Eesti
Neijingi Kool                                                            

Iganädalane palveteema riputatakse Tiani leheküljele üles esmaspäeviti. Hispaania ja inglise keeles.

Selle nägemiseks vajuta siia




ELU EI OLE ALLUTAMINE; ON VABATAHTLIK KOKKULEPE

 

 

Ei, me ei tea, mis elu tegelikult on ja miks ta tekkis ja tekib. Küll aga võime märgata, et… selle sündmuse tekkimine sõltub nii paljudest tingimustest, et see ületab meie vastuvõtlikkuse piirid.

Kui palju elemente vajatakse, et selles Universumi paigas ilmuks see, mida me kutsume “eluks”?

Ja mitte ainult, et on vaja… tervet hulka tingimusi, vaid lisaks peavad need tingimused omavahel sünkroniseeruma, kooskõlastuma; nii öelda “kokku leppima”; tasakaalustuma, stabiliseeruma, selginema…

Ja lõputute faktorite omavahelises dünaamikas, toetudes solidaarsele positsioonile, ei nõua ükski nendest lõpututest faktoritest priviligeeritud positsiooni või õigust või tõde…

Nagu nõuaks rõhk või temperatuur või tuul, et teised komponendid peaksid neile “alluma”… Ei! Elu ei ole allutamine. On vabatahtlik kokkulepe: erinevad faktorid vajavad teineteist, tõmbuvad omavahel, austavad teineteist

Kui selles… kutsume seda “evolutsiooniks”, ilmub inimolend… ja just sapiens –“teadja”-, tõmbab tähelepanu, et ta –liigina- ei… ei järgi tasakaalustatud ja kallutatud taotlusi, mis teevad elu võimalikuks. Ta ei järgi neid. Sedamööda kui ta neid tundma õpib –teatud maani-, üritab ta  neid kontrollida, valitseda, juhtida, manipuleerida, kodustada, takistada, valvata, karistada.

 

Seda nii palju, et, kahtlusteta, kõikidest liikidest, mis seda planeeti asustavad –nii palju kui me teame-, on inimliik kõige rohkem tasakaalutust tekitav. Tal on kõik olemas…, et olla uskumatu. Tal on kõik olemas, et olla rahul. Tal on kõik olemas…, et näidata elamise headust…

Aga, tõenäoliselt – tänane Palve Suund näitab meile-…, tõenäoliselt, elu suurejoonelisuse tõttu… millest inimene ühel või teisel moel teadlik on, tahab ta  elu enda võimusesse võtta, tahab ennast tõsta “ELAMISE” peategelaseks.

Kui see oleks veel kogu liigi ühine kokkulepe, siis hea küll, sellisel juhul oleks see omadus, mida tundma õppida ja hinnata. Aga… ei! See on liigi iga elemendi omadus. Iga element üle 7 miljardist tahab kontrollida, valitseda, survestada, õigustada…

 

Tagajärgi kogeme…igapäevaselt; mitte enam sellepärast, et ajalugu jutustab meile teistele liikidele põhjustatud kõikidest raskustest ja häiretest…, mitte ainult, vaid ka oma liigi sees, omavahel, tehtu tõttu.

“Õigustatud”…agressioon.

On olemas õigustatud agressioon?

Jah… Ja õigustamata ja kordumatu ja…

Keegi ütles, et “inimene on inimese jaoks hunt”.

Kogu austuse juures huntide suhtes. On hullem.

Öeldes, Palve Tähenduses, “hullem” tahame ütelda, et ületab hundi halva kuulsuse…kiskja, ründaja, jälitajana

Samamoodi öeldakse, et lõvi on “džungli kuninga”. Sarnased asjad.

Inimolend on suuteline nii palju muutma versioone asjadest, et… praktiliselt loob, mitte enam virtuaalseid reaalsusi, ei, see on… jah, on moderne, aga see on juba tehtud; kõik on juba muudetud: nüüdne huvi on seda näidata, näidatakse seda… ja rünnatakse toda.

Oh! Mis sai…!? Mis… sai Loomingust? Jah. Vormist, mis tal oli. Mis sai elust, … Looja käest!

Kuhu, kuhu jäi ülim harmoonia, headuse hiilgus, teenimise heldus, vajaduse valmisolek?... Jah! Kõik see teeb elu võimalikuks. Ja tundub…, et inimolend teeb kõik võimaliku, et “vältida” elu dünaamikat; elamist.

 

Nagu oleks tegemist kuulsa “kullapalavikuga”, millega kõik liitusid, et kaevata hinnalist metalli… ja selle käigus tekkisid sõjad, võitlused jne. Jätkub samamoodi. Ja see on generaliseerunud.

 

Kas on võimalik –küsimus-… kas oleks võimalik, et omaks võttes “maagilised” -ütleme nii- komponendid, mis loovad elu ja näitavad meile, et integreeruvad elemendid on sügavalt üksteisega samastunud ja üksteisesse köitvalt armunud ja tänu sellele tekib elu komplott, siis kas oleks võimalik, et selle kujutluspildi tõttu –ja kuna me oleme elu-, kasutame seda mudelit… inimlikus kooselus…? Ja tunnistades, et igaüks on  “erinev”, ei hakka me sellepärast tõe, tõelisuse, õige üle vaidlema… ei, vaid me saame kokku, läheneme, imetleme, teeme koostööd, jagame, solidariseerume… ja veel pikk nimekiri ootusjärjekorras sõnadest.

Oh! Ootusnimekiri.

Jah. Sõnad, mis on ootavad nimekirjas rakendamist. Et lahustada hirmusid. Et leevendada –palun- usaldamatust. Et uskuda… nagu usub tuul koidikusse; nagu usub vesi merd või jõge; nagu usub sinine taevast; nagu usub maa oma liiva.

Ja teineteisesse uskumine… ei tundu olevat ülesanne, mida õppida, ettevalmistada, milleks ennast ohverdada, valu tunda. Pigem tundub, et me oleme ülesandeks valmis…, sest me oleme elu.

 

 

Kas võib olla, et hetketi –nagu pulsar, mis tuksub, kiirgab oma valgust ja hiljem kustub, aga ei kustu lõplikult-… kas võib olla, et see elu tuum, mis me oleme, tuksub eluga samas tähenduses ja mitte Elusse sekkudes?

Tundub nagu tekitaks elamine hirmu! Ja et elu on meie peamine vaenlane. Ja kuna teda kardetakse…, siis tuleb sellega võidelda.

Tundub absurdne, kas pole?

“Tundub”.

 

Tundub absurdne, aga nii käitutakse. Ja kummaline on, et “normaalne” ja “teistmoodi” kipub alati… häirima, segama, kahjustama, eksima…; on kummaline, et “normaalne” ja “teistmoodi” ei kipu teenima, austama, leevendama, aitama…. Tundub nagu… oleks Loomingu käsi meid hüljanud!

Oh! Aga tähelepanu. See viimane lause on kõrkus:”Tundub nagu oleks Jumala käsi meid hüljanud!”. Oh! Kas me oleme nii tähtsad, kas meil on nii suur mõju Jumalale, et me vihastasime ta välja ja ta hülgas meid!? Eneseimetlejad! Ei! Ei. Meil on ju kaks kätt.

Jah Inimene on – sest tal on lubatud- ühest käest lahti lasknud. Aga teisest mitte. Teine käsi on kindel ja helde, teine käsi on osavõtlik ja heatahtlik. Jumala teine käsi, mis meid toetab, hoiab ja tegevuses hoiab… on helde, uskumatu ja müstiline. On see, mis kutsub meid palvetama ja tõmbab meid kaasa…, et me kuulaksime, avastaksime, et me tõeliselt õpiksime… ja praktiseeriksime seda, mis on elamine… üllatuse, imetluse, helduse… ja mängu dünaamikas.

 

Iga ärkvel, ärkveloleku…sekund…on võimalus, mille elu meile annab, et talle au anda.

 

Liigina on meil elu ees tagastamatu “võlg”. Väldime siis oma liigi sees… vähemalt võla suurenemist. Ja selle tulemusena paranevad lisaks… ka meie mandunud suhted teiste liikidega.

 

 

Tähtis hoiatus. Selles elamise, koos-elamise eest “mittehoolitsemises", leitakse tavaliselt süüdlasi, vastutajaid… -ja pikk jne.- ja teisi, kes kuulutavad end süütuteks, puhta läbipaistvateks, tõelisteks…

See on väga vilets, vale strateegia!

Sedamööda kui iga olend võtab sisse oma positsiooni… ja lihvib oma karedusi, leevendab oma vastuolusid, nõustub vastastikuste suhetega, lihtsustab hoolt…, ei ole vaja süüdlasi.

 

Tänase Palvetava Mõtte ustav sõnum on teadmine, et meie ühest käest hoitakse kinni. Ja teise käe oleme lahti lasknud, sest meil lubati seda teha, et me saaksime võimeliseks avastama Loovat Suurust, mida elamine, elu esindab ja et me saaksime piisavalt elusse uskujateks, kaunistades seda oma parimate ettepanekuste, soovituste, valmisolekutega…

Et oleksite osalised… propaganda- ja preemiavabas teostamises… Spontaanses lihtsuses. Võhiku süütu hoiakuga, milles osatakse nautida…enda elusana, armastatuna ja armastajana tundmist.

***

 

 

 



MEIE POTENTSIAALIDE LÕPUTUS ON OTSESELT SEOTUD MEIE USUGA LOOVASSE MÜSTEERIUMISSE

 

Looming tegutseb oma Müsteeriumis inimese tavateadvuse silmis arusaamatult.

Võiks ütelda, et kui inimene ei olnud sapienslik –ei olnud sapiens, ei teadnud- siis tema “tarkus” –jutumärkides- pärines reaktsioonist, mis tekkis vastusena igapäevastele sündmustele.

Võime seda kutsuda “primitiivseks”, aga sõnadega tuleb olla ettevaatlik.

Sedamööda kui inimolendile omistatakse “sapiens-i” võimekused, see tähendab teadmine, tarkus, tõlgendamine, analüüsimine, arutlemine… -aga, tähelepanu!, siit tuleb esimene oluline Palvetav tähelepanu juhtimine, kui talle omistatakse võimekus, hakkab ta seda arendama, arendabki, aga… jõuab “teatud maani”.

See sarnaneb loole, millest räägib Loomislugu, mille kohaselt inimene sööb “Hea ja Halva tundmise puust”… ja ta tõugatakse sellest teadvuse seisundist välja– ja temaga koos Hea ja Halva tundmine-, sest muidu sööb järsku ka Paradiisi keskel asuvat puust ja muutub surematuks.

See lugu sobib tänases Palve Kutses meile mudeliks, et märgata kuidas inimolendid on oma sapiensiga loonud maailma, mis on piiratud…, sest see pole “ise” omandatud, vaid selle omandamist on vahendatud.

Inimolend aga seda ei tunnista.

 

Meil on olemas väga selge duaalsus, mis meid siin kohe aitab: “Islam” räägib kuulekusest ja tähendab “kuulekus”. Kõik on… allutatud. Mitte orja tähenduses ja karistuse tähenduses; on allutatud…Müstilisele Loomingule.

Võimsa Kristluse juures vastupidi on kõik allutatud inimese vabale tahtele. Kristlus-judaism, et oleks selgem.

Ja mis juhtub? Juhtub, et ilmselgelt see, et “asustad maa ja kõik kuuletuvad sulle… ja valitsed kõikide järglaste ja –loomulikult- valitsed naise üle”… jne., lõi võimu, käsutamise, korra, seaduse… ja globaliseerus sinnamaani, et kõike valitseb teaduslik, ratsionaalne, loogiline teadvuse tasand, millel –loomulikult- on omad muutujad ja erandid.

Ei ole vaja Looja ega Müsteeriumi abi. Kuigi see on olemas, ilmselgelt. Kui ei oleks, poleks ka meid.

Aga igapäevasel teadvuse tasandil ei ole. Inimese kognitiivset võimet on käsitletud, manipuleeritud, tingitud… vastuvõtvate põlvkondade poolt. Ja, tänapäeval, igat sündmust, mis ei sobi igaühe- või iga grupi- või iga kultuuri- või iga kontinendi liistudega… kõike seda ärgu olemas olgu, ei, parem mitte… Sest sellised asjad ei allu valitsemisele. Ei allu enesetähtsusele. Ei allu mõjutustele. Ja sellepärast kõiki sündmusi, mis ei mahu paikapandud kriteeriumitesse, vaadatakse halva pilguga, mõistetakse hukka, eraldatakse teistest…

Seda üldiselt, aga eriti siis kui see, mis toimub ja juhtub… -oh!- on ettearvamatu, on ootamatu, on… müsteerium.

 

Ja sellepärast… muutub inimolend ustavaks oma nõudmistele, aga on täielikult võitlusvalmis… -mitte ainult nende vastu, kes ei jaga tema nõudmisi; seda saab enam-vähem korda ajada-, aga ta on täielikult võitlusvalmis Müsteeriumile omaste ettearvamatute, ootamatute nõudmiste suhtes.

 

See juhtub peamiselt siis –selge see- kui intellekt, arukus, loogika… ei suuda kognitiivselt hakkama saada, näiteks, valu, kannatuse, haiguse, armastuse, truuduse, usu… lubaduste, kohustustega… Nendel juhtudel! Kui need faktorid astuvad mängu. Ja selge see, et paljudel juhtudel ei lange see kokku isiklike, loogiliste, ratsionaalsete plaanidega.

Ja just sellepärast peab palvetaja –ja annaks jumal, et need, kes praegu Rahmadani peavad, süveneksid sellesse-, palvetajad, kõik-, aga vahel eriliste asjaolude puhul, mida just tsiteerisime, peavad tajuma, märkama et meie kognitiivne võimekus aru saada ja teada on anne…, mille eesmärgiks on imetleda, liigutuda, märgata, et meil lubatakse avastada… uskumatut Loomingut; et meile on antud instrument –nii ütelda- “laenatud”, et me näeksime ja tänaksime ja nõustuksime sellega, mida me ei mõista, millest me aru ei saa, mida me ei aktsepteeri. Siin siseneb kuulekus ja usu poolt juhtida laskmine. Mitte tormata tahtejõu lootusetuse kuristiku poole.

 

Kui me vähegi… kui me vähegi märkame, siis tunnetame, et jõuame teatud tunnetuse tasandini ja kohe ümbritseb meid Müsteeriumi oreool.

Jõuame ümbruse ja iseenda tundmise teatud tasandini ja jälle ümbritseb meid Müsteeriumi oreool.

 

Mõru püüdlus…ehitada maailm oma meeldimiste kohaseks!...

Lootusetu jõupingutus, et saavutada seda…, mida teised ette panevad, moed ette kirjutavad, võimukad –või ise- soovitavad…

 

Hiljuti korraldas üks nooruk oma iseloomu kohta hääletuse. Ja sai hääletada tema enesetapu poolt või vastu. Võitsid enesetapu pooldajad ja nooruk tegi enesetapu.

Nüüd osad õigustmõistvad kommenteerijad nõuavad, et enesetapu poolt hääletanud tuleks kohtu alla anda.

Mis tasandile… elu asetatakse?

Kahtlemata on see isoleeritud juhtum?

Kui me kuuleme sageli: “Ei, asjaolud viisid mind…”. “Ei, see, mis minugi juhtus, viis mind..”. “Ei, sest kunagi minuga läks nii, siis see põhjustas…”. “Ei, sest…”.

Õigustused, et mitte nõustuda… taevaste projektidega, mis üldiselt on arusaamatud, vastuolulised. Ja inimolend tahab, oma sapiensi tõttu, et Jumalus peaks rääkima selgemalt ja eriti, peaks mõtlema nagu inimene.

Tegelikult öeldakse just seda.

Mis tähendab, et kui erakordsed erandid välja arvata, siis enamus –loomulikult- hülgab igasuguse usu, lootuse, uskumise…oma sapiensi tõttu. “Tal pole neid vaja”. On vaja kontrollida ja valitseda seda mida ta teab. Seda, mida ta ei valitse, ta ei taha.

Ja vaatamata sellele, et Loov Müsteerium paindub, kohaneb, üllatab meid juhuslikkuste, märkidega… tundub, et inimene on kurt, pime, tumm! Haistmine…oh!, mis sellest saab? Ja puutetundlikust pole ollagi.

Palve Tähendus hoiatab meid, et meeled on meil selleks, et näidata meile suunda/tähendusi. Selleks, et me oskaksime siduda oma olemasolu müsteeriumitega, mis meid ümbritsevad, meid juhivad, meid kannavad.

 

See on palvetav nõudmine, mis juhib meid… meile antud annete järgimise, oma ideaalide järgimise, juhtuva rahuloleva aktsepteerimise juurde.

Et ei oleks ainult erakordne erand vibreerida sellel sagedusel, vaid nendele eeldusetele vastamine oleks üldine kohustumine. Ja see ei võta meilt ära võimekust, arutlemisvõimet, loogikat…, küll aga me kohandame nad Loova Müsteeriumiga. Ja siis need potentsiaalid, mida pidasime omadeks, muutuvad teenivateks. Ja selle tulemusena, meie “avastused” ulatuvad –nüüd küll- lõpmatute piirideni.

 

Kui me elame lõputus, piiritus Universumis –ükskõik kui palju astronoomid soovivad seda piirata-, siis meie potentsiaalide lõputus on otseses seoses meie usuga Loovasse Müsteeriumisse.

 

 

***