohale ja on siin…



 

Jõuab kohale ja on siin!

 

 

Ära ürita teda otsida. Lase temal ennast leida.

 

***

 

 

 

 

 

 

JAANIPÄEVA TULES 

pdf 

     

(Jaanipäev -Ristija Johannese sündimise püha päev)

 

Ja sel ajal kui tuul tule üles puhus, põlesid lõpuni ning tõusid suitsu või tugeva soojusega üles survetest vabanemise petitsioonid ja soovid omandada uusi perspektiive…, oodates, korrektse usuga!, et palutu… täituks; et Püha Ristija Johannes saaks vahendajaks ja palved jõuaksid sinna…, kus uitab ringi Müsteerium.

 

 “Ah!... -näib kuulduvat sealt, kus miski kohiseb- Uued petitsioonid!... Mõned on “imet nõudvad”…”.

 

Samuti on vajalik -küsimise ajal- koostööd teha, kaasa aidata. Põhiliselt selleks, et mitte muljet avaldada, mitte tekitada kadedust; et imed sünniksid pehmelt, nagu supleja, kes uitab kaldapealsel: teda ei ole kunagi nähtud üleni merre sisenemas, kuid seal rannas ta on, nagu loomulik tegelane.

 

Ime…? Oh! Jah! Näivad olevat kasutusest väljas, niipalju akumuleeritud teadmise ja niipaljude selgituste juures, ükskõik missuguse numbri järgi, mis täringust välja veereb… Pufff! Näib, et nad on otsa saanud.

 

Imed on otsa lõppenud! Ja kõik on seletatud, selgitatud. Ja kõigest on aru saadud, mõistetud ja analüüsitud.

 

Kust kohast?... Ah!, jah! Vanglast.

 

Loomulikult, loomulikult. Visoon vanglast -vangina- kokkusurutud, pressitud universumist ja nii limiteeritud nagu mingi täringu külg -täna on 1, täna on 2, täna on 3, täna on 4, täna on 5, täna on 6-..., kõik ära seletatud. Aga kui ta vanglast välja saab ja mäkke tõuseb, või käib läbi orud, või navigeerib meredel või naudib meeli… Ah! Ja kui oleks mingi tunne, mida öelda?, kuidas seda seletada?

 

Oli hästi öeldud -olgugi et mitte selles tähenduses nagu me seda nüüd ütleme- see fraas, mis ütles: “Ainult tänu imele olen elus”. Jah. See on tõsi! Kui me natuke analüüsima hakkame, siis nii väheke kui seda elu on edasi kantud, kas pole, juhuslikult, tõsi, et ollakse elus ainult tänu imele?

 

Jah: “Selle päeva ime, mis langes kokku sellega, et olin kohal, aga ei juhtunud, aga oleks võinud juhtuda…”. “Ma oleksin võinud sattuda selle löögi alla, aga ei…”. “Jah. See minu haigus, normaalne olnuks, et teeb lõpu, kuid… ei. Jah, keemia… Aga ei. On veel midagi. Sest kaaslased jäid teele maha. Näed…”.

 

Ja iga üks võib oma imed päästa, taastada.

 

”Olen siin läbi ime”.

 

Jah… -nagu meile soovitab Palvuslik Tähendus-, kui me ”muutume, saame” imeliseks tulemuseks –”muutume, saame” teadvuse tähenduses; sest imed me oleme, aga see tuleb omaks võtta-, loomulikult, küsimus, mis otsekohe tekib, sellel XXI sajandil, on järgmine:

 

-Ja kas sel on aegumise kuupäev? Ehk siis, kestab veidike, saab otsa, ja hiljem tuleb uuesti tagasi nagu varem?

 

-Ei… Jah!...

 

-Kumba juurde jääme?

 

Vaadake. Ime on tõuge -he!-, üks selgeltnägemise tõuge, täiesti süütu, Loova Müsteeriumi poolt.

 

Üks süütu tõuge -selgeltnägev-… Salapärasest, Mõistetamatust Müsteeriumist.

 

-Nii et siis, elame tõugete baasil.

 

-Mis sa räägid?

 

-Jah. Mõned märkavad ja võivad üles lugeda mitmeid imesid oma elus. Teised eelistavad olla peakangelased; jäävad ruttu vanaks ja veelgi kiiremini lõpetavad atakkidega.

 

Kuid hingesügavuses ei saa keegi eitada oma imet: seda tõuget, mida oli vaja läbi elada, et… jätkata.

 

Jah: ”Sel päeval…” ja ”mäletan seda korda… -nagu ütlesid laulusõnad -mil ma sind kohtasin”…

 

Aiiii! Kui lähedal, ja kui intiimne!… on Müsteerium. Armastaja Müsteerium. Kui lähedal ja kui intiimne ta on! Ja kui kaugele seda elatakse! Kaitstes maitsetega, soovidega, omanditega, saavutustega…

 

Vangistavad… põhjendused.

 

Võib-olla, võib-olla võinuks avastada, et petitsioonid, mida vajatakse,  kui ollakse vastakuti nendega, mis peavad ära minema, meiepoolse abi juures, saavad kaasa aidata.

 

Ja kui minu frigiidne õrnus on pealiskaudne, siis märgates seda, võin “valida”, selle asemel, et olla näiliselt samariitlane või armuanni, ligimese armastuse samariitlane, kes näib kõike puudutavat, ent kellenigi ei jõua.

 

On lihtne petta, kui ollakse nii kaugel Loovast Armastusest!, et see tundub isegi loomulik olevat, mingi väline sentimentaalsus, kui tegelikkuses on kaitse ja põgenemine, et mitte olla tegelikult see…, mida tuntakse.

 

Kõik võivad olla yupid (yupi!: hisp. kõnekeelne rõõmuhõisatus) ja pühakud ühekorraga, aga on nii, et enamuses otsustavad olla yupid. Küsimus on valikus “Halleluuja” või “Yupi, yupi” vahel. “Yupi, yupi” tuleb odavam, on kättesaadavam, vähem kohustav, lennukam, enam… “Ei, ei, ei, ei, igaks juhuks, ei, ei, ei”.

 

“Halleluuja” nõuab vähemalt korrektset hääldust. Vähemalt. Ja andes enesele aru, mida see tähendab, ehk peab siis seda kasutama väheke kui dekoori.

 

”Yupism” aga, vastupidiselt, ei vaja dekoori: lubab eksimist ja kiiresti andeks ja vabanduse palumist ja…oleks justnagu pihiisa ise: “Ego te absolvo a peccatis tuis in nomine Patris et Filii et Spiritus Sancti, amen”.

 

 

Üks kiriku suurtest pattudest: nad pühendusid alati kõikide pattude andeks andmisele.

 

Väga hea strateegia, et endale andesta kõiki oma kõrvalekaldeid.

 

Jah! Inimkogukonnad luuakse arrogantsi, vabanduse, tühisuse ja… mingi “Halleluuja”vahele, mis ümbruskonnas ringi tiirutab.

 

Kui hea, kui hea oleks, iga ühe abistamise nime all -selle vahel mida too palub ja millest soovib vabaneda-, ning teadmises, et seda võetakse kuulda, iga üks taastaks oma imed, muudaks need elavaks kogemuseks; elavaks kogemuseks, sest ilma kahtluseta, kord avastatud imed, mida iga üks läbi elab, on läbi elanud,  võib märgata, et need on aktiivsed.

 

Imed ei aegu.

 

Neid võib -jah- tahte ja mõistusega tagasi lükata ja kõrvaldada. Või võib ka öelda, et… «võib-olla oli see üks hulluse hetk, mil ma mõtlesin...».

 

Ah, jah, jah! Veel üks tühisus lisaks.

 

”Varem olin uskuja, aga nüüd olen märganud, et see on üks rumalus”-näiteks-.

 

”Ah! Et sina ise oled märganud? Kui intelligentne! See on üllatavalt uskumatu…, et jõuad järelduseni, et sina ise oled end loonud”.

 

Jah. Sellepärast, imedest lahtiütlemise ees, mis omas hetkes toimusid, ja mis seda on, olge ettevaatlikud: olge valvsad. Sest nüüd leiate põhjendusi ja seletusi, pange tähele, et alati jääb mingi servake…, et panna kokku langema kõike elemente, et see sündmus juhtuda saaks.

 

On kerge tunnetada, et selles Palvuslikus Tähenduses, isik kaotab või takistab, pidurdab või omab oma isiklikke kaalutlusi.

 

Kui minnakse palvetama, siis isiklikud kaalutlused, arvestused… on ülearused! Täielikult! Ei ole isiklikku arvamust. Ei ole isiklikku kriteeriumi.

 

On Universumi kuulamine.

 

On eksistentsi elamus, elav kogemus.

 

Ei ole hetk sisemiseks kollokviumiks. On kuulamise hetk assimilatsiooniks, heatahtlikuks aktseptatsiooniks.

 

Ei ole hetk diskussiooniks, kas usun või ei usu, kas mulle tundub see hea või halb!

 

See jätke hilisemaks!, siis kui olete ratsionaalses maailmas, kui teil on omad arvamused ja peate neid debateerima ja vastandama palvega, mida olete kuulanud!

 

Tõsi on ka, et see ei vii kuhugi, ei anna midagi. Ei anna midagi. Noh nii igal juhul ehk oma isikliku tähtsuse toetamiseks.

 

Jah. Väike palvuslik ime… -võiksime niiviisi öelda- peab meis emotsioone esile kutsuma, meid liigutama, sest me ei teadnud seda, me ei teadnud, mis see oli, ei teadnud, mis täna tuleb. See ei ole mingi jutluse, mingi loba korrutamine!

 

Üks väike ime!... loomulik, nagu too, kes kõnnib merekaldal ja kunagi ei ole nähtud, et ta sinna sisse läheks… Kuid näib, et see on loomulik.

 

Vastupidiselt, kui võtame aja -kuna see meile peale sunnitakse- ja kasutame seda, selle asemel, et kustutada, ümberkirjutamiseks…, seda mis juba on kirjas, ja kirjutame seda meie stiilis ja meie moel, et võiksime meelde tuletada!...

 

Kui ime on tehtud ja see ei aegu, ja tuletame meelde -sest kirjutasime ümber- lugu, mida igal igaviku hetkel kirjutatakse, siis ei saa olla katkemisi, ei saa olla väljalõikeid, eraldatusi. See on üks tervik, mis tuksleb.

 

On nii nagu  tahaksime võtta südame… ja eraldada kojad vatsakestest ning vahetada nende kohad. Ja öelda: ”Ei, aga mina… mina olen teadlik oma südamest”.

 

Ei. Tukslemine lakkaks. ”Tukslemine lakkaks”. Ja elu muutuks põhjaminekuks, ehmatuseks, muretsemiseks… ebaõnneks.

 

On lihtne leida -nii nagu kaasajal elatakse- elu ilma isikliku ruumita, ülesharutatud, katki kulutatud ja alati muretsedes… selle üle millega tegelevad teised elud.

 

Hommikune udu on juba kadunud. Valgus muutub ärkvelolekuks ja muutub tähenduseks, suunaks.

 

Meeled on valvsad… ja neil ei jää muud üle kui püsida valguses. Koos sellega peavad nad reliseerima selle -selle!- päeva nõudmisi, koos kõikide mälestustega kõikide päevade imedest. Ja see saab selle päeva erinevaks tegema; innovaatiliseks; üllatavaks.

 

Kuid, nagu öeldud, koostöö on hädavajalik. See on kõige tühisem osa, kuid vajalik. Olgugi, et Müsteeriumit on ülearugi, kuid… interpretatsioon, mille teeme, märkide suhtes, viitab meile, et olgugi, et  pole vajalik, personaalne panus tuleb anda.  

 

Ärkvelolek kutsub meid teise hetke suunas. Ja kui me oskame seda hinnata, siis tõenäoliselt saab see olema nii imeline…, et kõik teised ärkamised, mis iga koidikuga saabuvad, saavad olema tõeliselt üllatavad ja me seisame silmitsi ärkamisega, milles on teadmise karisma, et meid toetatakse, teadmine, et meid hoitakse, teadmine imedest!, mis ei aegu, mis ei lõpe otsa, mis jätkavad tegutsemist. Ning mis vajavad meie mäletamist, mälu!..., et neid aktualiseerida, sest nad on ajatud.

 

***


IGA OLEND ON INSPIREERITUD JA

POTENTSIAALNE ERANDLIKKUS

 

pdf

Suur Loov Müsteerium… viib meid küsima midagi, mille kohta meil ei ole… vastust; nagu näiteks: Miks? Milline vajadus -vajadus?- oli Loomingul luua algus Elule? Miks? Mille jaoks?

 

Vähearenenud teadvuse küsimused, kindel see, kuid… vajalikud.

 

Kontempleerides lähimat Universumit -või nii kaugele kui me oma võimekusega suudame-, siis leiame suure hulga helendavaid, säravaid ja tumedaid manifestatsioone.

 

Ütlevad… -täpselt nii-, ütlevad astronoomid, viimastes kirjutistes, et iga korraga saame olema Universumis aina enam üksi.

 

Jah. Nad kinnitavad, et ekspansioon on järjest enam avaram ja kasvab kiirus, millega laienetakse. Ja sedamööda me eraldume iga korraga aina enam teistest taevastest elementidest, valgusest päritolevaist - kokkuvõttes, ”tähtedest”-. Ja et, sellega koos, 200.000 -või midagi sellesarnast- aasta sees -väheste!- oleme siin või seal, ümbritsetud lihtsalt -lihtsalt?- tumeaine ja -energiaga.

 

Üksi.

 

See võib olla, selline visooni või planeering, mingi lugu, muinasjutt; nüüd, kus üksindus nii palju muret tekitab, ning juba sama tähtsaks kui stress, ülekaal, suitsetamine, alkoholism on saamas … - see inimtervise “hitt paraad”-.

Kas võib olla…, kas võib olla, et see üksindus on tulemuseks sellele tormakale põgenemisele  ekspansioonis oleva Loomingu eest…? Või ei ole sel midagi pistmist sellega?

 

Aga pöördume meie palvusliku küsimuse juurde tagasi:

 

Mille jaoks…? Milleks luua see kompleksne ja tundmatu süsteem, mida kutsutakse “Eluks”? Ning mille sees meiegi end leiame.

 

Elu, milles, teadlikult, omame võimet seda väärkohelda, lõhkuda, manipuleerida, juhtida, kontrollida…”travestiiditseda” sellega…

 

Seda sõna ma ei tea kuidas rakendataks, aga… aga see ei ole mingi apellatiivne süüdimõistmine või pahatahtlikkus, ei. Travestiseeritud elu peab olema midagi sellist, nagu “ekslik elu”, näiteks: isegi ei teata, et ollakse elus; või kui teatakse, siis ei söendata seda elada.

 

Hea küll! See oli vaid nii möödaminnes, ei midagi enamat.

 

Võib-olla on tõsi -võib-olla, rohkemate andmete puudumisel-, et inimliik  on eriliselt dramaatiline, kaootiline ja traagiline; lootusetuse märkidega ja väga vähese -iga korraga aina vähema- huumorimeelega, ja loomulikult, vähema mängulustiga.

 

Mis vajadus oli Loomingut niivõrd komplitseerida? Võinuksime olla üks planeet enam, nii nagu paljud teisedki. Aga, mispärast?

 

Ja hiljem -sellise peene mängu juuures- luuakse ühiskondi ja hävitavaid struktuure, väga suure potensiaaliga, mis muudavad ükskõik missuguse originaalsuse ürituse -väljaarvatud erandid, väljaarvatud erandid!- varem või hiljem absorbeerituks… ja need pöörduvad pealesunnitud, loodud kaanonite juurde, et juhtida, kontrollida, manipuleerida inimest sellesama inimese vastu.

 

Lihtsad ütlused nagu “Jõuludeks mine ikka koju” või “On kättejõudnud Puhkus”, või ükskõikmissugune teine banaalsus, mobiliseerivad miljoneid olendeid.

 

Ka kõige minimaalsem originaalsus on taga aetud, kritiseeritud, süüdi mõistetud…

 

Ja on kritiseeritud ja tagaaetud ja vaatluse all nende samade poolt, kes moodustavad “erandlikkuse”. Kahtluseta, on nad väga nakatunud… kaasaegse elustiili jõu poolt.

 

Palve Tähendus küsib meilt: Kas on mõtet mingil erandlikul vastuhakul, selle monumentaalse kahjustuse ees, mis liigil lasub?

Jah! Jah on küll; olgugi et tuleb arvestada nakkusega, Lihavõtetega, ekvinoksiumiga, suvega, Jõuludega… ja puhkustega, loomulikult!

 

Kas tekkis -no nii lisamärkusena lehekülje all-, kas tekkis, see puhkuse lugu, Jumala puhkamise tagajärjena? Nagu puhkus pärast seitsemendat päeva… Kas sealt tulenebki vajadus puhkuse järele? Seega, mida siiani on tehtud on olnud väga väsitav, väga töörohke, väga… väga ränk!

 

Kas tõesti usutakse… -on võimalik uskuda- et Looming puhkab? Töötab rängalt… ja vajab puhkust?

 

Või pigem, selle erandliku Elu Loomise idee tõttu, Müsteeriumite Müsteerium asetub teistsugusele positsioonile…?

 

Ta ei lähe puhkusele. “Ta poeb peitu”,

 

Ta ei puhka…, sest ta ei väsi.

 

Ta on vait.

 

Ta hoiab alal oma  Müstilist Kohalolekut…, justkui oodates erandit.

 

Kindlapeale on ta lepitamatu vulgaarsusega.

 

Ja on nii, et… ükskõikmissugune ELU väljendus omab erandlikkuse potentsiaali. Mis oleks justnagu öelda, et, Loomingus, on asjasse segatud Looja!... ja ta panustab! -ütleme, et ”vähemalt”- oma Inspiratsiooni.

 

Ja ütleme ”vähemalt”, et leida ühte sõna, mis võiks olla tasemel. Ja niiviisi võiksime öelda, et iga inimkonna olend on Müstilise Looja poolt inspireeritud olend.

 

Ja me kanname seda inspiratsiooni. Ja see muudab meid potentsiaalselt ”erandlikeks”. Ja see annab meile võimaluse ka vastavalt sellistena tegutseda! Aga Müstilise Loomingu optikast lähtudes!

 

Kuid mis toimub? Ah!, ei. Inimkonna olend võtab selle Jumaliku Inspiratsiooni vastu -resümeerituna- ja rakendab seda omaenda kasu-, tulu-, võidu teadvuse heaks…

 

Usub -oma põhjenduse baasil-, et see inspiratsioon, mida ta omab oma erandlikuks olemiseks on TEMA OMA! Ja selle baasil, ta jumalustub, nõuab, kindlustab. Ja tal on asjad selged…

 

Kuid tagapõhjal -ja ka esiplaanil- on väljakutse Loomingule.

 

 “Kas juhuslikult… sina või sina või sina, usud, et sinu inspireeritud sõna, või ilu või võime või võimalus… on sinu talendi, sinu jõupingutuse, sinu töö tulemus?”.

 

 

Kuid jah. Enamus nii mõtlevad.

 

Olgugi et mingi lihtne arutlus võiks meid viia ütluseni: ”No kui tegelikult on nii, kuidas siis sinu erandlikkuse potentsiaal on nii kehvakene, et… ei ole teostatav? Komistab, kukub, eksib… petab, valetab, varjab!...”.

 

Loomulikult! Kõik see toimub tõenäoliselt usurpatsiooni tõttu, milleks olend oma inspireeritud ja potentsiaalse erandlikkuse muudab. Ta ei lase séllel inspiratsioonil, kui sellisel, liikuda Jumaliku referentsi tähenduses!..., vaid ta võtab seda kui omandit. See, millest justkui leiutatakse ”saatus” või ”vaba ja vabavalikuline otsus”.

 

Võib-olla, see erandlik inspireeritud potentsiaal, mis igal olendil on, on Loova Müsteeriumi väljendus, mis näitab end -ja siit ka elu- igas olendis kui väljendust TEMAST ENDAST. Ja niiviisi, samuti nagu seda on näha galaktikates, nende kogumikes, fantastilistes ja vaatemängulistes Universumite nähtustes, niisamuti näitab see end kordumatus Elu toimimises.

 

Ja see näitab end teda (elu) inspireerides… või inspireerides olendeid, selleks, et need kontempleeriks Loovat tegutsemist! Et nad usuksid!... loovas tähenduses, ja looksid!... animistlikus tähenduses; nagu hinged!

Et lõpetataks tahtmine olla kasutatav ja minemavisatav mateeria, et antaks nõusolek iseenda armastamisele… kui erandlikult inspireerivale voolule!!

 

Lõpetatagu iseenda petmine sõnades ning kõrvalepõiklevates ja vähe selgetes seisukohtades.

 

          Ning et võetaks omaks  viibimine Universumis!..., teadmises, et “palvuslik sündmus” on oma olemuselt ressurss, et leida end koosolevana inspiratsiooni essentsiga, ja potentsiaaliga, mida too meile pakub, et suudaksime kontempleerida Loomingut.

 

Selles tähenduses, selliste elementidega, on võimalik, et palvetamisel on oma inspiratsioon –”omaenda inspiratsioon-, mis ütleb iseendale, mis vastab -ilma palumata-, et niiviisi tunda end tõeliselt erandina ja ka niiviisi tegutseda!

 

Nii et siis võiksime öelda, et kui me seame and valmis palvetama, siis see on meie inspireeritud potents, mis referentseerub, läheb unisooni oma pärinemisega.

 

Lihtsamalt öeldes: Jumal saab Jumalast väga hästi aru. On vaimusugulased. Ei vaidle, tülitse. Ei provotseeri, ei kadetse.

 

Ükskõik milline on vorm, milles Jumalik end esitleb, kui see vorm otsib moodust minna ühele lainele Müsteeriumiga, siis nad ei vaidle, tülitse. See on kummaline! Ei peteta! Ei valetata!

 

Kui Jumal on näoga Jumala poole, siis tema nägu särab; sulandub; ta muutub kestvaks inspiratsiooniks.

 

Ja ta inspireerib meid!... Ning eemaldab meid vulgaarsest, eraldab meid ebaausast, ta asetab meid ilusse.

 

Ta innustab meid kunsti juurde, et selle vibratsioonis võtaksime omaks ARMASTUSE, ARMASTAMISE enam kui ilmselge tema inspiratsiooni väljenduse ja kui kõige veenvama vormi inimolendite ühenduseks.

 

Iga inimkonna olend, oma inspireeritud sisu tõttu -erandlik-, kui ta selles tundes, suunas tegutseb, siis leiab ta motiivi elamiseks… teiste inspiratsioonide referentsides, mis püüdlevad tõeliselt erandiks olemise poole.

 

Nii et siis ARMASTUS, ARMASTAMINE… oleks midagi sarnast Inspireeritud Kohaloleku avastamisele teises.

 

Ja ”iseenda armastamine” kuuluks endale aruandmise juurde, et teine märkab meie inspireeritud potentsiaali.

 

Sel juhul, kui nii oleks -või kui nii on- siis “Iseenda armastamise” hedonism on vaid üks kaval võte “hedoniseerumiseks”, personaliseerumiseks, individualiseerumiseks ja langemisest igapäevasesse ja kurnavasse tragöödiasse, draamasse, lootusetusesse või lakkamatusse rahutusse.

 

-Jah. Aga, seega, kuhu jääb siis eneshinnang? Nii moekas! Armastada ennast, kui märk hoidmisest, hoolitsusest ja …

 

-Jääb tarbimisse, seal kust ta tekkis.

 

Elu avastab oma Armastuse suuna, tähenduse siis, kui ta ARMASTAB, mitte siis kui  ARMASTAB ISEENNAST.

 

Kui me tegutseme sellel positsioonil, siis ei saa olema kahtlusi, otsustamatusi ja pidevaid muutusi, tüüpilised eksinud olemisele; tüüpilised, võib-olla, üksildusele -millest rääkisime alguses-.

 

Kui inimene tunneb, et ta on ära eksinud, siis  läheb ta segadusse, räägib enesele vastu, vingerdab -või ka ei- või mõtleb et jah, sel juhul kui…

 

Kui ta on ARMASTUSES ja teab, et teda ARMASTATAKSE…, siis ei ole ruumi segaduseks.

 

Ainsaks kasuks on… rahuldus.