EESTI NEIJINGI KOOL

Iganädalane palveteema riputatakse Tiani leheküljele üles esmaspäeviti. Hispaania ja inglise keeles.

Selle nägemiseks vajuta siia


KORRIGEERIDA, PARANDADA, KOHANEDA JA SÜÜST VABASTADA

 Elusüsteemid, omavahelistes suhetes keskkonnaga, korrigeerivad, parandavad, kohandavad ennast...   Seda selleks, et püsida, ennast arendada, areneda...
 Inimese elusüsteemi puhul aga on parandamine raske; korrigeerimine peaaegu võimatu; ja kohanemine... sunnitud. Mille tõttu, iga kord, kui liigi kohalolek kulgeb, põhjustab see kannatusi kõige erinevamates kohtades... –mõtetes, majanduses, teadmistes, suhetes-... ja selle tõttu me arvame, et inimkonnana siseneme väljasuremise, tarbetu kohaloleku perioodidesse... just pidevalt ja kogu aeg tekkivate tasakaalutuste tõttu.

Ja... inimkonna „eripärana" –jutumärkides, kui kuskil tekib viga või terror või õudus, siis selle peale ei alustata parandamist, korrigeerimist, kohanemist, vaid tekib süütunne.
 Ja see paneb iga olendi tundma... ebakorrektset identiteeti, mille tõttu –kas ta on süüdi või süüdistab kedagi teist– peab ta ennast teostama kohtuniku ja karistajana või siis vangi ja... kõrvaleheidetuna.
 Palve kutse nõuab meilt seda,... mida elusüsteemid teevad: parandamist, korrigeerimist, kohanemist... ja mitte süüdistava figuuri loomist, mis lühidalt öeldes on kriteerium, mis loodi aegade jooksul jumalate ümber, kes karistasid meid loodusõnnetustega, kurbade isiklike sündmustega, jne.

 Niisiis, tegelikult, kui otsitakse süüdlasi, ja mitte vastutust, korrigeerimist, kokkulepet, kohanemist jne, siis tehakse ennast "õigeks", seatakse ennast kohtunikuks, koormatakse ennast eelarvamustega ja karistatakse... ; karistatakse ka iseennast.
 Seda nii palju, et iga olend –välja arvatud erandkorras– kannab talle vastavat süüd. Ja see sõltub asjaoludest –muidugi– ta kas süüdistab iseennast või tunneb end süüdi jumala ees, ja kalkuleerib, et selle üleastumise eest teda karistatakse.

 Palve kutse aga väidab, et nii see ei toimu.
 Kui olendist saab süstemaatiline, radikaalne, eelarvamuslik üleastuja, põrkab ta paratamatult kokku teistega ja selle tõttu tekivad teatud õnnetused. Aga need pole karistused. Need on hoopis mittekohanemisele, suhtlemise võimatusele, vastastikuse austuse puudumisele tüüpilised sündmused.
 Ja mitte sellepärast, et Jumal oleks karistanud!
 Pigem oli see keegi teine –kes iganes see teine oli– isa, ema, onu, vanaema, linnapea... juristid või valitsused jne, kes kehtestasid suuniseid ja norme, et... karistada üleastumisi või erinevaid kuritegusid, mida võidakse toime panna.
 Üha rohkem ja rohkem... seadustatakse, üha rohkem korraldatakse, üha rohkem piiritletakse. Sellepärast muutub üha raskemaks norme täita... Ja järelikult on lihtsam... süüdi jääda.

 Vanasõna, kõnekäänd või arvamus ütles, et "targad parandasid".
 Ja nii oli, traditsioonis, tark see, kes suutis parandada, muuta, muutuda... suhelda ja käituda erineval moel ja viisil, vastavalt parimatele vajadustele, et teenida, et teenida iseennast.
 Kui liik on "sapiens", siis natukene tarkust on igal olendil, natuke tarkust... sisaldavad nende tunded...
 Ja sellega, suudetakse arendada võimet –"võimet"– võimendada seda parandamist, seda korrigeerimist, seda kohandamist..., et teenida ja teenida ennast kohaselt ning luua enesega rahulolu režiim, kus jõutakse kokkulepeteni, mis on kasulikud kõigile ja milles igaüks peab kasutama oma tarkust.
 Ja põgeneda –sellega- süü pesadest..., mis asetasid meid rambivalgusesse jumaliku asendamiseks ja muutes meid sellega... võimetuks, et täitma kavandit.
 Jätta oma leksikonist, oma suhtumisest välja "süüdi olemine". Ja tuua sisse see, mida elusolendid -välja arvatud sapiens, kui erandid välja arvata- teevad, mis on korrigeerida, parandada, kohaneda -kokkuvõttes, muidugi; on veel asju-.
 Selline palvega töötamine... lubab meil tõsta oma teadlikkust suhetest Loova Müsteeriumiga alandlikul, kättesaadaval viisil... ja seega muuta meid tundlikuks, tajuvaks headusele, mida Looming meile pakub ja mida me tavaliselt ei näe karistuse sündroomi tõttu.
 Meid ei ole loodud karistamiseks; veelgi vähem selleks, et teised meid karistaksid.
 Loomulikult on kõige sagedasem enesekaristamine, kui tavaline korrektsiooni, kohanemise, korrastamise mehhanism: "auto". Ja see eeldab ohverdamist, tervisehäireid...; pidevas meeleheites olemist.

 Kui me lahustame süü-karistuse, selle lugupidamatu eluviisi, omandame kohe sarnasuse... teise tarkusega, mis teab, kuidas ilmuda, tegutseda, suhelda ja elada koos, et saada elujõuliseks.
Ilma, et see tähendaks kannatusi, valu, õnnetusi.



Võtku Armulisus vastu meie alandlikkused ja meie instinktiivsed tarkused, et meid korrigeerida, parandada, kohandada ja süüst vabastada. Et võiksime nii olla edastamise, teabevahetuse, tasakaalu, solidaarsuse vahendid.

***



TUNNETADA ENNAST VABANENUD LOOMUSEGA JA VABASTAVAS KOHALOLEKUS


Teadmata, miks ja mis on elu...  

Teadmata, miks me siin oleme...                                        

Teadmata, miks tekkis... see... ja need kohad, mis vilguvad juba enne koidikut.  

See ei ole... –ja me leiame sellele kinnitust – see ei ole tarkus, mis annab meile teadlikkuse olemisest. See ei ole tarkus, mis näitab meile meie ärkamist.

Oh! Ja see Palvekutse Suund rõhutab, et meil oleks vaja teadlikuks saada TUNNETATUD TUNDEST-ist, mis annab meile tõendeid meie vaikusest, laulmisest, meie sõnast..., samal ajal, kui TEADMINE püüab kõike seda seletada, käsitseda, manipuleerida, kontrollida.

Tundub, et me ei saa kunagi teada, kes me oleme – "teades"-,   aga jah, me oleme.  

Seega muutub üha laastavamaks rõhuasetus ja kinnisidee anda tark selgitus iga juhtumi kohta. Jah, on küll. Sest sellega avaneb tunnete tühjus. Kuna teoreetiline teadmine ei rahulda meid, me ei ole rahul.

 

Me jõuame punktideni, kus me pidevalt küsime "miks", et saaksime kontrollida ja domineerida seda mis juhtub. Ja me üha kaugeneme tunnetamisest, Müsteeriumist ja  Haaramatust.

Ja see teeb meist... kooselu mehaanilised instruktorid.

 

Ma olen  -ütlen endale-  tundmus! Kus ja kuidas ja miks..., ma ei tea.

See pole minu ülesanne... TEADA.

On OLLA ja TUNNETADA.

On avastada ennast kui vajalikku Müsteeriumit..., et mind avastatakse, et ma avastan ennast lõpututes olukordades.

Ümberkorraldused, et selgitada mulle minu nime, perekonnanime, sünni, vanuse, elukutse järgi... on puhtalt sunnimeetmed;  on kontrollimeetmed.

Perekonnaseisuamet teab, kes sa oled.   Ta andis sulle nime, sa elad tänaval, sa elad kohas, sul on selline töö. Ja nii moodustub ratsionaalne, loogiline struktuur... , mis püüab kompenseerida mõistuse "masinlikke" liikumisi  kiindumuse seostega, mis kulmineeruvad perekondadega...; mis on pidevas konfliktis, kuna nõuavad oma vara, oma kingitusi, oma saavutusi, oma nime...

Ja nii on inimkonna olend  "vastuoludes", vastuoluline...

"Takerdunud, kinni püütud".

Jah, on küll. Palvetunne näitab meile, et oleme takerdunud oma ressursside tõttu. Oma edevuse, oma põhjuste, oma uhkuse, oma tõe tõttu. Väljapressimiste, ähvarduste tõttu... suuremate või väiksemate, see ei ole oluline.

Ja kui "enda lahti harutamist" planeerida, ootab Palvetav teid kutsudes, et avastaksite ennast müsteeriumina, püsiva uudsusena, absoluutse Armastuse Loominguna, sellise Armastuse kordajana..., mis oma „tegudes“ muutub toetavaks.

 

On kohane mõelda... mõelda tunnetades, et me ei ole tulnud siia Universumisse juhuslikult. Isegi kui see on teaduslikult põhjendatud. Aga niipea, kui maha istuda ja vaadata..., millises võrgustikus ollakse, võib tunnetada, et kohalolek ei ole juhuslik; et meie kohalolek ei ole "juhuslik" – juhus ja vajadus –, vaid täpsuse, salapära ja imestuse sündmus.

Et sel määral, mil me muutume müsteeriumiks ja imestame, et me oleme elus- teadmata hästi, mis termin see on, aga selleks, et suuta suhelda... Tunda end elus, tungiva vajadusega enesega rahuloleva tegemise järele, rahulolemise järele...; asetades meeled oma tunnetesse ja luua tee sinna, kuhu olend tunneb, et ta olemus kutsub.

See niinimetatud "olla ja olemas olla": "olend", Loova Müsteeriumi vajaduse tõttu,   ja "olemas olla" kui teadlikkus... saadetust, "sinna pandust".  

Ja nii, et oleks võimalus püüda mitte ennast takerdununa tunda!... Lasta mõistusel ja teadmistel oma kõrval minna, kuid ilma aruandluseta, mida neile esitleda, panustamisteta..., mis  defineeriksid!  

"Olend" Looja müsteeriumist lähtumise tõttu. "Olemas olla", sest ta on samaväärne, olles Armunud Müsteeriumi  näide. Ja mitte langeda segadust tekitavatesse selgitustesse ...

 

Hoiatatud... kui vabastatud olendid:   jah,  ja Loov Müsteerium vabastab meid  enda  väljendusena ja asetab meid tundmatusse olukorda.

Ja nii, kooskõlas selle päritoluga, on meie loomus vabastav! Ta pole ühegi seletuse ori.

Ma olen vabastamise tulemus ja sellest tulenevalt vabastatud. Kuid mulle on räägitud ja mulle on selgitanud, et ma olen ori, takerdunud, allutatud kõige osavamate reeglitele, käskude kuulekas pantvang nendele, kes on end ise määranud, nimetanud.

Oh! Ja kui erinev on tunda end vaba loomusega ja vabastavas kohalolekus või tunda end tingitud loomuga: isa, ema, poeg, perekond, koht, seisund, tervis, jne.  

Ja siis... pikk tee teadlikku täiskasvanut, kes soovib korrata ja korrata, küllastumiseni, korraldusi, kästut! Ja kui armastuses ongi väike valguse säde, siis varsti see närbub. See pole koht. See pole kord. See pole loogiline.

 

Ja tundes –kuna Kutse näitab seda meile palvemeelselt–, tundes ennast vabanemise tulemusena ja olles – järelikult – vabastav ja kõike seda armastunud Loomingut teadvustades,  kui me  teeme selle... elusaks, sest see on uinuv, on suletud, on takerdunud... "mugavuse" tõttu.

Kui meie vabanemine meis vastu kajab ja tunneme end vabastatuna, ilma et see viitaks esiletõstmisele, isiklikule tähtsusele..., ei. Kuulekas... armunud elule ja pühendunud tunnetusele, tundele: sellele, mille ma avastan oma vabanemise rakendamise ajal.

Kui Igavene Müstiline Looming on "vabastanud", mind luues, ei saa ma oma loomuse tõttu olla vähem. Ma pean oma igapäeva loomuse ümber mõtlema.

Ei ole olemas, pole mingit põhjust!, ei mingeid teadmisi, mis eemaldaksid mind mu vabanenud suunast. Kui see juhtub, siis sellepärast, et ma olen selle vastu võtnud, sest ma arvasin, et see on asjakohane, sest ma tahan oma vabanemisi valitsemise ja kontrollimisega "reguleerida".

Seega, ärge langege surnuaedade säilmetesse, mis ootavad teid, et surres elamist mõista.  

Kas midagi, mis pärineb Looja müsteeriumist, luuakse, et ta kulmineeruks hävitaval kalmistul?

Aga muidugi, kui me tähtsustame oma üleolekut, oma tähtsust, oma teadmisi..., siis jääb üle vaid reserveerida koht igavese päikeseloojangu rajal.

Aga see pole mina! See on tulemus sellest, et minu uskumatu vabastava suuruse loomus on usurpeerinud Müstilise teadlikkuse minu päritolust ja tundnud end võimsana. Ja sellest alates korraldus, käsk...

 

Vabastavasse tõmbumine on tähtedes kajamine. On...ujumine... on ujumine..., sest lained viivad meid.

Iga takistus on lõks, on näiline.

 

Tunnetada... tunnetada kehadeta, mis kinni hoiavad.

Tunnetada... värssi, mis vabastab.

Tunnetada meeli, mis... katavad meie tundeid.

Sinna kutsub meid tänane Palve.

***


ALANDLIKKUSES ASUB TEOSTAMISE TEE

 

Vähemalt teoreetiliste võimaluste ja muljetavaldavate tehnoloogiate, kehtestatud seaduste tõttu, meid ümbritsevate sotsiaalsete, poliitiliste, majanduslike liikumiste tõttu, teadete, kommunikatsioonide, informatsioonide… informatsioonide ja informatsioonide tõttu -kõige selle tõttu, millele me oleme allutatud- otsib inimene positsiooni, kus ta saaks puhata. Ta on uppumas.

Sest tahetakse… -sest talt nõutakse seda- sest tahetakse kõigele sellele vastata: tehnoloogiale, teadusele, sotsiaalsetele liikumistele, majandustele, kultuurile, haridusele… Mis veel? Võime siia lisada judo, karate, jiu-jitsu, tundelise inspiratsiooni, mõttetu orograafia… Ehk siis, on igasuguseid kursusi.

-Mõttetu orograafia? See on midagi uut.

Palve  võime küsida: miks nii palju valikuid, võimalusi, tegemisi, toimimisi…? Millel ühest küljest on oma vastukaal ka –vähemalt on see olemas, kuigi sellega ei arvestata- nälg, tragöödia, jälitamine, rumalus, haigus, kirjaoskamatus, saastatud vesi… ja veel pikk ning õudne jne.

Mõned kalduvad aitama neid, kes on viletsuses. Ja viletsus jätkub… teoreetilised proportsioonid on paremad, aga tegelikult proportsionaalselt ikka samamoodi või hullemini, sest tingimused, mis viletsust on loonud, jätkuvad.

 Ja need on samad tingimused, mis loovad halva teadlikkuse selleks, et inimene muutuks Robin Hood´iks või Cyrano de Bergerac´iks, et lahendada maailma nälga.

Nii on olemas hea spirituaalne vabandus.

Aga võimaldavas maailmas, kus vähemalt teoreetiliselt on võimalused olemas – ja ütleme teoreetiliselt, sest need võimalused ei asu kõikide käeulatuses, ammugi mitte, aga nad esindavad liiki- inimolend kipub soovima kõiki endale saada.

Tulemus: nagu ka kõnekäänd ütleb, “see, kes palju haarab, pigistab vähe”.

Tulemus: teostused, toimimised muutuvad keskpärasteks ja vulgaarseteks, sest ei ole piisavalt pigistatud.

Tulemus: lootusetus, viha ja kurbus, arusaamine, et ei olda midagi väärt või… loomulikult, kui ma võrdlen ennast Jüri või Mariga… Aga Jüri ja Mari jälle võrdlevad ennast teistega ja neil on täpselt samamoodi.

Palvemeelsus ütleb mulle, et see positsioon on väga kaugel alandlikkusest.

“Alandlikkus”: see tingimus, mis on palvetamise ajal hädavajalik ja sellepärast ka kooselamise ajal.

Kui ei ole piisavalt alandlikkust, siis muutub inimene “ülivõimsaks”. Saab, näitab ennast ja käitub. Ja hiljem, nagu me vaatasime, on tulemus keskpärase ja vulgaarse vahel… või vähese sisuga.

 

Palvemeelsus meenutab meile midagi, mida oleks vaja väga arvesse võtta ja mida tegelikult teoreetiliselt teatakse ehk  igal inimesel on olemas ressursid ja vahendid selleks, et rakendada ja täita elus olemise tähendust.

Ja see asetab inimese suurepärasesse seisundisse selleks, et teha seda, mida ta peab tegema, mis talle vastab, teha seda laitmatult, väljapaistvalt. Juhtub aga nii, et kui piirduta alandlikult selle positsiooniga, vaid tahetakse olla see, kes ei olda, siis kurvastatakse, kaotatakse lootus, tekib ängistus, lämbutakse.

Aga kuna sotsiaalne, kultuuriline, keskkondlik jne. nõudlikkus on niivõrd tugev… -ja igaüks neist omal tasandil -, siis selline pealesurutud rahutus on midagi täiesti „tavalist“.

 

Oskus olla alandlik, teades, et asutakse alati võimalikus Igavikus, haaramatus suuruses… on võib-olla kõige parem vastus, mille palveta praegu ja üldiselt üles korjab. Ja ütleme “praegu”, sest tahetakse kontrollida ja domineerida kõike –teadmata, mis on Kõik, loomulikult-… kõike, mis juhtub.

“Olla meisterlik kõiges ja igas asjas võhik”.

 

Ja kui inimene vähegi nõustub alandlikkuse positsiooniga, kus hindab oma talente ja vahendeid, siis leiab ta võimaluse eneseteostuseks: raskustega, vajadusega ennast organiseerida, arendada erinevaid strateegiaid, loomulikult! See ei saa olema kerge, kui kõik näitab teises suunas!

Valmisolek teenimiseks vaatleb tegemise alandlikkust. Ja nii me tunneme või nii me võime jõuda Igaviku suurejoonelisuse, Müsteeriumi hoole tunnetamiseni. Sest me tegutseme sellena, kes me oleme ja on mõõtmatu ruum selleks, et seal elaks Loova Müsteeriumi kaja… ja me tunneme ja me kogeme seda! Kui me aga kogu ruumi täidame oma kasvava valitsemisega… mis siis jääb Müsteeriumi jaoks? Mis jääb ettearvamatu, erakordse, erilise jaoks? Mis nende jaoks jääb? Kas jääb üldse midagi?

 

Igasuguselt ristteelt väljumine eeldab väikese tee alandlikkust kõikide võimaldava lõputuse sees.

 

 

Kõige väiksem tegemistest, mis vastab inimolendile, mõjutab kõiki teisi lõputuid tegemisi.

Mis tähendab, et igasuguse tegevuse juures jõuavad meieni ja me oleme ümbritsetud teistest “lõpututest tegemistest”. Ja see, mida teema, võib meile tunduda väikese või pisikesena, aga mis muutub suureks, sest see on vajalik ja oluline.

 

 

Ja nii muutubki kuulekas alandlikkus suureks, seda üritamata, saab suureks Loomingu tegevuse tõttu: mis meid ühendab, mis meid asetab ja paneb valmis pideva Loomingu sees, vajaduse jaoks, et elu tekiks oma täiuses elementidest, mis teda moodustavad.

 

Kuuleka alandlikkuse perspektiivist… mis tekib palvetavast kuulamisest, saab võimalikuks tundlikkus, mis äratab meis teadmise, et meie eest hoolitsetakse providentslikult…


 

Ja samaaegselt –paradoksaalselt- asutakse ärevas turbulentsis, samaaegselt on nõudmine tunnetada, et ei tohiks sellesse keerisesse langeda. Samaaegselt on see kõige parem viis märgata, et rajad ei lähe sinna, sest seal on tsüklonid, tormid, vulkaanid…

Loomingu jaoks ei ole halbu hetki. Igaviku Headus, Halastus ja Rahulolu ei luba seda. Küll aga on lihtne, et isiklikus hedonismis soovitakse Loomingut endale hoida, valitseda, kontrollida…

 

Ja vibreerime oma loomuse identiteedi tunnetuses, otsides kooskõla, mis paneks meid näitama oma  Taevast Pärandit

 

***


 

KUI ELUSTIILID KOHUSTAVAD KUULETUMA...

 

Me ei tea.. täpselt, kuidas ja millisel moel, tekkis see, mida me kutsume “eluks”. Võib olla, Palve vaatenurgast, oli ta alati seal..., kokku kogunenud igavikkudes. Meie mõistuse, teadmiste, loogika ja teaduse vaatenurgast, paigutame elu teatud ajavahemikku.

Ai! Aga kui elu saab inimkonna silmis ilmseks, siis taasloob ta ennast igapäevaselt; teeb ennast pidevalt ümber; moduleerub ainulaadselt; kujuneb eriliselt. Ja kõike seda mitte oma tingimustel -ükskõik millisele elule me ka ei viitaks- vaid... , Palvetavast vaatenurgast, Loova Müsteeriumi mõjutuste tõttu; või, teaduse ja teadmise teistsuguse vaatenurga alt, erinevate ja mitmete faktorite tõttu, mis juhuslikkuse, õnne tõttu konkreetses kohas kokku langevad.

Tõsi on see, et elu laieneb, kohandub, kasvab... ja kasvab. Ja kasvamise käigus tekib...”teadmine”. Ja iga elukogemus muutub ilmseks ja mitmekesisus muutub silmanähtavaks. Ja iga elu omapärasus on otse või kaudselt ühendatud teistega j ateistega ja teistega: elu muster; elus kude.

Võiksime ütelda, nagu teistel kordadel, selle mustri kohta: me ei tea, kas kõik see moodustab “midagi”... , mis on tegelikult elu.

See on sama, mis ütelda: on olemas luu, lihas, kõõlus, veri, lümf... Aga kui see kõik kuju võtab ja omavahel ühineb, siis ilmub...inimkonna olend.

 

Ja selles suurejoonelises toimingus, mis toimub Loomingu taktikepi järgi, ei ole piire. Kui nendest räägitakse, siis teeb seda inimene..., sellega oma võimetust väljendades.

 

 

Selle... elu teadvustamise, laieneva vitaalsuse protsessi omaksvõtmine ilmselgelt eemaldab meid läbikukkumiste, piiride kriteeriumitest... Ja kuigi need olukorrad juhtuvad... ja juhtuvad-, ei saa neist... -pange tähele- ei saa neist elulise edasiliikumise jaoks takistusi.

 

Ei pööra tähelepanu kvantiteedile, vaid keskendub kvaliteedile. Ja kvaliteedid muutuvad tema loovas teadvuses üha leidlikumaks, üha “võimaldavamaks”, üha ilmsemaks.

 

 

Kui inimolend piirdub oma võimu perimeetriga, loetleb pikki, loetleb lühikesi, loetleb võitusid, loetleb kaotusi, loetleb omandeid... Aga sellepärast, ja need nägemused, on rööv: kontseptuaalne, huvidest kantud, vääritu teadmise rööv, sest see teadmine seisneb universaalsuses, seisneb tundmatuses; ja sellepärast ei isoleeru, ei muutu retsessiivseks, oma kausi või teki pärast armukadedaks, vaid vaatleb viise ja maneere, mida omab..., et nende abil oma andeid rakendada.


 

See ei ole uus. Liigi mõjuvõim kõige ja eriti oma liigi üle...ei ole midagi uut.

Aga, tõepoolest, iga kord kui nii juhtub, vaaruvad uskumused, illusioonid, fantaasiad, projektid..., me muutume iseenda suhtes haavatavaks, sest heidame kõrvale oma tõelise loomusi ja asendame selle oma aeg-ruumi kontseptsiooniga -näivusega.

 

Elu ei... kuuletu. Elu väljendub ja näitab ennast allumatus kaoses, mis on Loova Müsteeriumi produkt.

Kui eilustiilid kohustavad kuuletuma, röövides nii meilt elamisele omase loomuse, tekib elujõu väljendumise moondumine. Ja pealesurutud vägivald nende poolt, kes sunnivad kuuletuma, ja vägivald nendelt, kes alguses kuuletuvad, see on... lootusetust tekitav

 

Meie asume ühes nendest staadiumitest. Kordame: juba juhtunud, juba kogetud, aga unustatud, röövitud, lahustatud... Aga igasugune elule pealesunnitud, kohustatud raam, mis nõuab kuuletumist karistusega hirmutades, on strateegia, mis raputab... ja muudab “elamise” tingimused kõlbmatuks!

Sellpärast peame oma elu teadvustamisele tähelepanu pöörama...

 

Teadvustamisele, mis lubaks intiimset kindlust... teadmisest, et kuulutakse Loovasse Müsteeriumisse, mis pidevalt ja jätkuvalt toetab meie olemasolu, meie olemist, meie...piirideta jätkamist!

Sedamööda kui see teadvuse kriteerium püsib meeles, mitte teoreetiliselt, vaid tegutsemise käigus, oleme võimelised suunama, soovitama, ettepanekuid tegema... ja, eelkõige, oleme võimelised jätkama...


 

Selge rahu, mis vältimatult edeneb on kindel garantii, et igasugune valitsev, karistav, rööviv näivus on ainult pindmine kiht...; midagi, mis ajutiselt üritas muuta meie loomust ja muuta see pidevaks agressiooniks, kui tuli välja -ja tuleb välja- , et elu on pideva ühenduse tulemus.


 

Rahulolu ei teki lootusetuse deliiriumis.

Rahulolu ei sünni...repressioonide, sunni ja hirmu tõttu.

Rahulolu ei jää vaevu ellu...

Ja huvitaval kombel teeb seda... kui ämbliku niit, mis näib peenena, aga on tugev. Ja teeb seda, sest elu protsess ei ole seotud, ei ole sellest maailmast.

 

Tulime ennast väljendama ja näitama “siin”, aga “ me ei ole siit”.

Oleme Loova Müsteeriumi väljendus, koha ja paigata.

Enda sellisena tundmine teeb meist lõputud, igavesed, elamisega rahulolevad. Ja mitte röövitud vaesekesed, kes ootavad lootusetuses surma.

 

Sellise elamise teadvustamist tuleb väljendada selge rahuga, mis tekib koidikul ja sünnib , siis kui saabub öö..., aga mõjuvalt!

 

Sündmuse mõjuv rahu...ei tagane, ei põgene. Jätkab!

 

Tuleks -Palvemeelsus nõuab oma kutsega- olla elav tunnistaja; elus, mitte käsutav, mitte valitsev; küll dialoogi pidav, küll ühenduses, küll...veendunud...

 

Sellise hävimatu argumendiga, mis tuksub..., mis tuksub elus alates alati olemisest.

 

***



ELU RIPUB NIIDI OTSAS

 

 

On rohkem kui tõenäoline -ja see on hea uudis-, et inimkonna olend asetab küsimärgi alla oma VÕIMU võimekuse.

Siiamaani -praeguse hetkeni- oli võimu suund... -üldiselt rääkides- peatamatu. Võim oli peatamatu ja... võim ise ei kahelnud oma hegemoonias. Aga juhtus nii, et kas siis sellepärast, et võim ise orkestreeris või siis stiili pärast- tõenäoliselt sellepärast- ...võimas elustiil mõranes, võib olla ka sellepärast, et inimlik võim ise suheldes iseendaga eksis, aga igal juhul, tõsi on see, et tekkis paanika.

Juba pikka aega vähendas võim kõiki meie vabadusi, asendades neid “kindlustega”, - kindlustega?- siis nüüd... tõenäoliselt esmahetkel aktsepteeritaksegi, et ollakse valmis kõik oma vabadused kindluse vastu vahetama.

Aga milliste kindluste? Milliste turvalisuste? Ja just siin siseneme me erakordsesse olukorda. Kui inimolend vaatleb vahetust, vabaduste vahetamist turvalisuse vastu, siis vaadeldes turvalisusi, märkab ta, et need ei ole turvalised.

Aaa!

Nad ei kindlusta seda. Nad on paremad kui paljud vabadused, aga nad ei ole kindlad.

Ja tõenäoliselt, veel enam -rääkides “kvantitatiivselt ja kvalitatiivselt”-, siis rohkem kui kunagi varem, …rohkem, uh....kui kunagi varem, ripub elu niidi otsas.

-Kuidas, kuidas? Aga nii öeldakse ju siis, kui keegi oli väga raskes seisus, kui kellelgi juhtus õnnetus…

-Jah. Ja juhtub edasi. Aga, praegu, idee ja kogemus ütleb, et olles ükskõik millisel moel, ripub sinu elu niidi otsas ja sa ei saa elu kindlustada teiste niitidega: ühe niidi otsas.

“Aga mis niit see on?“–küsib inimene-. Ja just siin sisenebki Palvemeelsus.

Aaaaaa! Inimkonnal oli välja aretatud orgaaniline, struktureeritud, seletatud, mõistuspärane, loogiline füsioloogia. Ja sellesse ta lisas vähehaaval muutujaid: ja see kukkus hobuse seljast ja see komistas ja ei märganud, see unustas ja lõi ennast ära, sellel hakkas pea ringlema ja see ei ärganud üles ja… ja mis toimub? Mis lahti on?

Loomulikult, kui ei olnud piisavalt tarkust, siis seletus oli… “Hea küll, see on Jumala tahe. Tema on niit. Või Tema on see, kes niidist kinni hoiab”.

Aga aja jooksul inimese teadmised füsioloogiast, käitumisest muutusid võimsamaks ja tugevamaks: tõkked, püstolid, antibiootikumid, kirurgia… Kõik selleks, et oleks turvalisem.

Ja kasutades siis vabadust… “nii, et saagu nagu Jumal tahab”, loomulikult mitte. Saab nii nagu meie tahame. Voilà… voilà…

Ja kas see, mis toimub, on see, mida me tahame?

Üleolev, kõrk, uhke, käsutav… see on see, mida nad tahtsid? Kinni panna, isoleeruda, distantseeruda, mitte usaldada, kahelda…?

Ei. Seda nad ju ei tahtnud. Tahtis kogu tarkuse, kogu teadmise, kogu elu hetke „valitsejaks“ saada. Tahtis omada kõiki turvalisuse niite. Ja kui erandid välja arvata, siis vabadused teda küll ei huvitanud. Sest see kõik on riskantne! Oo jaa! Sellisel juhul läheb kontroll, valitsemine kaduma. Sest vaba inimene suudab, mida iganes teha. Aga turvaline inimene on läbi uuritud, on selge, mida ta teeb, on teada, kuidas ta reageerib.

Ehk siis “hirm vabaduse ees”, millest kirjutatakse, on täiesti tõsi.

Mängida vaba olemist, kui sellised asjad juhtuvad? – ütleks vanasõna. Ei. Siin tuleb mängida kindla peale.

Ja kui mängitakse “kindla peale”, siis ei ole see enam mäng.

Mängu kvaliteeti mõõdetakse tema ettearvamatusega!

 

Ja nii arenesid ühiskonnad, kus otsitakse turvalisust: kindel töö, kindel abielu, kindel tulevik, kindel pension, omandi kindlustus, õnnetus kindlustus… Kindluse kindlustus!

Aga järsku läksid kõik kindlustused pankrotti. Ja kõik -suur enamus- ehmatasid ära.

Ja ainuke suur ja imeline kindel idee oli ennast kinni panna, luku taha panna… mõeldes, et elu sõltub katusest, uksest ja aknast. Noh ja natuke „niidist“, see tuli talle pähe, aga… lükati kõrvale.

Aga on võimalik, et nüüd, iga korraga üha rohkem -vähestes, pigem vähestes teadvustes- tundub et “see niit on tõeline”.

Tundub nagu, ignoreerides niiti, läheb see sõlme ja katki. Linnulennult vaadates võib ütelda, et elu on nii turvaline,  kui vähegi saab elu üldse olla! Hahaha.

Elu…Definitsiooni sisse ei saa panna defineeritavat, aga sellest hoolimata on elu kõige kindlam asi elus. Oo! Oo!

 

-Noh me oleme ju turvalisuses kõvasti edasi liikunud. Iga korraga elatakse üha kauem ja paljunetakse üha vähem…

- Ooo… Ja see on edasi liikumine?

Jah. Et elatakse võib-olla kauem… aga väga ebakindla sõltuvusega.

Ja tulemus on siis see ja ka Palvemeelsus nõuab meilt –nagu räägiks niidi kaudu- et elu on inimese teadvusse toonud selle, et viis kuidas elu elatakse, kuidas ollakse selles elus, toob välja tohutu suure hapruse!…

 

Ja kindel on  -ja see on juba vähemuse jaoks või nii mõtleb ainult vähemus-, et kui tegutsetaks vabalt, siis ei vajaks tegutsemine turvalisuse kontseptsiooni. Ehk siis see vabalt tegutsemine annaks juba igasuguseid garantiisid.

Aga sellist stiili, mida on peaaegu erandlikult harrastatud -või natuke rohkem- ei soovitata, seda peetakse vastutustundetuks, ohtlikuks, halvaks.

“Vabaduste kontroll loob meile piisavalt kindlust, et me ei saa enam eksida”. Näiteks. Selline võiks olla see fraas.

“Vabaduste kontroll…”. Vabadused ei peaks olema üldse mingisuguse kontrolli all!

 

Ja teoreetiliselt on see tõsi, aga praktiliselt –ja see ei ole midagi uut- vabadused on ära röövitud, võõrutatud, muudetud väikeste võimude, tarbimiste, naudingute poolt… ja viimaks -viimaks on verbaalne vahend-… ja viimaks, aktsepteeritakse, et, hea küll, kõigel on algus, areng ja lõpp!

 

 

Jah, elu ripub niidi otsas ja see teeb tast enamvähem elujõulise. Sõltuvalt inimese kõrkuse ja ülbuse indeksitest. See võib tunduda defineeriva otsusena, aga on lihtsalt kokkuvõte.

Sedamööda kui inimolend kasutab oma vabadusi –mis ei ole tingimata tema omad, vaid mis on talle andnud elu Looming- ja kui inimene tunnistab oma päritolu, teeb see temast kuuleka Loomingu ees, alandliku elu ees… ja uskliku…

Aga uskliku, “kes usub oma projekti”, mis on juba paika pandud, tõenäoliselt mingis tema genoomi nurgas või ekstra genoomis, hinge genoomis: seda nii kardetakse aktsepteerida, aga mis annab meile elulise puhangu, see toetab meie luid ja kindlustab meie verd ja lubab meil Armastada.

Jah. Sedamööda kui inimene tegutseb oma elus vastavalt oma printsiipidele… -mis ei ole tingimata inimese omad, küll aga elu printsiibid, mis on müstilist päritolu, aga mis meid mobiliseerivad, laseb meil Armastamises tegutseda-, sedamööda kui me oleme kõige eelpool öeldu väljendus, siis niit muutub tugevaks ja elujõuliseks. Kaotab hapruse teadlikkuse.

Mis ei tähenda, et tegemist oleks turvalise ja võimsa positsiooniga. Ei! Loomulikult mitte. Ei ole sellises mentaalses kulgemises. See on Armastuse niit. Ja see omakorda tähendab austust iga liikumise, iga hetke vastu, hoolitsemist iga tegevuse eest, tähendab tervendava kavatsusega loomingulist improviseerimist.

See omakorda tähendab, et kõik on võimalik, tõenäoline. Sest MITTEMISKIS sisaldub lõputus. Ja kokkuvõttes… ei oma ma ühtegi positsiooni.

 

Järsku on nii, et… rohkem kui jõutakse,  luuakse enneolematut, ainulaadset võimalust? Mille kohta -jah- praegu öeldakse, selleks et võimu garanteerida, öeldakse et juba hoiatati, juba kahtlustati, juba arvati…

Aga järsku on nii… -tuleb rõhutada- et see võimalus ulatub kaugemale meie tsivilisatsiooni, inimkonna vigadest ja planeerib meile Palvemeelsuse kaudu vajadust hakata järgima, toetuma selle nähtamatu niidi kaudu, ettearvamatu Palve kaudu, täpse meditatsiooni kaudu, vaatlustegevuse kaudu, mis laiendab meie teadvust, mis asetav meid Loomingu kuristikku, sinna langemata?

Järsku on selline hetk käes? Ja tuleb küsida:  Järsku oleme selles hetkes nii liigi kui inimesena…?

 

 

Looming kutsub meid “üles tõusma” vulgaarsusest, tegutsema peenes, suhtlema laitmatult, austades oma singulaarsust.

Muutes “lõputusteks”, et ei oleks lõppu kooselus, projektides ja ideaalides…

Ülbuseta, hapususeta, eelarvamusteta, rünnakuteta.

 

Ainult hingestatud, vabastatud, relvastamata hinge õhutusel.

 

***

NÜÜD ROHKEM KUI KUNAGI VAREM


Tõenäoliselt, üks inimkonna liigi plaanidest-draamadest: “intriigid-draamad” ehk midagi mida planeeritakse ja lõpuks muutub dramaatiliseks –“lõpuks” tähendab, et kulmineerub dramaatiliselt- on see, et tõenäoliselt, Loova Müsteeriumi täiuslikkuse pärijana, iga olend võtab ennast kui...”täiuslikku”.

Jah, keegi, kellel ei ole vigu, kellel on alati õigus, kes kogu aeg kritiseerib teisi, kes ei näe teiste voorusi.

See on midagi, mida jätkavalt märgata. Ja see on tohutult konfliktne.

Jah, kuna sama hoiak kordub igas olendis, on konflikt serveeritud.

Teisest küljest, igaüks tahab -üldiselt, muidugi- näidata oma grupis, oma mini-grupis, oma korpuses, oma riigis -sõltuvalt sellest, millises proportsioonis tahame näidata-, tahab tõestada, et temata pole miski võimalik, temata miski ei toimi, temata miski...isegi kullesed ei ujuks.

 

Selge, et selle tõttu õukond -see tähendab nende juhtide ümbrus- läheb pöördesse, piirab ennast, naerab või mässab või kohaneb, aga...ükski nendest lahendustest ei ole lahendus.

Pidev kaeblemine iga situatsiooni peale, jätkuv protesteerimine erinevate seisukohtade peale, selle või teisega nõustumine või mittenõustumine..., kõik see, kahtlemata, lisaks kogukondliku pidurdamisele, lisaks evolutsiooni takistamisele, lisaks kooselu kibestamisele, lisaks oma ja teiste võimete kasutuks muutmisele, sest eeldatav energiakulu alati õigus olemiseks on metsik...kuidas see kõlab: metsik.

Muidugi, domineeriva inimolendi jaoks on ilmne, et tal on alati õigus. “Õigus?” Ahhh!”. Ja ta teeb kõikvõimaliku -muidugi-, et seda teistele tõestada ja võimutseda.

Ja see kordub ja kordub ja kordub ja kordub põlvkondade ajaloo jooksul...

Kordub.

Palvemeelsus „heliseb“ -nagu kirikukellad- , et hoiatada valitseja, suuremal või vähemal määral võimsate käsutajate paanikat, et hea on teada oma täiuslikkuse päritolu, aga seda ei peaks teistele peale suruma.

Muutes mingi modaalsuse, mingi hoiaku kohustuslikuks…pettutakse igasuguses ühenduses.

Eesmärgiks ei ole ennast… tõelisena reklaamida.

Palvemeelsus viitab „eestvedajale“, et ta võtaks selle positsiooni, kui keskkond seda vajab, kui keskkond seda nõuab, kui keskkond seda tunnistab, nii et keskkond ei kaotaks oma võimekust.

Ja igasugune eestvedaja, kes kuulutab ennast ainukeseks viitepunktiks, ei tegutse „tõelisena“. Ta on väike suur iseteadlik diktaator.

Ai, ai! See on pidevalt kibestununa elamine.

 

Palvemeelsus koputab kord korra järel tõeliste, kes kuulutavad oma kriteeriumit kui ainukest ja tõelist,  vallutamatutele väravatele. Koputab kord korra järel, et nende iseteadlikkust rehabiliteerida; meenutada neile, et sellest ajast, kui maailm eksisteerib, on maailm see, kes ütleb Müsteeriumi kaudu, mis toimub ja väljendab ennast ettearvamatutel põhjustel

 

Loov Müsteerium kutsub kord korra järel, et hoiatada, et „maailm“ -sõna, mis ei tähenda midagi, aga millest aru saadakse: „maailm“- ei ole tehtud spetsiifiliselt sinu jaoks, sinu jaoks, sinu jaoks. Ei! On tehtud Loomingu meele järele. Ja loovad meeldimised on seletamatud.

Ja väga hea, et nad sellised on, sest nii saame meie, Loominguga võrreldes madalamad olendid, nautida üllatust, avastamist, õppimist ja mitte demoniseerida seda, mida me ei mõista, mitte hukka mõista seda,…millega ma ei nõustu.

Millise julma frivoolsusega karistatakse, süüdistatakse, kritiseeritakse! See ei ole nagu pehmus, millega Universum meid kohtleb. See ei ole…ei ole edeneva päikesetõusu ilu. Ei ole nagu loojangu jaanimardikad, kes oma ruumi otsivad. Ega ka suled, mis kõiguvad langedes tuule võrgutuses. Ei. Need ei ole hoiakud ega seisukohad, mis balsamina pehmendaksid…ai…imetlevaid hellitusi.

Millise veendunud pehmusega, võitmata…oma andide ilmselgusega, jõuab valgus meie eludesse, avab meie laud, aktiveerib meie funktsioone, teeb roheliseks lehe ja muudab ilmseks õie ja annab meile vilja. Ei pea ööga vaidlema. Ei. Ei kritiseeri teda. Ei solva teda. Ka ei pea annast kõige tähtsamaks. On, kes on.

Ja iga olend on tegelikult see, kes on, kes ta on, aga peab sarnanema veenva valgusega, meie sõrmede vahel libiseva õli pehmusega, mis nahka hellitab.

 

Inimtegevuse evolutsiooni tõttu on alati õige hetke ütelda: „Nüüd rohkem kui kunagi varem. Nüüd rohkem kui kunagi varem!“…Alati on selle ütlemiseks õige hetk. Nagu Loomingu hääl ütleks: „Nüüd, nüüd!“…nagu hoiatades meid iga kord kui me tuhmistume, iga kord kui me kõhkleme, iga kord kui me mässame iseenda ja kõigi teiste vastu…, „nüüd on aeg pehmeneda, nüüd on hetk mõista, nüüd on hetk kaeblemist leevendada, nüüd on armastusväärsuse hetk“.

 

Ja nii, toetudes „nüüdidele“ ja „nüüdidele“ ja „nüüdidele“, peame kinni kõikidest „tundidest“ ja muudame päeva täiuslikuks.

See on Palve ettepanek.

.- Täiuslik päev? Milline on üks täiuslik päev?

.- “Nüüd“ Nüüd ja nüüd ja nüüd ja iga tund nõuab oma täiuslikkust.

Ja nüüd rohkem kui kunagi varem, see on kategooriline käsk, mis meid nõuab.

.-  Ja miks „nüüd rohkem, kui kangi varem“? Juba X aega tagasi öeldi seda sama.

.- Jah. Ja öeldakse jätkuvalt! Sest tundub, et see tund ei ole veel saabunud! Sest tundub, et see tund ei ole veel saabunud. See tund, mis on „nüüd“, vahetu; mis on „nüüd“, aeg, et…hinnata täiuslikkuse märke. „Nüüd rohkem kui kunagi varem“. „Mittekunagi“ jäi seljataha ka kajana öeldes: Nüüd rohkem, kui kunagi varem!.

Ja tundub, tundub, tundub kordavat kuni ühel hetkel –„nüüd“, „tunnil“-tekib täiuslik maagia. Naeratuste ja kokkulepete kogu, milles pole…pahameelt, meele tulisust, puuduvad kriitika, kommentaarid,…bäh!


 

Iga…iga ärkvel hetk on transtsendentne, on eluline. On „rohkem kui kunagi“. On „nüüd“, võimaluseta tagasi pöörduda… -kuigi see tagasi endaga kaasa tuuakse“. Aga kulgemine kutsub meid täiuslikkuse mudeli poole, mis ei ole nõudlik, mis ei ole käskiv, mis ei ole hapu, mis ei ole kaeblus, mis ei ole võitlus, mis ei ole üleolek, mis ei ole nõudmine.

Küll aga on siirus, küll on pehmus, küll on kohanemine, küll on mõistmine, küll on imetlemine, küll on kooskõla, küll on idealism, küll on uskumus, küll on võimekus, küll on projekt ja rõõm oskusest olla, oskus näha end balsamina, oskus tunnetada ennast abina, oskus toetusega nõustuda ja oskus…annetada ennast abistajaks.


 

„Nüüd rohkem kui kunagi varem!“ -kordab Palvemeelsus- „nüüd rohkem kui kunagi varem“, situatsiooni tõttu, milles ollakse: mis muutub, kui nii võib öelda, ainukeseks ja uuenduslikuks kogemuseks, et ennast uuendada, ümber teha, uuesti leiutada; nõustuda, uuendatud ootustega, kohustavate ja vabade armastuse tunnetega.

Jätta ballast, vabaneda eelarvamusest…see on sama, mis ütelda, et kannatus oli seda väärt, kinnipanek oli seda väärt, valu oli seda väärt, muretsemine oli seda väärt. Sest tänu šokile, tänu ootamatule olukorrale sai ilmseks iga olendi roll, leht, fraas, sõna. Ja meid kutsuti seda täitma, olema selleks võimelised.

Et nii saaksid kõik lugeda elamise raamatut, sest iga sõna asub oma kohal, nõudmata, kritiseerimata teist, mis oli eelmisel lehel või järgmisel lehel, nõustudes olema omadussõna, nimisõna, tegusõna, eessõna…

Igasugune sündmus on loov ja täiuslik…Ei kadesta.


 

Nüüd rohkem, kui kunagi varem, pööratakse tähelepanu järeleandmatusele. Pööratakse tähelepanu mõistmisele. Pööratakse tähelepanu sündmuse heatahtlikult vaatlemisele. Mitte ebasõbralikult, võitlevalt ja ülbelt!

 

Nüüd…rohkem kui kunagi varem, on aeg, on „nüüd“

„Hiljem“ on hilja.

***

 


  TEEME KOOSELUST VASTASTIKUSE USALDUSE


Ja kalduvused näivad selged. Nüüd, kui paistab suure alarmi arengu muutus, on kalduvus tagasi pöörduda lõpetatud tootmise, kasvamise, valitsemise, kontrollimise juurde…. ja tõenäoliselt ka oma kasumeid kindlustama selleks, et kui midagi sarnast võiks uuesti juhtuda, oleks piisavalt tagatisi. Selle kalduvuse sees ei ole ühtegi märki olemisviisi, tegutsemisviisi, tundmis- või mõtlemisviisi ja stiili muutusest.

Teised kalduvused hakkavad endast märku andma ja kujutama ennast inimkonnana, kellel on tüsistused, jääk võimetus, jääk võimetus teiste tegevuste suhtes ja selles positsioonis kuulekus iga toetuse, iga kontrolli suhtes.. Teatud alaväärsus ja sõltuvus, mis ei märka oma ressursse, lihtsalt vahetab nad välja ja annab võimude käsutusse.

Ja veel üks kalduvus, kõige vähema arvulisem -kuigi vähemalt algselt tundub kõige loogilisem ja…isegi entusiastlik-, see on kalduvus olla teistmoodi, teha teistmoodi, esitleda uusi hoiakuid, soovitada uusi ettevõtteid, uuendada loomingulisusi, tekitada teaduse kunsti, püüelda kõikide ideaalide poole, eitamata ühtegi kalduvust.

See kolmas katsetus… näib häbelik. Tal on veel hirm, kartus… ja kohati isegi õudus.

 

Palvemeelsus näitab meile kalduvuste mosaiiki, mille sees me kõik asume. Ja näidates meile seda mosaiiki, lisab meile ühe detaili: detaili, et meie oleme Looming; detaili, et meie –iga olend- oleme ainukesed, ainulaadsed. Ja lisab, et kui meid loodi Armastusega, siis peame ka meie transformeeruma armastajateks.

Palvemeelsus lisab, et usaldus oma uuendustesse, uudsustesse ja muutustesse tekib tänu Providentsile, mis jagab meile soovitusi, instinkte, avastusi, ettekujutusi, oskust vaadelda magusat ootust, et leida kinnitust Providentsi lubadusele.

Jah. Palvemeelsus teatab meile, et planeerides vabanemise protsessi, põhiline Jõud selleks on Transtsendentne Providents, mille ei ole hirmu, mis leiab alati vahendid, mis alati tõuseb.

 

Ja nendes palvetavates täpsustustes tuksub teadlikkus meie hoiatamisest, et me oleme armastatud, meie eest hoolitsetakse, meid julgustatakse… rahulolu, tasakaalu, kooskõla, üksmeele osaduse ja solidaarsete panustamiste poole.

Ja selles pulseeriva tuksumises meid palutakse, peaaegu anutakse, et me teeksime kooselust vastastikuse usalduse, eelarvamusteta, hüljates jaotused ja eeldused, mis kalduvad teiste omadusi kasutuks muutma.

 

Heatahtlikkus -heatahtlikkus- meie hirmude, murede ja ebakindluste suhtes, katab -heatahtlikkus- meid, et need kaoksid. Loominguline heatahtlikkus avab meile takistuste keskel raja.

Laskuvad Armastuse jõulised käed ja avavad meile tee vabanemise poole.

Loov Müsteerium on heatahtlik inimeste unustuse, kohmakuse ja hooletuse suhtes. Inimene arvab, et ta on karistust väärt ja ei taha olla ustav peegeldus Loovast Kunstist, mis on pannud inimeste silmadesse värvi, nahale tekstuuri, liigutustesse…ja kõnesse ande.

 

Palvemeelsus kutsub nende täpsustustega meid olema teiste versioonide-nägemuste tunnistajaks, kus fantaasia ei ole lihtsalt veel üks kaunistus; kus kujutlus ei ole lihtsalt ettepanek…, mis vahel sobib; kus detailidel on väärtus ja nad ei ole võimalikud lisandid; kus siirus pole lihtsalt kaebuste ja süüdistuste plahvatus, vaid oleks versioon sellest, mis toimub, mis valutab või meeldib ja mida jagatakse hoolikalt omavahel.

 

Ja Palve hoiatab nagu keegi kes tahab teada anda –„hoiatab nagu keegi, kes tahab teada anda“-, et Loov Müstiline Jõud ei ole seal, seal!... Seal on ta ka. Aga on ka siin! Selles, mida ei nähta, selles, mis ei ole seotud meie meeltega, ta võib olla põgusas linnulaulus… või siis päikesetõusu hämarates varjudes.

Kaldutakse -jah, kaldutakse kogu selle enda ja teiste suhtes kehtestatud kontrolli tõttu-, ka kõige usklikumad kalduvad asetama Armastuse Jõudu on kuhugi sinna, sinna -veel ühe struktuurina- rändava ja ajameelse armununa…, kes vahel näeb meid ja teinekord mitte; kes aitab seda, aga seda teist mitte; kes meid ignoreerib.  

Ei. Tal ei ole ruumi, ega aega. Ta ei ole kuskile kaugele eemaldunud. Ei peida ennast piiride taga! Ta muutub kõiges lõputuks! Ta muutub kõiges lõputuks! Ta muutub kõiges lõputuks!

Ja kui me pöörame tähelepanu ja püsime vaikuses tema sõnade kaaslasena, siis tunnetame oma kätes erilist tundmust: see on hellitus. Ja keegi ei eita seda.


 

Ja need hellituses osalevad käed on võrdelised tegemise, väljendamise, keele, kavatsuse, kallistuse, pideva aitamisega.

Ja nii võime tunnetada igas žestis, et lisaks meie kehalisele teadlikkusele on veel midagi, mis liigutab meie sõrmi, mis asub meie peopesades, mis otsib kohtumist.


 

Meie peopessa,

aiiiii, meie peopessa

laskus, aiiiii… kohalolek…

mis hellitab minu kätt

ja toetab.

Ja mis viis mind… aiiiii, käest kinni hoides…

lõputustesse…, mida ma kunagi enne ei olnud tunnetanud

mida ma kunagi enne ei olnud tunnetanud…

ja mis… ja mis… pani mind armuma

ja andis mulle… -ai-… suuna

Andis mulle suuna… kõige jaoks, mida teen,

kõigeks mida teen.

 

Ja vaimustus jõuab südamesse. Ja süda saa vältida… ei saa vältida väljendumist, sest selles on elu! Ja isegi kui ei tea, mis see on, see on seal tuksudes, tuksudes ja öeldes ja hüpates ja tantsides. Voolides savist vaasi, tahudes langenud puutüvest… -ai- kuju…peitliga, mis, lõikamata, kujundab

Ai! Ei saa…vaimustuseta elada.

Kui seda ei ole, siis tähendab, et Armastatu… voolujooneliste kumeruste saabumisega ei olda nõus.

Kui mind on Armastusega loodud ja olen tõestatult Armastus, vaimustus on teadlikkus; mis, teadmata kuidas, näitab ennast; mida, teadmata kuidas, tekitatakse; mida, teadmata kuidas, hääldatakse või näidatakse.  

Igaveste Armastuste teadlikkus… ilmselguse kaasosalised: olla rahulolu näide.

Ja seal, seal ja siin ja siin… ja siin rohkem seespool… on Kohalolu.

Ja pidevalt kinkides meid tõugatakse, hingestatakse…naerude, pisarate, ohetega…; üllatavate kokkulangemistega, milles me ennast leiame, neid otsimata… ja sellega puudutatakse meid. Ja puudutatakse meid eristades.


***



LOOMINGU KINGID ON IGAPÄEVA PÜHITSEMISEKS

 

Palvemeelsuses lahustub inimlik hirm lahustub, sest viitepunkt Loovas Müsteeriumis muutub voolavaks, muutub tunnetatuks...

Inimese –kui elu peategelase- tegevus, saavutused ja tulemused muutuvad inimolendi loomusele kohaseks teoks, ilma et see oleks viitepunktiks.

Samal ajal need, kes võtavad viitepunktiks Loomingulise positsiooni, on Loominguga samaväärsed ja lubavad nendel, kes oma positsiooni ei leia, kohtuda pideva Loomingu rajal.

Võibolla oleks liiga palju öelda, et “mitte kunagi”, aga… enam-vähem. Võibolla oleks palju ütelda: inimesel ei ole “mitte kunagi” olnud täielikku usaldust -kui erandid välja arvata- lõputu Usu, Helduse, Heasoovlikkuse, Halastuse Müsteeriumi suhtes.

Võibolla, tundes ennast väikesena, tundes et ei ole vahendeid, et oma siniselt pallilt minema saada… mõtles inimene, et väljaspool asub midagi võimast, jõulistt ja karistavat.

Kunagi ei tulnud sealt autasusid, aplause, naudinguid. Ja nii tekitati meeleseisund karistuse idee järgi. Ja samal ajal eraldudes Loomingu kõikvõimsusest, tahtes Teda asendada omaenese tegevusega. Asetuda millegi asemele, mida tegelikult ei tunta, aga mis tekitas samasuguseid mõjusid nagu ta tundis.

Võibolla… nii tekibki üleolev inimene, kes lammutab kõik, millega kohtub, kellel on vähe headust ja palju sõdasid. Ja kes tekitab erakordseid hirmusid.

Ja nii luuakse kaitsetud põlvkonnad,... kes on allutatud teiste...teiste väheste inimeste võimule, kes on oma ähvarduste, oma ettepanekutega, ähvardustega asendanud selle, mida teised kunagi tõlgendasid: et Taevas oli halastamatu, karistav, häiris elu.

Ja nii loodi “kaitsetud”. Kaitsetud, kes alistusid lootusetusele või apaatiale. Mõni kokkupõrgetele.

Ometi, igal kaitsetute tasandil tekkisid võimsuse konkursid, et vaadata, kellel oli rohkem või… kes rohkem haiget tegi. Selle järgi, kes rohkem valu tegi, määrati tema väärtus.

Uskumatu..., et kellegi väärtus, võimsus ja võim toetub kahjule, mida ta suudab tekitada.

 

Kindlasti see oligi mudel, mille inimene  -“alati” või “peaaegu alati” lõi  suhtes Loominguga.

Palvetav ettepanek sosistab meile...-ai- idee, impulsi, soove, näiteid…

Tundub, et Taevas, Looming kuulutab oma headust! Ja tundub - isegi rohkem kui “tundub”, on tõsi- , et inimene liigina keerab selja, sest ta ei saa kontrollida, ei saa valitseda Taevast. Sellepärast on ta Taeva asendanud iseendaga. Sest ta on juba  eelnevalt tõlgendanud Taevast ohtliku, kättemaksuhimulise, karistavana. Ja sellele toetudes on inimene loonud oma hingetu positsiooni, loonud enda ümber -igaüks omal moel, igaüks oma võimsusega-  kaalutuid,... kaitsetuid inimesi!

Ja igaüks omal tasandil – uskumatul kombel – kogeb sellist duaalsust: tunda ennast karistatuna, jälitatuna, alandatuna ja samal ajal võimsa, üleoleva ja karistavana!...

Milline draama!

 

Ja tunnistades igaühe võimu ja väärtust tema hävitava, takistava, karistava, kaitsetuid loova potentsiaali alusel, ja kui siis ükskõik neist -erandid väljaarvatud- kohtub oma usu, oma lootuse, oma Müsteeriumiga suhtlemise küsimuse, müstilise, Jumaliku, ükskõik kuidas te tahate seda nimetada, teeb ta seda alati kartliku moega nagu oleks ta midagi halba teinud, nagu oleks karistusi väärt.

Ja tõesti -võime ütelda meie inimeste kõnepruugis – Jumal on hämmingus!

“Miks sa mind kardad? Miks sa mind kardad, kui mina annangi sulle varju? Miks sa mind kardad, kui mina teen sinust pikaealise? Miks sa mind kardad, kui ma hoolitsen sinu eest? Ma jagan sulle elamise ja koidikute üllatusi ja armumise veetlusi! Miks sa mind kardad!!?”.

Midagi sellist võiksime kuulda või tõlgendada.

Tundub –kui erandid välja arvata- et... mitte kunagi -võibolla niipalju mitte- ei ole osatud tõlgendada sõnasõnaliselt ega sõnade vaimu kasutades –mis on veelgi hullem: sõnadeta-, ei ole osatud tõlgendada Loovat Heatahtlikkust. Loomingu suuruse tõttu on inimene araks muutunud. Ja kui ta palvetab, siis ta ei nimeta seda “kutseks”, vaid tema on see kes palvetab, kes küsib, kes ütleb. Sellega kaasas inimese pattude haletsemised, paludes ette halastust .

 

Meenutades Kristlikku puhangut, kas mõni isa või ema annaks oma lapsele süüa kive või rästikut? Tavalisem on ju anda leiba… ja hellitusi?

Aga hea küll, kui see nii on, laiendatud lõputuseni -laiendatud lõputuseni-, meile antakse kohut mõistmata.

Religioonid immutasid meid patuga, kitsendasid meie Jumaluse tõlgendust arusaamaga, et me olime halvad. Ja nii muutus palverännak oli valulikuks…

Ja mis on veel tähelepanu väärsem: selleks, et olla “väärikas” pidi palju kannatama, olema väga haige! Selleks, et “väärikas” olla, pidi sind olema jälitatud, halvasti koheldud, piinatud!... Ja kui veel usu pärast surra, seda parem.

Jumal ei taha surnud pühakuid!!

Loomingu kingid… on selleks, et igapäeva pühitseda! Selleks, et pühitseda tervitamist, abistamist, suudlust, värssi, kooselu, tegemist!...

Võiks ütelda -tahtmata et täpselt niimoodi oleks, aga et natukene Palvemeelsusele läheneda-… võiksime ütelda, et Looming, Jumalik mõju ei tekitanud ebatäiuslikkusi. Ta ei loonud… karistamiseks mänguasju. Ei loonud kasutuid marionette. Ei loonud olendeid selleks, et neid hirmutada, vaid selleks, et neid soodustada…


 

Ahhh!… Aga, tänaseks, inimlik teguviis on juba saanud suureks, täiskasvanuks, juba osatakse moonutada, muuta, modifitseerida saatust! Ah, just nagu Jumalad!

Enam ei pea konsulteerima, ei pea käima Delfi oraakli juures, enam ei ole vaja lugeda müstilisi pulkasid ega õnne ja ebaõnne kaarte. Enam ei vajata oraakleid. Juba on saadud täiskasvanuks. Juba teatakse! Juba teatakse! Ja ei ole vaja viitepunkte!

Tema juba ilmutab ise oma teoseid… Ülevaatamist ei vaja! Ei vaja ühtegi ülevaatust! Tegeleb “oma asjadega”, suhtudes ükskõikselt ja põlgusega keskkonda, mis teda ei “teeni”.

Teab kõike! Ai!...

Aga kui rasked on ta pisarad siis, kui üllatab ettearvamatus. Aga sellele vaatamata ei paranda ta ennast. Pigem tõlgendab seda karistusena; isegi mitte enesekaristusena.

 

Ja ai… ai, kui inimene tunneb ennast iseseisvana, lahenduste leidjana. Ai, kui tunneb, et ta ei vaja kedagi ega midagi. Ai! Kui lähedal on siis läbikukkumine! Kui lähedal on siis tragöödia!


Ja kogu oma võimu ja tühisusega rahvastas ta kindla maapinna ja valitses ja vallutas…ja täitis urgudega. Ja ootamatu aevastuse tõttu peitis endnast nendesse kartliku, hirmununa ja usaldamatuna. Kartis oma elu pärast. Ei tahtnudki kunagi sellest midagi teada. Ainult valitseda, ära kasutada, kasu saada. Ja nüüd muretses, et jääb kõigest ilma! Halb!

Tema varjatud võimu kõige parem näide: tekitada ennenägematu enamus, enamus, enamus kaitsetuteks!

Ja loomulikult, kõige kartlikumad räägivad “jumalikust karistusest”. Kõige võimsamad ei räägi. Ootavad tulemusi! Nemad ootavad, et kaitsetud palvetaksid ja paluksid armu. Ja võimsad leiavad aeglaselt oma lahendusi, mis ilmuvad juhuslikult.

Kõik jääb inimliku võimu kätte, ainult vanakesed võivad templis käia.

 

Hale, kas pole?... Hale!

Hästi organiseeritud tapalava.

Rõhutades, selge see, eesmärgistatud ja osalist nägemust, mitte kunagi laiendatut.

 

Aga jah, sedamööda kui me taastame, erakordselt, veendumuse usku, et Looming on suuremeelne, on helde, on lunastav, on iga päev kohal… ja tekitab naudingut, fantaasiat, illusiooni ja armunud käitumist...

Ja tal on siis valus  -ai, öelda, et Jumalal on valus, kui kohutav-… tal on valus vaadata inimese poolt tekitatud jultumust, kõrkust, tühisust, kahjustusi, mida kõike tehakse Tema nimel, teda asendades, sest inimene on juba täiskasvanu, tal on juba piisavalt iseseisvust. Ja inimene ei ole märganud, et Jumalus ei tahtnud sõltuvust. Immanentsus! Otsis üksmeelt. Tunda ja et igaüks tunneks seda oma ettekujutuses.


 

On hilja! Jah, on hilja, kui kiiresti ei kuulata...Seda, kes meid kutsub. “Seda, kes meid kutsub”.

On hilja, on hilja, kui kiiresti ei kuulata Seda, kes meid kutsub.

Tekib hirmu tormi rist, kui on hilja.

Tekib läbipaistva ja naudingulise värsi hingus, kui on varsti.

Ja “varstis” ei ole valitsemist ega võimu; ei ole põhjendust, mis alandaks tunnet...

On täielik usaldus...sellesse, kes kutsub, Temasse, kes kutsub! Ja tänu sellele tunnetame tema loomust oma väga väikeses proportsioonis.

Ja tänu sellele on saak viljakas, kiindumus painduv, Armastus on...lõputu.

Kohati on hilja ja kohati on varsti,

Kui on hilja..., siis inimesed kaaluvad oma võimude ja oma hülgamiste vahel.

Kui on varsti, ei ole duaalsust. Ei ole duaalsust. On Providentslik Usk.

Ja Palvemeelsuses püsides on alati varsti.

Ja on mõõtmatult hilja, kui inimene tunneb ennast täiskavanuna. Väga hilja.

 

Ollakse varsti

On varsti

 

***

 




MEILT NÕUTAKSE IGAVESE ARMASTUSE TEO TUNNISTAJAKS OLEMIST

 

Tänu inimkonna praeguse aja tingimustele muutub võimalikuks -mehhanismide kaudu, milleni inimliik on võimuga jõudnud-..., muutub võimalikuks sündmus, mis võtab endale kogu tähelepanu, enamuse inimliigi tähelepanu.

Propaganda, marketingi, kommunikatsiooni vahendite tasandid, arvamuste kohesus teevad võimalikuks, et kohase eeltöötlusega, muutub sündmus, mille väärtus on 3 või 4 sündmuseks, mille väärtus on 20 või 50. Ja see tähendab, et enamus reageerib “nii nagu ettenähtud”.

Ja see näitab meile, et inimliigi areng, kus ühed valitsevad teiste üle, ei ole juba pikka aega muutunud. Ja võim on -oma üleoleku tõttu- ära nullinud alluvate arengu ja võimeid. Ja nii on võimalik neid hirmutada, käsitleda, kontrollida…

Ja kui me vähegi seda olukorda märkame, siis saame aru, et igaüks “kõigest”- kõigest kui inimkonnast-, igaüks osaleb nendes suurtes sündmustes.

Võib olla siiani üks kõige ülespuhutumaid inimkonna poolt läbielatud sündmusi. See tähendab, et me paikneme olukorras või sündmuses, ei saa öelda et uues sündmuses, küll aga erakordses ja see peaks andma igale olendile põhjust hinnata oma osalemist selles erakordsuses.

Just, sest selline erakordsus tekitati vähehaaval. Vähehaaval andis iga inimene ära oma intiimsuse, suhete, mõtete, tunnete, aktsepteerimiste, alandamiste... ruumid.

Nüüd on käes suur võimalus tunda ennast, inimliku ees, kaitsetuna.

 

Võimude üldine korruptsiooni tase takistab ka neid, kes ei kuulu võimu juurde, et nemad ka käiksid alla, et neil ei oleks eetilist ega esteetilist ega moraalset jõudu, et nõuda, et organiseeruda, et ettepanekuid teha, et valida mõnda teist perspektiivi, mis ei oleks seotud valitsemise, kontrollimise, omamisega.

 

Palvemeelsus kutsub meid iga olendi vastutuse poole, sest iga olend osaleb ühel või teisel moel nendes erakordsetes sündmustes. Ja need ei ole erakordsed sellepärast, et inimeste headus ütleb seda, vaid täpselt vastupidi: nad on erakordsed ebaproportsionaalsete piinade tõttu, mis, oskuslikult kokkupanduna, annavad meile katastroofilise suuna.

Korruptsiooni, käsitlemise, kasutamise tasand võib praegused põlvkonnad viia kaitsetuse seisundisse, mis püsib võimu juurde kuuluvate... tolerantsuste, lubatavuste, kriteeriumite ja vaatepunktide tõttu.

Kaitsetus, ühegi vahendita, mille poole pöörduda, et kõik saaksid teiste perspektiivide või võimaluste kohta “uudiseid”. Ja kui ilmuvadki teistsugused nägemused, siis neid lihtsalt ignoreeritakse. Nad ei leia viisi, kuidas ennast väljendada.

Samuti süvenenud individualismi tõttu, mis viis ja viib ideeni, et iga olend on kõikvõimas, kõikjal olev ja et me ei vaja üksmeelt ega koostööd ega solidaarsust..., välja arvatud siis, kui seda kasutatakse käsutajate, korraldajate tahtmise järgi. Ja kõike seda tehakse ühe eesmärgiga: säilitada oma korruptsiooni, püsida omandi juures.

Ollakse võimetud nägema, et elamine loomingulise kogemusena muutub hädavajalikuks, kui tahetakse arendada solidaarset koostööd nii inim- kui globaalses keskkonnas.

 

Liigi ellujäämisel on veel kõik tegemata.

Ja Palvemeelsus toob välja, et selline inimlik muster, kus ühed vähesed kontrollivad, valitsevad teiste üle ei kõlba selleks, et … teha elust rahulolevat sündmust.

 

Ja Palvemeelsus räägib meile kiirest vajadusest leida endale viitepunkt, seda mitte oma võimu pärast -veel vähem valitsejate pärast-, vaid leida viitepunkt meie positsiooni pärast “elu” sees, mis ei sõltuks -kuigi see nii võib näiliselt tunduda-  teistest inimlikest sündmustest, vaid -nagu räägivad religioossed pöördumise-  Meie Toetus on “Tema” Nimes, viidates sellega, et just seal on meie tõeline...meie tõeline dimensioon.

 

Inimkonnana oleme usaldanud oma käsi, oma lihaste võimu, oma ideesid, oma võitlejaid, oma lõksusid, oma vilju, oma pomme ja kõik need usaldamised -võime näha kuidas ja mitte ainult praegu-  ei olnud usutavad.

Ei olnud usaldusväärsed. Ei ole usaldusväärsed.

 

Ja selline kohene, vahetu teadvus paneb meid “ennast üksi tundma”, vahenditeta, pole kuhugi pöörduda, protesteerida, nõuda, ütelda, sosistada, kaevata… Ja seadusele tuleb alistuda!

Ja üksteisele järgnevad võimud, kõige väiksematest kuni kõige suuremani, on tegelenud elu kontrollimisega ja valitsemisega, surma ähvardustel...

 Nagu teaksid nad ettenähtud päeva ja tundi. Nagu teaksid nad... et karv liigub homme mõne käsivarre peal... kuskil küünarnuki serval.

 

 

Kui sündmus -väike või suur- juhtub, siis juhtub...juhtub Loova Müsteeriumi valmiduse tõttu!

Ja inimene võtab peategelase osa endale, ja usub et tema olemasolu sõltub ühel või teisel moel… temast endast! Inimese meeled tavaliselt -ja ka ta teadvus- ei ulatu kaugemale. Inimest on õpetatud ja loodud tundma ennast Universumi keskusena. „Inimese meeli on õpetatud ja loodud tundma ennast Universumi keskusena“.

Aga... samuti hääl, mis jutlustab kõrbes, kes teab Loova Müsteeriumi kutsest ja tuksub sel. On olnud. On. Ei ole kunagi ära kadunud! Vahel püsib reliikviana, vahel kaunistusena, vahel palvena, vahel sotsiaalse keskkonnana.

Aga hääl, mis jutlustab kõrbes, teeb seda mitte iseenda võimete tõttu, vaid Loomingu inspiratsiooni tõttu. Selle müstilise sündmuse tõttu, mis meid inspireerib ja meile sosistab.

Ei. Me ei ole üksi!

Võime olla hüljatud nende poolt, kes ei ole nõus sinu idee, projekti, tegemistega. Võime olla eraldatud selleks, et me ei nakataks või et me ei veenaks kedagi. Võime tunda inimlikku üksindust nende poolt, kes olid, aga enam ei ole, kes uskusid, aga enam ei usu, kes armastasid, aga enam seda ei tee, sest nende küpsus, nende looming, tähtsus ei vaja enam armastuse sidet, vaid nõuab et neid armastataks.

¡Ah!...

 

„Mulle anti kuu, tähed, mered, jõed, linnud…

Mind kaunistati kogu kerkiva maapinna ekraaniga; kõikide ressurssidega minu teenimiseks

Aga selle asemel et tänada, arvasin, et ma olen kõike seda väärt ja tõlgendasin, et kõik need asjad on siin, et ma saaksin neid valitseda, kontrollida, nende üle võimu võtta. Isegi oma liigikaaslaste üle!“.

 

Inimliik ei mõistnud ja ei mõista siiamaani, et kõik see oli ja on ikka veel hinnaline, uskumatu annetus, pärit instantsist, mis meie jaoks on arusaamatu, aga mis meid kutsub, et ennast esitleda, mis kutsub meid selleks, et meid hoiatada, mis kasutab meid selleks, et kõrbes häält teha.

 

Tundub..., et saabuvad tunnid, et ennast avastada, ära tunda meie viitepunktid, “meie viitepunkt”, mis mitmekesistub...neist paljudes.

Tundub, et on kätte jõudnud tunnid saamaks aru, kus on meie abi, kus on meie ettevõtmine. Ja sellest lähtudes kooskõlastuda kõige elusaga.

 

Looming ei tekkinud hirmule toetudes. Ei! Tekkis uuendustele, ettearvamatustele, ootamatustele toetudes; bakterite elust vulkaanide magmas; elamisest 10.000, 15.000 meetri sügavuses mere põhjas, elegantselt helendudes.

Ei, ei tekkinud hirmu pärast, ega hirmuga, vaid tekkis kunsti, hellituse ja Armastusega.

Tähed püsisid seal, armununa, ja tekitasid rütmi, fantaasiaid... ja lõid meie jaoks  luuletusi. Samal ajal, linnud laulsid… me ei tea mida, aga laulsid. Mitte hirmust, vaid heameelest!

Ja taimed tärkasid kevadel, tekitades ülevoolavat rohelist, samalajal kui pritsisid põldudele õite ennekuulmatut elu. Ja nende lõhn tõmbas enda juurde üha rohkem ja rohkem elu, et seda laiendada.

Midagi ei tekkinud valitsemise koorma, elamise hirmu tõttu, vaid olemise ja tundmise naudingu tõttu. Armastamise -ainulaadse- kogemuse tõttu…et ollakse loodud Loova Armastaja müstilises kolvis.

Kas meil on siin… tegelikult midagi nõuda? Kas me tegelikult saame muutuda orjadeks või isandateks? Kas ei ole piisavalt näha, kuidas tähed tuksuvad ja püsivad, selleks et meie liigina oskaksime vastu võtta selle, mida meile antakse ja siis anda ennast loominguliselt?

Me ei ole hirmu väljendus! Me oleme rõõmu väljendus!

 

Ilmselt on kätte jõudnud tunnid -jah, tunnid- Armastuse lainetega selleks, et nõuda igalt olendilt -Nime toetusel-..., nõuda igalt olendilt tema valmisolekut, tema kohta, tema hoiakut oma meelte, oma tunnete suhtes, oma liikumise suuna suhtes. Tema “sinna”, “sinnapoole” liikumise kohta.  

Tõenäoliselt on jõudnud kätte tunnid teadmaks -tundmata- nii öelda “eluks” kutsutu päritolu, olemasolu ja püsimist; elu ei ole midagi, mis on seal või kuskil nurga taga või siin, vaid elu on kõiges.

Ja kui meid kutsutakse palvetama, siis ei kutsuta meid stratosfäärist või mingist kummalisest kohast või kaugelt tähelt. Sealt ka! Aga meid kutsutakse siit, maapinnast, nähtamatust õhust, meie reaktsioonidest, meie unenägudest.

Armastav Müsteerium Onnn...On!

Ja kõik ülejäänu on olemas… sellepärast, et see On. Ja miski ei ole ega püsi muidu, kui tema Olemise tõttu.

 

Meid nõuab, Igaviku kaudu, meie elulugu.

Kutsub meid… vooruse poole. Nõuab meilt… austuse, hoole ja hindamise tundmist!

Nõuab meilt Truudust Ilmutatule. Nõuab meilt, praeguse hetke tundidel, Igavese Armastuse tunnistajateks olemist.

Praegused tunnid nõuavad meilt väikeseks leegiks olemist, mis vilgub õli ja vee anumas… näiliselt väikesena, nõudmata võimu ega jõudu, küll aga kohal olles.

Headused, millega meid on kaunistatud, nõuavad entusiasmi, kooskõla, valmisoleku kaunistused.

Nad nõuavad meil, lihtsalt, seda, kes me oleme!

Meilt nõutakse meie Universumite pärandit!

Need on tunnid, mida inimolend manipuleerib...ja võtab ära ja lisab. Veel üks näide kõrkusest, juba loomulikust.

 

Ja me vastame armunud Universumite intiimsuse nõudmistele.

Vastame nendele nõudmistele valmis rahulolude loojatena, osates vooruslikkust hoida ja olla imetlejad!

Osates anda ennast ...häbenemata.

Tunnid…on tunnid. Tunnid on olemas. Tunnid nõuavad…

 

***

 

 


 


ÄRA LUBA HIRMU AHNUSEL ENNAST KINNI VÕTTA



Hirmude, paanika ja terrori poolt röövituna, viimaste uudiste järgi, inimlik globaliseerumine väriseb; ja see mis tundus olevat kuuenda väljasuremise kauge hüpotees, muutub iga korraga üha ülespuhutum, üha üllatavam.

Ja vähe läheb korda... -just seda tahetakse, või mis?-, et kooselud, kogemused arengud, jne., halvenevad. Veel enam, nähakse ette -nähtu põhjal-, kruvi pingutamist.

Jah. See tähendab, et kui sellistest ja teistsugustest survetest, keeldudest, seadustest, normidest, käitumisreeglitest... ei piisa, siis neid veel.

Kui tundus -“tundus”-, et vaatamata kogu survele, mõned -mõned- tundsid tahtmist suunduda, teha või püüelda millegi poole, siis globaliseerunud meeskonnad keerasid kiiresti kruvile väikese ringi peale. Jah. Hispaanias, meile öeldakse, ei ole tegelikult 560000 nakatunut, ei. Loeti valesti. On 500000.

.- Lugesid valesti...? Miiline vahe, tõepoolest! Tõesti, nii suur vahe? 50000 500000 asemel!

.- Just. Ajakirjanikud ei valda matemaatikat.

.- Ah! Kas nad lugesid minu ka sisse?

.- Just, just! Loomulikult, loomulikult!... Ma ei tea, ka te teate, aga...täpsemalt vaadates, mis vahet sellel on , 50000 või 500000?

.- Tegelikult ei ole ükskõik!

.- Aga see on sama, kui mõtelda, et meil on suvi, kui meil on tegelikult Jõulud. Meil on jõulud ja ...ja see on sama vahe kui 50000 ja 500000 vahel.

.- Ah, aga…

.- On külm...Kõikjal kuulutatakse, et hakkab sadama, et...ma ei tea, et tuleb rahet, kui mitte täna, siis homme, kui mitte esmaspäeval, ja kui mitte...Jõulude pärast!

.- Ah... Aga, suvi...

.- Ei! See oli vulgaarsus. Suvi! Ei. Kaunis on talv, mis sunnib sind kodus olema. Juba rahvasõna ütles: “Tule jõuluks koju”.

 

On ilmselge, et sellisel juhul pöördutakse palvete, üheksanda, kaheksanda poole...

Kuigi, kui me selle peale mõtleme, mitte nii palju kui loota võis. Selle asemel, et kasutada templit palvetamiseks, kasutatakse seda magama minemiseks, sinna jäämiseks, intubeerimiseks või...lihtsalt sinna sulgumiseks.

 

Isegi... -et seda veel paremini vaadelda- isegi Kirik, oma Paavistiriigi mulli ja hiilgava Vatikaniga, ütleb meile -Francisco, alias Bergoglio sõnadega-...ütleb meile, et “Jumal andestab alati. Inimene andestab “vahetevahel” -vahetevahel. Loodus ei andesta kunagi”- rääkides praegu toimuvatest globaalsetest ebamugavustest.

Nagu näeme, tegi ta burgeri, hamburgeri, 

Mac Muci, vastavalt millele, võileib koosneb kahest struktuurist: ühest küljest Jumal, loodus teisel pool ja keskel sink. See tähendab -tahtsin ütelda- inimolend.

Esimene andestab kõik, teine ei andesta midagi ja kolmas -pfff- andestab vahetevahel.

Milles võib lihtsalt järeldada, et Loodus maksab meile kätte kuritegude eest, mida me -siia sobiks sõna “kogu aeg”  kogu aeg oleme looduse kallal korda saatnud. Ja ütles:

”Aitab küll. 50-st läheme 500000-ni. Ärge enam rääkige”.

 

Huvitav on vaadelda, kuidas usklikud, religioonid on kaotanud isegi kõige minimaalsema meeleharjutuse, hinguse suuna, kui see ei ole materiaalne, veenev ja praktiline. Loomulikult pole Jumala jaoks siin kohta.

 

Vaenlane identifitseeritud. Nüüd tuleb ta hävitada.

Kunst... -seda kutsutakse nii?- “sõjakunst” läheb moodi.

Ja selge see, sõjas vanurite ja lastega ei arvestata; ja naised õmblema. Vanasti oli nii, või mis? Ja tundub, et see aeg tuleb tagasi.

Loomulikult, ei mingeid... -ah, millised need enne olid?- vabadusi. Sõja ajal ei saa olla vabadusi. Kuidas me muidu sõjaväge moodustame? Sõjavägi toetub korraldustele, kuulekusele ja võimele vägivaldselt rünnata.

Kuna vaenlane on nähtamatu -normaalsetes tingimustes-, aga elab kehades, siis kõige parem on rünnata kehasid ja nii hävitame ka vaenlase. Kuule! Kollateraalse kahjustusena hävitame ka keha, aga see polegi midagi erilist...psss-

Naljaka ja dramaatilise vahepealne. Usutava ja uskumatu vaheline. Ja Palvemeelsus viib meid vaatlema ebatavalist vägivalda, milleni on jõutud, kummalise kokkuleppe tõttu, et kodustada veel rohkem, valitseda veel rohkem, kontrollida veel rohkem ja... kulminatsioonina jõuda kasuliku orjanduseni.


“Pühadeks” kutsutud tekstid ütlesid:

“Ja alguses lõi Jumal taeva ja maa”.

Ja kuidas Tema andestab kõik ja maa ei andesta midagi? Milline ümberkirjutus! Samasugune nagu hüpe 50000 500000-ni.

Ja tehes ettepaneku teistsuguseks perspektiiviks, hoiatab Palvemeelsus, et me ei lubaks hirmu ahnusel ennast kinni nabida.

 

Kui me tunneme end universumitena, kui me liitume pilvedega, kui me hingame hingustega, kui me koidame, sünnime ja teeme iga prooviga; kui me tunneme Kaastunnet ja sellepärast ja sellega koos Halastust, siis ei ole hirmuga nakatumist, ei ole põgenemise hirmu ega läheduse eelarvamust.

 

Hirmu agoonia on kohutav. Ei sobi kokku kevade rohelusega, koidiku läbipaistvusega või loojumise üllatusega.

Võib-olla...võib-olla oli see inimolendi kadedus, nähes ei suuda luua sädelevat universumit! Ja sellepärast mõned sööstsidki vallutama inimlikke universumeid..., mida sai petta, millele sai valetada, varjata.

Ja nii -tõenäoliselt faktorina- loodi liigi sees vaenulikkus. Ja selle tulemusena soov valitseda kogu ümbruse üle.

Kui asjaolud, võimalused ja olendid välja jätta, siis teoreetiliselt teise kohaga Universumis nõustumine ei mahtunud inimese tarkusesse. Üritas kõikide vahenditega, tõlgendades pühakirju, sõnumeid, ilmutusi...nimetada ennast Loomingu keskuseks. Aga suurte raskusteta sai selgeks, et kui teda ei olnud, siis Looming jätkas, kevade rohelus kasvas, lindude laul teravnes.

 

 

Ai!...Loov vaikus kutsub oma eemaletõmbumisest. Ja inimolend kõrvad on täis oma hüüdeid, oma proteste, oma kaebeid. Ei ole...ei ol hetke vaatlemiseks. Planeeritakse kui lõpplahendust.

Rohkem sõda.

 

Halastus vaatleb viletsusi. Kutsub koostööle. Sosistab poeesiale, et tekiks side Loojas, mis lahustaks viletsused ja paneks nad muutuma.

Ja selles halastamises, olend hülgab ennast. Sest ta ei tea enam kella ega kuupäeva. Sest Ainus, kes võib paika panna...oma asupaigas...mitte kaugel, intiimne, siin ja samaaegselt ümbritsevalt lõputu, ei arva aega. Otsustab igal hetkel.

 

Ai! Ja sellesse halatavasse kaastundesse ei mahu hirmu varitsemised, salajased varjupaigad, hädavaled. Mahub ainult pühendumine, valmisolek, käsutuses olemine, Providentsi tunnetamine...mis räägib pidevalt sündmuste vaikusega, juhuslikkuste, üllatuste, õnnedega.

 

Ai! Avada oma loomust, kui Universumi väljendust ja mitte minu olemuse, minu iseloomu, minu viisi omastavat väljendust.

Miski ei kuulu mulle! Miks peaks ma midagi nõudma?

Pigem, tundes end armastatuna ja sellel sagedusel korrates, on minu sammud Kaastunne. Halastus on mu puhastumine. Juhuslik vaikus...on sulandumine loodu lärmiga.

 

 

Globaliseeruva röövi ees, mis kaetud survestava hirmuga, nõuab Palve kutse meilt universaalset teadvust, värsi teadvust, meie armastajatena nägemist, armastatuna tundmist...ja sellises valmisolekus tundlikele vajadustele vastamist

Ja ka kõige hullemas olukorras teada, et oled Taeva pärija, Universumi pärand.

Palve kohalolek igas positsioonis annab meile arvamuse, rahu, entusiasmi, võime ennast taastada. Sest meid luuakse igal koidukul.Sest meid tehakse peale und ja võimaldatakse jälle ja jälle.

Ai! Tunda end põhjendusteta. Tunda end arvamusteta. Tunda end...pattudeta.

Emotsioonid tuulde, piirideta, takistusteta...

Puhtad


***

 



SÜNDIDA-TEHA, TIAN-I TÄHTPÄEV (originaalis universario- mida annab tõlkida ka sünnipäevaks, aga siis kaotab oma tähenduse)

 

Saabub kevad. Ja saabub… iseenesest, sõltumata meie tegevusest.

Ja saabub nii, …et meid teenida ning ka olla kaunistuseks, elujõu näidiseks, mis katab kõiki pindu.

Saabub kevad… ja meie ei tee seda!

Aga mida meie temaga teeme?

 

Koidab ja… ka seda ei tee meie.  Ilmub valgus, ühegi õigustuseta… Ja äratab meid üles;  toob meid ärkvelolekusse.

 

Koitmine, kevade algus, mis see inimese jaoks tähendab...?

 

Palvemeelsus oma kutsega nõuab meilt oma valguse, millest me täielikult sõltume, kasutamist.

 

 Kevad kuulutab meile sündi, eelnevat sündmust, millega valmistati ette seda… järsku sündimise väljendumist.

Ah, sündimine…!

“Sündimine” ja “tegemine” on võib olla üks ja sama sõna, aga erineva heliga. Ja kui see nii on, nagu Palvemeelsus viitab, siis iga -ükskõik millise loomusega- tegu on sünd… Mis tähendab, et me sünnime pidevalt.

Ei ole kohta kordustele, ainult uudsele. Ükski kevad ei ole samasugune nagu mõni teine.

Järelikult oleme valguseolendid ja seetõttu rändurid. Olgu valguse olemus milline iganes, ta rändab. Ja kust ta läbi käib, seal sünnib! Ja sündides, teeb!

Ei saa seiskuda sündides, ega tehes, ega valguse rännakul.

 

Kui me ennast sellisena võtame, rändava valgusena, mis sünnib ja teeb oma kulgemise käigus…, siis selle protsessi loomus on peatamatu.

Ja öelda peatamatu tähendab ütelda: ”täielik usaldus”; “kohesed otsused”; ütelda: “kindlad kohustused!”; ütelda: “tõhusad teenijad”; “väsimatud vabadusepooldajad”; ütelda: “alati tähelepanelikud… surematud armastajad”.

Ja selliste omadustega… mis võiks meid peatada?

Näivused. Jah. Näivused, millel võime lasta lihtsalt mööduda, olles valguse loomuses -täie teadvusega...sündimises ja tegemises-.

Kui usaldamatus endas märku annab, kui otsustamatus muutub rahutuks, kui teenitakse...lihtsalt ärategemise pärast ja kohustumata, siis märku andev usaldamatus -võõras ja oma- otsib tagasitõmbumist, tahab peituda; tekib...hirm.

Ja sündimine oli kevad! Sündimine oli tegemine! Sündimine oli pidev loomingulisus ja loomine.

 

Palvemeelsus rõhutab meie loomust -sel ristteede aastal-, et me märkaksime takistuste fiktiivsust, mis muutuvad reaalseteks takistuseteks siis, kui neid sellistena aktsepteerime.

 

Aga, tõesti, inimese elamise suund on muutunud näivuste uskumiseks, reaalsuseks, mis on inimese poolt valitsetud, kontrollitud või ülekoormatud.

Vähemal määral vastatakse Palvekutsele ja maksimaalne tähelepanu on suunatud materiaalsele, artiklile, käsule, korraldusele: sellele, mida müüakse “turvalisusena”.

 

Kas pole möödunud piisavalt aega, pole juhtunud piisavalt sündmusi ja möödunud tsivilisatsioone, et märgata, kuidas see suund ei ole adekvaatne?

Ikka veel püüeldakse Loomingu kuningaks, inimeste jumal-inimeseks saamise poole...?

 

Ja läbi usutavate, reaalsete näivuste prisma vaadates on sõda kõige kasulikum instrument. On ainuke instrument, mis teeb meist käegakatsutavad reaalsused –“näivused”-; aga... puhangu kokkutõmbumised, mis kui nad Universumis laienevad, kaotavad oma tekstuuri.

 

Ja sõjas võidavad täna ühed ja homme võidavad teised... See tähendab, kõik kaotavad.

Kas see on intelligentne otsus? Või on see pigem egoismi torm..., mis viib inimese kõikvõimsuse ja tema loomingu suunas -sic?

 

 

Sõda muutub rohkem või vähem vägivaldseks, rohkem või vähem suureks või rohkem või vähem väikeseks ja...-ja seda küll- hakkab muutuma...elu mõtteks. Sellest peame küll ristteel “lahti saama”.

Sest näib, et kogu inimkond, oma kollektiivses teadlikkuses, on valinud ainult sõja,...kui elamise, ellujäämise, üleelamise vahendi poolt.

Ja selline ei ole Palvemeelsuse keel ega positsioon ega hoiak. Palvemeelsus, mis täna äratab meid kevade valgusega, sündides ja tehes identsetena, täielikult teadlikuna teenimises, usalduses, otsustavuses.

 

Selline “vastu, vastu, vastu, vastu” seisund..., mis kohutab, ehmatab, kaitseb, solvab vastu: sünkroniseeritud agoonia, mis oma üldiste nõudmiste tõttu, püüab kinni... -proovib kinni püüda- valguse rännaku. Sellepärast, kui me teadlikult tunnetame oma loomust, siis sõja kiusamised ei leia vastukaja.

 

Ja ei ole vaja seinu, müüre, alarme..., mis piiraksid voolamist, kriimustaksid püüdluste soove; püüdlust olla see, kes ollakse: helenduv ja liikuv valgus Universumis.

 

Pakkumine võidelda on alati valmis. Ja just siin peaks palvetaja olema tähelepanelik, valvas. Sest “võimu” rada on...lihtne. Kui, vastupidi, keeldutakse pakkumisest võidelda -ilma, et see tähendaks kokkupõrget/jagelemist- ja me võtame kohanemise positsiooni, loominguliste näidetega, kui ajatud, surematud inimolendid, kel pole midagi võita, sest kõik on tühine, teadvustades jätkuvat ja uut inimkonda, mis sünnib ja teeb igapäevaselt, piisava armunud meeleoluka huumoriga, et mitte puudust tunda, siis sellega oleme valmis aja orjaks olemist lõpetama, sest aeg on kiusaja, mis varitseb ja pitsitab. Ja mida rohkem tähelepanu talle pöörata, seda suuremaks diktaatoriks ta muutub.

 

 

Kui me lubame koidikul -ja kui palju on siin kavatsust- ennast sisse mähkida; ja koidik on meid armastava valguse teos; kui lubame endal tunnetada, kuidas ärkvelolek jätkub...ainult öö röövib ta korraks, et parandada, et uue sünni ja tegemise jaoks valmis panna, siis oleme valmis saama teenijateks lõputus minemises, ja ka selles fiktiivses “olemises”, mis meilt nõuab; aga me peame olema valvsad ja piisavalt tähelepanelikud, et mitte langeda universumisse..., mis ei ole värss, mis ei ole proosa..., mis on selline...nagu ta ei tohiks olla.

 

Vastastikku toimida täie teadvusega, milles enne olime ja näidata, näidata oma kavatsusi, tõestada arenguid, kui sekkume, kui oleme nagu meie loomus... ja mitte nii nagu mõnede väheste surve tahab, et me oleksime.

 

***


KUI ME OLEME LOOMINGU VÄLJENDUS, SIIS MIDA VÕI KEDA PEAKSIME KARTMA

 

 

Juba kõige õrnemast lapsepõlvest peale, käesolev võim, tavaliselt issi või emme, treenis oma lapsi hirmu kuningriigi jaoks. Nõudlikult kehtestati karistused, normid, seadused.

Ja nähti...ja nägi inimene, et see oli hea. Aga Jumal nägi, et see oli halb. Aga inimene ei kuulanud kedagi peale oma egoismi ja selle tulemuste.

Ja väikelapseeast liiguti lapseikka. Lapseikka, mida märgistas teadmine; teadjate vajadus suruda peale oma kriteeriumit. Ja sellepärast, jälle, nägid nad, et karistamine, rikkumine, ähvardamine...kandis vilja. Ja nad nägid, et see oli hea.

Jumal mitte. Ei näinud, et see oli hea.

Ja ajad möödusid ja saabus igatsetud noorukiiga. Ah!...Kõige tähtsam, kõige ilusam -nii öeldi-, kõige ülemeelikum... Aga selle eest hoolitsesid sõjaväelased oma kodumaa teenimisega. Või narkootikumid ja alkohol -sõltuvalt ajajärgust. Ja inimesed nägid, et nende meetodite kasutamisel, nooruk kuuletus; ja kes ei kuuletunud, see suri. Ja nad nägid, et see oli hea.

Aga Looming sai aru,et see oli halb.

Ja möödusid ettevalmistuse ajad, et saada täiskasvanuks. Ja koolide, kolledžite, ettevalmistuskeskuste rektorid hoolitsesid selle eest, et ette valmistada, formeerida “deformeeritult”... endale sarnaseid, toetudes võimule, valele ja kasulikkusele.

Ja nad nägid, et see oli hea. Sest soodustas võistlemist ja sellest, omakorda, arenes voorus -sic. Ja need, kes käsutasid, nägid, et see oli hea. Looming aga, oma loomuses, hakkas muretsema ja nägi, et see oli väga halb.

Ja sellepärast toimus täiskasvanuks saamine deformatsioonidega; mille ülesanne, lapsepõlves toimunud intentsiivse ettevalmistuse järgselt, muutus “kõige ümbritseva moonutamiseks”... ja tootmise, spekuleerimise, laastamise, valitsemise, kontrollimise, vanglate, terrori valitsejaks ja isandaks saamiseks...

Ja nad nägid, et see oli hea. Et see oli osa evolutsiooni hinnast. Aga Looming, om aloomuses, tundis, et see oli väga, väga halb.

 

Ja sellepärast, tasapisi, hävitamise jõud ja võim vähenesid ning saabus vanadus. Ja nad nägid, et olid vähe tootlikud. Ja nägid, et olid vähe kasulikud. Ja nägid, et tegelikult olid nad üle. Ja sellepärast lõid nad erinevaid protsesse, et tühistada oma osalemist. Ja nad veensid iseennast oma päevade lõppemises. Ja nägid, võimsad, et kasutute pensionile saatmine on katastroofiline ja parem on jätta nad üksinda ulgumerele navigeerima ja nad unustada.

Ja nad nägid, et see oli hea. Aga Looming vaatles valuga, et see oli...kohutav.

 

Ja kulmineerides väikest palvetavat jutustust, saabusid päevad, kus ainult...voodi, välivoodi, rippvoodi või põrand olid vanurite eluasemeks. Mõned pühade sakramentidega, teised nendeta, viidi hõljuvatesse, vertikaalsetesse või sügavatesse surnuaedadesse -sõltub, või lihtsatesse ja viljakatesse tuhastamistesse. Ja nad nägid..., et see oli evolutsiooni jaoks hea.

Aga...Looming ei naeratanud. Ei naeratanud nagu teistel kevadetel. Tundis ennast üksi ja vähe tähelepanu. Ai!...

 

Ja sellepärast, seetõttu, kuna kogu elamise stiil põhines haavavatel hoiakutel..., mis tekitasid valulikke tundeid; mis soodustasid sügavaid vimmasid; mis tekistasid väga erinevaid sõdu. Ja kõik koos veensid üksteist, et kõige parem on vastastikku üksteist hävitada või määramatuks ajaks isoleeruda. Ja nägid, et see oli kõige parem.

.

Samal...tõmbus Looming arukalt eemale, oodates paremat aega.

 

See lühike palvetav jutustus, mitte...apokalüptilise alatooniga, vaid lihtsalt kirjeldav, kontrollitav ja ilmselge. Kõik inimolendid võivad seda suuremal või vähemal määral kinnitada.

 

Ja Palvemeelsus küsib meil:

Toetudes eelpool kirjeldatule... -mis juhtub kogu liigiga, erandid välja arvatud-, ja selle põhjal, kas see on õige elamine? Ja selle põhjal...kas saab mõtelda, et “see olemise stiil” on, vähemalt, minimaalseltki parandatav? Ja toetudes sellele, kas võib järeldada, et seda stiili oleks vaja vahetada?

 

Varjatult, varjatult, varjatult tekitasid kõige võimsamad idee, suuremal või vähemal määral, et kõiki piiravad majandus, tervis, ruum, hind, vanus jne. Sellise söötmelahuses, aastate jooksul, jõudsid kõige võimsamad arvamusele, et kätte jõudis aeg, et kõik tunneksid ennast...” vangidena”.

Oo, jaa! Juba teadsid kõik oma elukutse, oma ideaalide, oma suhete piiranguid...Ja kõigil oli piisavalt kogemust kakluste, valede, pettustega...

Väga sarnane vangis elamisega, kas pole?

Lisaks olid vanglad ennast tõestanud väga kindlatena. Jah, sest vaatamata ülerahvastusele, 51 000 vangist ainult üks vangla aednik... -kui kaunis- üks vangla aednik tundis ennast haiglasena. Ja üks vang tundis ennast ...mõjutatuna. Ülejäänud nautisid suurpärast vangi tervist.

Nii et halleluuja! Miks mitte luua -alustuseks, muidugi- kuidas seda ütelda, jah, nii kõlab paremini- “koju kinni panemist”? Jah. Kõige adekvaatsem oleks karistust kodus kanda. Karistust olemise, elamise, ... -kellaga iganes või mis iganes viisil- kooselamise pärast. See on kõigile hea: et teada või teadmata kuritegude tõttu määratakse kõik oma karistuse kandmiseks koduaresti -esialgu.

Ah!... Ja inimolendid nägid, et see oli hea. Jah, sest...saastatus vähenes, müra tase vähenes, kodumajapidamised soojenesid...

Lõpuks!...Lõpuks täitus Suure Venna ettekuulutus! Oo! Suur Vend, valitseja ja valitsev, saavutas -lõpuks- “isikustatud” koduaresti ja seetõttu millegi veel olulisema avastamise: kuulekus. Aastate pikkuse harimise tulemusena aktsepteeriti koduaresti, sest ükskõik kuidas ringi käimine on ohtlik ja riskantne. Aga täpsustamata on veel kodused õnnetused, mida koduaresti tingimustes tekib rohkem: wc-potilt kukkumised, õlilaigus libastumised, ebaajakohaste liigutuste tõttu löögi saamised...

Koduste õnnetuste suremuse indeks pole üldsegi väike. Ja teeb võimu murelikuks.

Nii et, vähehaaval, hakati...koduseid liikumisi piirama; vähendades iga pereliikme ruumi tavaliselt 50 või 60 ruutmeetrilt kabiinile, “lahtrile”. “Kapsli” stiil.

Nii vähendati perekondlike, koduste õnnetuste arvu.

 

Ah, lõpuks saavutas Suur Vend, et iga inimolend tundis ennast teise antikehana. “Olen sinu antikeha!” Ja nii kaotasid keha varem olnud, nii...nii vabameelse...uh, nii patuse...külgetõmbe! Kuna igaüks oli antikeha, siis tõukas ta teisi eemale. Ja isegi võis jõuda sellise maagiani, et keha ise -olles antikeha- pöördus iseenda vastu. Millega ei olenud enam vajadust uuesti harida. Autolüüs hoolitseb kõige eest.

 

Jah. Palve pühendub ka ulmekirjandusele. Tegelikult on palve fiktsioon, kas pole? Ei ole teadus. On emotsioon, on tunne. Aga peab olema ka hoiatus. Peab ka olema tähelepanelikkus. Samuti peab olema uuenduslik, ootamatu, täpne ja igaks hetkeks vajalik, et inimesed märkaksid, kuuleksid Loova Müsteeriumi häält ja kuuleksid teistsugust versiooni sellest, mis toimub, mis juhtub, mis lahti; teistsugust nägemust, mis paneks meid oma hoiakuid, oma seiskukohti, oma loogikaid ja põhjendusi ümber planeerima.

 

Jah. Me asume “ristteel”, kes tuleb otsustada: kas tehakse ja moodustatakse põgenemise komitee või oodatakse võimu kavasid, et autolüüs hoolitseks meie kohaloleku eest

Jah nii on võimalik mõtelda:

.- Aga… põgenemise komitee? Ja kuhu me põgeneksime? 

.- ¡Oh!… See on kõige vähem tähtis.

.- Kõige vähem?

.- Kõige vähem tähtis, selge see! Palve tasandil on võimalused mõõtmatud, lõputud! Me ei ole kinni kohas, paigas...Ei!

 

Milline on... -see on vana põhimõte, aga see püsib inimese loomuses- milline on vangi kohus? Vangi peamine kohus, põhiline eesmärk, mis see on? Põgeneda! Väga lihtsal põhjusel: inimese loomuses ei ole vangis olla.

Nii lihtne see ongi. Nüüd aga on saavutatud, kahtlusteta, et põgenemise komiteed peaaegu ei toimi, neid pole peaaegu olemaski. Sest, tegelikult, vahel on sees parem...kui väljas. See -vanglas- on sul sõbrad, raamatukogu, kaks menüüd -et valida...

.- Kaks menüüd?

.- Jah. Mitte nii nagu Tianis, kus on ainult üks menüü ja kõik. Ja sa sellega pead leppima, meeldib või mitte. Normaalne oleks vähemalt kaks menüüd. Kui juba vanglas pakutakse...!

 

Lisaks on veel see eelis -ja sellepärast ka inimesed kuuletuvad- , et ei pea maksma vee, elektri, telefoni eest ja makse ka mitte. Sest kui sa peaksid neid maksma, maksad vangis olemisega ja oled juba vangis. Fantastiline!

Lõpuks on Suur Vend -et kasutada tuntud näidet, eks- saavutanud, et kõik naudivad “alandlikult” koduarestis isolatsioonis ja vangis olemist. Mässajad peavad olema trellide taga ja kodused uste taga.

 

Panoraam sobib...kaastunde, meelerahu, headuse, solidaarsuse...; emotsiooni, kunsti, ilu, tunnete, niinimetaud “armastuste” harjutamiseks.

 

Looming annetas meile kõik vahendid; kõik.. ja rohkem vahendeid, et elada paradiislikult.

 

Meie looming pole toode, mis võib ükskõik millisel hetkel hävida, läbi kukkuda, hävineda nagu meile on õpetatud. Ei


Loomingu enda kohalolek elutseb meie sees. Ja sellepärast oleme olemas. Meie kohalolek ei allu meie tahtele. Allub enneolematule, põhjatule, müstilisele Loomingule.

 

Kui meie kohalolek on Loova Müsteeriumi väljendus..., siis mida ja keda peaksime kartma?

Mida ja keda peaks kartma, kui me oleme Loomingu väljapaistev kaunistus?

Ja “see” ei väljendu karistades iseennast. Ja Looming ei väljendu meis, et panna meid isolatsiooni, vangi, teha lootusetuks, vaid pigem väljendub meis, et me oleksime Loomingu pidevad avastajad, kõige väiksemast tähest kuni kõige kirjeldamatu olendini välja..., mida meie silmad ei ulatu nägema.

Loov Müsteerium, mis meis kehastub, rändab...liigub...kohtadeta ruumide, aegadeta aja suunas, kus inimolend tunneb -olles Looja ekvivalent- nii suure ilu vaatleja ja vaatlevana.

 

Ai, kui erinev on tunda ennast...Loova väljendusena!

Ai, milline leevendus on jätta mina.., et saada Selleks.

 

Anda võimalus headusele, halastusele, kiindumusele, naeratusele, koostööle, külgetõmbele; teises...Jumaluse kehastuse tundmisele.

 

 

“Suled laulavad tuule möödudes... Lendavad!”

 

***


ŠANTAAž

 

Palvekutse pöörab meie tähelepanu šantaažile: sellele kummalisele afektiivsele, füüsilisele, vaimsele, moraalsele, kooselulisele, poliitilisele, majanduslikule... -pfff, šantaažide mitmekesisus on piiritu- viisile.

Ja see on olnud -ja on- hoiak, mis peamiselt kasutab hirmu ja valu... või muretsemist ja lootusetust, mille poole pöördutatakse, et asjaolud alluksid hirmule, muretsemisele, lootusetusele.

Mille tõttu, kui me tähelepanu pöörame, toob šantaaž -isiklik, sotsiaalne, kultuuriline, kontinentaalne...igasugune- kaasa liikumatuse, toob kaasa mitte-tegemise. Aga mitte taoistliku, vabastava “mitte-tegemise”. Ei, ei, ei. Ei midagi sellist. Enda mitte liigutamine, sest seda segab, sest too tunneb ennast halvasti, sest teine protesteerib, sest...

Kas on mingisugune viis, et ... -nagu ütleb vanasõna- sajaks kõigi meele järele? Ei!

Lisaks, näiteks, vihmasadu on... “halb ilm”. Kuigi veehoidla on kuiv, kuigi taimed karjuvad veepiiskade järele...pfff, kui tuleb halb ilm, siis ei saa randa minna, maanteed on ohtlikud, pikne ja kõu tekitavad rahutust, tuul on ebamugav...Halb ilm!

Asi on nii, et kui on väga soe, väga soe...”Kui halb ilm! Küll oleks tore, kui tuleks natuke värskendavat vihma...Aga natukene, eh?”

Kui on külm...”On alles külm! Mul ei ole vaja, et oleks nii külm -sest kindlasti kellelegi meeldiks”.

Tekib rahutukstegev küsimus:

Kas on mõni viis, et...? Tahtsin ütelda:”...et kõik oleksid rahul”. Ei, seda pole olemas. Aga, milline grupp, isegi mitte enamus, aga “tore” grupp, on rahul, tunneb end hästi? Ei. Ka seda mitte.

Samuti?

Ei. Sest...asi on selles, et tegelikult, et vältida šantaaži, vajaks iga inimolend isklikku planeeti oma maitse, oma visandite järgi, loomulikult; keskööl natuke...üks kuu on vähe, kaks kuud, üks kasvav ja teine kahanev, et võrrelda, onju, et vaadata, kuidas looded tõusevad ja laskuvad ja lähevad hulluks, näiteks. Midagi sellist.

Kahtlemata mõnede ebamugavus, haiglane olek tingib lõpuks ka teiste tegemisi. Või mitte! But–“aga”- mõju on olemas, on olemas... Kuni, tibatillukeses proportsioonis ei avalda šantaaž enam mõju, ei tingi enam, ei ole enam...märk, mis haavab iga teostust ja kuigi tehakse, tundub ebamugav.

 

Täna kogeb liik šantaazi, mis toetub elustiilile, mille inimkond ise on surve ja kohustamisega paika pannud. Kellelgi pole olnud vabadust oma elustiili valida. Kahtlemata mõned vähesed -vähesed, vähesed, vähesed- loovad erinevaid elustiile...aga teatud maani; kuna elustiil, globalisatsioon, milles liik praegu elab, ei luba liiga palju rõõmustada. Šantažeerib. Näiteks, praegu ei saa 300 miljonit õpilast oma tundides käia, jne. Me arvame siia hulka ka Hiina Rahvavabariigi omad, selge see.

Oopium rahvale, see viimane -varem oli see religioon, nüüd on see jalgpall või ükskõik milline muu asi-, mängitakse ette kinniste uste taga. Tuleb olla ettevaatlik mängijate kokkupuudetega...teatud hõõrdumiste puhul.

Lõppude lõpuks võib teha igasuguseid nalju, aga, samal ajal, nalja taga on ametlik, ülemaailmne ähvardus..., millega räägitakse vähe headest asjadest ja halbu soolatakse kõvasti üle.

Aga, et šantaaž oleks väga efektiivne ja juurduks inimkonna luudesse, süüdi on -selles, miljonitest ja miljonitest inimestest, kes on hirmul-... süüdi on inimesed ise, sest nad sõi metsloomi. Tuleb süüa koduloomi: farmist, kalakasvatusest. Loomi, kellel, nagu meil, on depressioonid, ängistused, ärevused.

Kas see, mingil moel... -teatavate erinevustega, muidugi -mingil moel, kas teile ei tundu, et see on antropofaagia?

Aga tõde on see, et süüdi on soomusloom. See sarnaneb Walt Disney naljaga. Aga soomusloom on -tundub nii- ainuke soomustega imetaja; soomused nagu kaladel. Ja näib, et hiinlastele meeldivad soomustega imetajad, kes omakorda ei pääse nahkhiirete hammustuste käest.

Ja juhtus nii, et nahkhiir, kuna Songo andis Borondongole -soomusloomale-, Borondongo andis Bernabe-le -inimolendile- ja Bernabe puudutas Burundangat -teist inimolendit – ja nii läks paistetas inimliik üles. Tal oli õigus. Celia Cruz kuulutas seda ette. (Burundanga- Celia Cruz-i laul)

Aiii! Ja meie ei märganudki, et heatahtlik Celia Cruz hoiatas meid selle eest, mis tulemas!

Oletame, et nüüd hävitatakse soomusloomad täiesti ära. Probleem selle juures on, et hiina inimesed söövad soomusloomi ja kõike, mida kätte saavad, nii kaua kui nad ennast hiinlastena tunnevad.

Muidugi, enesestmõistetavalt, on kõik hiina restoranid vabas Euroopas suletud; kui mitte kõik, siis peaaegu. Nagu oleksime söönud kõik need aastad soomuslooma soomuseid. Ja küsime endalt:

-Kuule, kuidas meie ei saanud?

-Eiiii, sest meil on...meil on...


Hea küll, see on ametlik versioon. Mitteametlik võib olla nii konspiranoiline kui soovite. Juba 1981., Asterix ja Obelix kartsid koroonaviirust: järgmine tekst, mis räägib sarnasest pandeemiast -mis seda ei ole, aga juba tehakse ka sellest poster.

Loomulikult on nendest võimalustest tehtud simulatsioonid; alati hiina päritolu; sest ikka veel ei nõustuta võimuga, mis hiinlastel on.

Ja nii on šantaaž kehtestatud ja igaüks peab olema oma kongis kinni nagu elaks ta kloostris... eluaegse vangina, sest kokku saada või koguneda, kes teab...

Tegelikult on tervis latentne haigus, mis...ha....ha...Täitsa täpselt ütlesime juba ammu, et haigust pole olemas, on olemas tervise kohanemise seisund. Nali on selles, et tervis on...latentne haigus.

Mida üritatakse sellise isoleerimisega, teoreetilise katkestusega? Teoreetilisega. Me ei tea. Teame ühte asja, seda küll: rikkuse hoidlatesse koguneb palju rohkem rikkust. Neile seda koguneb. Need, kes olid keskel, niinimetatud “keskklass” -või kuidas soovite neid nimetada: kodanlus, jne- kaob ära, peaaegu. Ja ,ilmselge, vaeste, viletsate klass kasvab. Neid saab olema rohkem: saab olema rohkem odavaid töökäsi, rohkem spekulatsiooni, jne. Sest, loomulikult, kõik suured ettevõtted vähendavad drastiliselt personali ja töötus, vajadus, majanduskriis... on juba kehtestatud. Nüüd näeme selle arenemist.

See on küll ilmselge.

Ja kohe tekib tõendite sees šantaazi kummitus. Ja meile öeldakse:

-Meil on juba kolm tuhat surnut, kolm tuhat ükssada kakskümmend neli...

-“Kolm tuhat ükssada kakskümmend neli”. Kui suure elanikkonna kohta?

-Seitse miljardit nelisada viiskümmend seitse miljonit...

-Aa!...Ära sa kosta!

 

Kuule, see on alati murettekitav, aga kuhu maani?

Muuseas, tekib -ja meid kutsub Palvemeelsus- idee: “Kuule, kas inimene kui olend, usaldab iseennast? Kas ta usub, et ta disain on vastuvõetavas korras?...Ta elab sellel kivil juba mõnda aega!” Nimetasime planeeti kiviks.

Mitu korda... -võiksime ütleda, et olla rohkem palvetavamad, et läheneda rohkem, muidu mõni tunneb, et on palveliselt kõikide tehtud kommentaaride tõttu kõrvale tõstetud- mitu korda on Jumal meid šantažeerinud? Vaatame!

-Aga on ju!. Veeuputus.

Näed? Kunagi ei saja kõigi meele järele! Sest asi on nii, et...kuna Jumal nägi, et vihm oli hea, ta ütles:“No, ma siis saadan teile...”

-Soodom ja Gomorra!

Muidugi! Kuna Jumal nägi, et see oli hea...”Saadan teile siit...”

- Hiroshima ja Nagasaki…

Hea küll ja võiksime tuua...pfff, lõputult näiteid: muhkkatk, koolera, hispaania gripp...mida iganes! Ehk siis, on lõputu hulk näiteid...: hullud lehmad, seagripp, ebola...

Kõigi nende šantažeerivate hirmude hulka ei loeta kasvajaid, ägedaid müokardi infarkte, aju-veresoonkonna õnnetusi, ega ka surmasid malaaria, nälja, janu, jälitamise, migratsiooni...tõttu. Need on loomulikud asjad.

.- Loomulikud?

Jah. Neil oli juba oma šantažeerimise aeg. Ja on ikka veel, aga ...need on loomulikud.

Kõik, mis pole ametivõimu korralduste järgimine -see, mille võtame viitepunktiks- on kuritegu  ja seetõttu allutatud võimu šantaažile, kes šantažeerib meid ähvardades, tekitades hirmu. Ja enamusel kordadest muudab inimolend oma projekti, oma tegevust, sest “võim”...

Vastavalt Pepe, Juani, Antonio, issi, emme...; inimsuhete võimu kast.

 

Tundub, järelikult, et Looming, Loov Müsteerium meid ei šantažeeri. Ei. Tundub, et ta pigem hoolitseb meie eest, katab meid, suunab meid, soovitab meile, innustab meid vabanemise raja poole liikuma. Tõukab meid tagant vaatleva hoiaku poole, kuni jõuame Loomingu enda täieliku vaatlemiseni.

Ei ütle meile: “Kui sa seda ei tee, siis sind karistatakse”.

Kuigi, ilmselgelt, suhted hoolitsevad selle eest, et meid šantažeerida, tõmmates igale poole punaseid, rohelisi, kollaseid ja siniseid jooni: “Seda mitte, see on patt”, “ei, seda ei tohi teha”, “ ei, seda ei peaks tegema”, “ei, see on kahjulik”Ei

Piisab, kui üks olend...tahtsin ütelda “naudib”, aga ei, nii palju mitte, oleks “leigelt rahul”-leigelt, ainult?-, et kellelegi -mõtte, sõna, tegemise või tegemata jätmise tõttu- see halb tunduks. Millega tõstetakse sulle selga šantaaži kivimürakas, et vaadata, kas sa, nähes et nii on halvasti, muudaksid ennast, et oleks hästi:

“Oh, tütreke! Sellest ajast peale, kui sa nii elad, ei maga ma enam ja võtan orfidali ja olen täitsa läbi. Kui sa oleksid teistsugune, ei peaks ma psühhiaatri juures käima, aga...”.

Ei või olla!

 “Oh, pojakene! Sellest ajast peale, kui sa pühendusid sellele laulmise ja tantsimise asjale, ei näe, ei näe, ei näe ma sul tulevikku. Oh! Mis saab küll sinust, kui sa vanaks saad? Mis sinust saab?... Oh! Aga kui sa võtaksid endale kindla ametniku töökoha, kui sa oleksid riiklik õpetaja, kui sa oleksid jalgpalli kohtunik, kes muuseas saavad praegu head palka ja “kena” pensioni, oleks ma rahulik, aga nii...”.

See on ema. See on ema! Pühendada ennast tantsule ja laulule...! Kas sa ei saa aru, et ta mõtleb sinu peale? Ja sina paned ema kannatama. Lurjus!

Ja nii, ridamisi -see on “naljake”, aga...- , saavad asjad volüümi juurde. Nagu siis kui tööline ei pea vastu 18 tundi, mida ta peab töötama, et ennast elatada; ei jõua ja siis öeldakse talle, et ta võib minna. Näiteks. Või öeldakse talle, et kriisi tõttu langetatakse palka ja kahekümne asemel teenib edaspidi kolm.

.- Kolm... kahekümne asemel!?

.- Jah.

.- Ah!

 

Sageli, me ei tunneta -sest mõtteid ei näe; tunne vahel väljendub ja vahel mitte; sõnu vahel kuuleb ja vahel mitte-, me ei märka kui palju meie inimlikud suhted toetuvad šantaazile.

Šantaaži asemele peaksime panema austuse: sellise, mis kuulab, mis mõistab ja tunnetab teist, teisi ja kohandab ennast, mis otsib ... mitte enda rahulolu, vaid otsib algselt teiste rahulolu, lähtudes austusest, millega ta nendesse peab suhtuma.

Sina rahul, mina rahul.

Sina kurb, mina rahul. Jah. Et sind aidata... Sest, kui sina kurb, mina kurb...

-Ai, doktor, kuidas valutab!... Ja doktor selle peale:

- Aiiii! Aiiii!, sellel härral valutab midagi! Ai! Otsige arst üles!

- Aga teie oletegi arst!

-Ei, ja, aga ma pean olema solidaarne! Ai, kuidas see valutab!

Jeerum! Kujutate ette sellist haiglat?

Kuule, kõlaks hästi, sest ai-de toone saaks kasutada nii ooperi kui flamenko jaoks, aga... tundub, et pigem mitte.

 

Kahtlemata toetub meie -inimkonna- meie omavaheline suhtlemisviis võimule.

.- Võimule?

 “Võim" enesetähtsus, egoism, enesejumaldamine, uhkus, kõrkus... Sellest alates võib juhtuda mida iganes. “Mida iganes”

Ja Palvemeelsus liigutab meid, võtab meid, liigutab meid..., et meie usutavus oleks väärt, et annaksime tunnistust oma kindlusest, oleksime Loomingu ilmsed näited. Ja enne endale kaasa tundmist “ennast taasluua” ja tõenäoliselt polegi põhjust kaasa tunda.

 

Palvemeelsus nõuab meil sellist teadvuse muutust. Teeb seda alati, aga täna, rääkides šantaažist, tahab panna meid nägema...kuidas ei austata “minu jaoks head”, teised ei austa seda, sest peavad seda “tema jaoks halvaks” ja peab “seda on minu jaoks halvaks”, kuigi minu arust on see “minu jaoks hea”.

On ikka lugu, eh?

 

 “ Ma ju ütlesin sulle, kui sa olid 30 aastane, et küll sa näed, kui 70 saad, kuidas jalad ennast tunnevad! Juba siis ütlesin, et hoolitse jalgade eest!”.

Ja 70-selt valutavad su jalad ja sul tuleb vanaema jutt meelde:

“ Vanaema hoiatas mind, kui ma olin 30”.

Aga oleks saanud ka 15-selt ütelda: “Ole ettevaatlik, ära jookse nii palju, muidu murrad oma luud või hakkab selg valutama!”

Ja 30-selt sain diski väljasopistumise. Ja vanaema juba ütles mulle!

On ikka lugu!

Kõige parem on toppida sind kilukarpi ja et ei liigutaks. Piisavalt säilitusaineid.

Igasugune, šantaaži tüüpi ähvardus täitub ja kui aeg saab täis ja kui jõuad kohale...kuhu pidi jõudma, näed, et neil oli õigus. Selge see.

 

 

Sellepärast meenutab Palvemeelsus meile, et see, kes elab palves ja seda usaldab, usub sellesse, mis juhtub; muutub reaalsuse tõlgendajaks, kartmata...teades, et hool pole teiste pärast, on Loova Müsteeriumi pärast

Et hiljem, samaaegselt, tuleb arutada ja panustada ja...? Jah. Jah, muidugi. Tavaline teadvuse tasand on ka seal. Aga...kas me võime ebatavalise teadvuse, nagu palvemeelsuse,  hooletusse jätta ja kinni jääda mõistuspäraste ja šantažeerivate nõudmiste külge, mis pidevalt paluvad meilt seda, teist või kolmandat; mis allutavad meid hirmu, ähvardustega, “valuga”, mida tekitame oma tegevusega...?

 

Meie Toetus on Loova Musteerimi...Nimes; kõik, kõik, kõik muu liiguselle toetuse kaudu.

Ja sedamööda kui meie abistav usk oma olemise, olemasolu, minemise idealistlikkusse projekti püsib ja selle tõttu kooskõlastub Loominguga, mediteerib selles, vaatleb seda kui miskit, mis meid vaatleb..., ei ole midagi karta. Ja on paljut oodata. Ja on paljut imiteerida... müstilisi hoolitsusi, mida vastu võtame.

 

 

Et meie “väärtus”, loov väljendus, saaks fantaasiaks...samal ajal kui tunnistuseks..., mis ei varja ennast ühegi silmakirjalikuse taha.

 

***




PALVEKUTSE ÜTLEKS: VAESEKENE, NII PALJUDE RESSURSSIDEGA

 

Ja üleva süütusega... -inimliku teadvuse vaatenurgast- lahkub raugelt öö, aga mitte kurvalt. Koidik piilub...rahutult, aga rõõmsalt.

Tuulehoog kulgeb...oma meeldimiste järgi, aga ei taha kahjustada.

Kivid püsivad liikumatult, et oleks võimalik...kõndida.

Taimed pakuvad ennast meile, et neid vaadeldaks, nõudmata...mingit tasu.

Jõed voolavad...seal, et kustutada meie janu.

Mered liiguvad graatsiliselt... meie meelelahutuseks, meie toiduks.

 

Täielik teenimine, nagu tellitult! “Peaaegu” sellepärast, et on väga nõudlikke maitseid, kellele meeldiks, et loojuks hiljem või koidaks varem -näiteks.

Ja selline peen süütus, anonüümse teenimise hoiak -mis aga tunneb oma vooruseid ja ei nõua- ei ole võrreldav inimkonna olemasoluga.

Iga inimolendi olemasolu kurdab ja kurdab ma positsioonidel...peaaegu pidevas pahameeles, kestvas ülbuses, muljetavaldavas...õigluses!

 

Nii kulgeb kaklev, moondunud, kahtlev, omaette hoidev inimkond.

Kõik süüdistavad...või tunnevad end süüdi.

Kõik nõuavad või muutuvad nõudlikeks

Tundlikkus muutub pistodadeks, siilideks!

Pehmus saab kimääriks... Ja karistamatus valitsejaks.

Mõeldes nii palju teiste eest, teavad väga vähesed, mida nad mõtlevad -iseendast, muidugi.

 

Ja sellepärast, nende raputuste tõttu, tundub surm kõige parem leevendus.

Loodud elama, muljetavaldavate...ressurssidega, tundub inimkond mitte nõustuvat oma kulgemise rolliga:... -avastada, õppida, läheneda, usaldada, kohaneda, koostööd teha!...

Teha elamisest võrreldamatu kogemus.

Võimalik, et selline ongi...plaan!

Ja võibolla erandkorras seda täidetatakse või kunagi see täitub, või kunagi juba juhtus nii!...

 

 

Palvekutse näitab ennast täna väga ettevaatlikuna või...eemalolevana?

Kui see oleks rangelt inimlik, oleks see lootusetu.

Aga meid kutsutakse palvetama, nii et tunnistame, vähemalt, kahtlust et võibolla...võibolla panustab selline, rauge kohaloleku tooniga, inimkonna kirjeldus...midagi uut või kasulikku, võibolla?


Jah! Võibolla risttee tõttu -mitte et Palvekutse kahtleks oma võimetes-, aga on selge, et Palvekutse mõjud... -inimliku teadvuse vaatepunktist- on väga kehvad.

Palvekutse kasutu kasulikkus püsib...müstilise tendentsi tõttu.

 

.

Ja selles peenes loomingu süütuses, kulgeb ja jätkab nagu ei juhtuks midagi, nagu usaldaks. Tegelikult me ei tea seda. Aga vahel tundub, et ei tea meie tormamistest midagi.

 

Tundub ütlevat, peen loov süütus: “Aga praegu ei saa ma ära võtta meresid, ei saa hävitada koidikuid või...keskpäeva muljetavaldavat päikest!... Samuti ei saa ma... hävitada kõrbeid või ära kaotada puid... -kujuteldavas keeles, muidugi-. Ei saa!”

 

Liigi ühetaolisus, kuigi veel suurte erinevustega, aga ühine kalduvus vulgaarselt korrata, halastamatult vaielda, süstemaatiliselt varjata, pidevalt vihastada... tundub, et kõik see meeldib -jah- meeldib meie liigile. Tundub, et selline ongi elu säde, hingus!

Tundub nagu ei saaks ahastuseta, vihata, kadeduseta, halva tujuta... , tundub nagu ei saaks kõige selleta elada. Võimetus rahul olla on -palvetavast vaatenurgast, muidugi- väga murettekitav.

Lihtsus, millega... hävitatakse ja tohutu raskus ülesehitamiseks on väga silmatorkav.

 

Lisandub see, et iga inimolend loob oma geto või oma mõjusfäärid ja enesekesksuse tõttu tundub, et miski ei lähe talle korda: ei lähedasemad ega kaugemad.

Kõik tegelevad ainult oma...huvidega.

 


Palvemeelsus ütleks:“Vaesekene, nii paljude ressurssidega!”

Aga igaüks oma “kogemustega” -hmmh, kogemused?-...aga jah, tundub et igaüks, oma nädala, kahekümne päeva, viieteistkümne aasta kogemustega on saanud kõik nii selgeks, nii ilmselgeks... , et õiglus on nii ettevalmistatud, giljotiin nii ärateritatud, sõna, ärme ütle... ja vale nii peenelt viimistletud...

Loomulikult, kuna oleme karnevalil, siis välimus võib ikkagi veel olla... läbipaistmatu.

Läbipaistmatu?

Jah, läbipaistmatu...

Tähendab, et ei saa kunagi läbipaistvaks, seda tahame ütelda!

 

Ja nii inimolend kogub ja kogub ja kogub...küll piinasid, küll vihasid, küll valusid, küll solvanguid, küll...

Ei ole ikka veel märganud, et maailm ei ole tehtud tema järgi ega temaga sarnaseks, vaid maailm on tehtud Loova Müsteeriumi järgi ja sellega sarnaseks. Aga inimese loomine oli ka nii eriline, et too tundis , “kohati” -hea küll, niiöelda-... kohati tundis ta ennast reeglite, normide, kommete, kiindumuste, vaenulikkuste, külgetõmmete, vastumeelsuste... loojana, isandana ja härrana...

Oh! Aga inimkond leidis teatud mehhanismid -inimkonna teadvuses, muidugi!-...kuidas neid nimetada?... Hästi, on need, mis ütlevad: “Siin ei ole midagi lahti, pole tähtis; hästi, vaatame veel, ma ei tea, küll ma räägin sulle hiljem, ei ütle, räägin hiljem, mida ma tahan rääkida, aga ei peaks sulle sellest rääkima, ei tahtnud sulle haiget teha, aga tegin, aga see ei olnud meelega”...

Ja nii, kokutades seosetusi, kulgevad vabandused. Ja kõik saab korda! Ah, kas tõesti! Igaüks jääb oma kahtluste, oma arvamuste, vaatepunktide juurde...ja kõik on korras!

Igasugune üleastumine? -hea küll, kui teatakse viitepunkti- on loomulik. Loomulik, loomulik, loomulik.

On ja tundub tõeliselt muljetavaldavana vaadelda, kuidas igaüks tegeleb oma asjadega, nagu igaühe omad asjad oleksidki...kogu universum! Ja muidugi, üritab peale suruda oma vaateid...sest-et-jah.

 

Aiii!... Hetkeks võib mõtelda Loomingu põhjalikkusele, hoolele, peenele arengule, sest me saame seda vaadelda. Kas inimolend on kunagi märganud peent hoolt, mida Looming inimese...ellu toob!? Ja kõige hirmsamat hoolimatust..., mida inimolend tekitab?

Võiks ütelda, soovides kokku võtta, et...

 “Kiirustamise” tõttu; sest kõigil on varjamisega, lahendamisega, mitte tegelemisega, mitte...bäh, nii palju põhjuseid!...Ära väsitab!

Aga on, jah võimalus tähelepanu pöörata, hetkeks, muidugi! Ei võta kaua aega. Pigem, ei võta peaaegu üldse aega. Ja veel enam nüüd, kui meid ümbristevad mandlipuude õied ja maapind on polsterdatud õielehtedega.

Hetkeks, tähtsusetu hetke jooksul vaadelda -tõeliselt vaadelda- ükskõik missugust lille ja küllastuda, vaadeldes, tema väljendusest; sellest, mida ta väljendab.Vaadeldes seda...seda sõna on keeruline välja ütelda- “rahulikult”. Tegelemata mingi muu asjaga. Üks hetk, on. Mittemidagi enamat, eh?

 

Võimalik..., et see kogemus...summutaks nii suure raputamise, egoismi, eelarvamuse, nii palju nii paljut!

 

Kui üllatav oleks, kui me järsku saaksime teada, et lilled loodigi selle jaoks; lihtsalt selle jaoks. Ja hiljem nad lihtsalt varjavad oma eesmärke, saades viljaks ja ükskõik milliseks teiseks asjaks.

 

Palvekutse sarnaneb küünlaleegiga: valgustab...; ei ammendu.

Inimolend aga eelistab elektripirni, sädelevaid valgusallikaid....: oma loominguid.

Nii et tuleks küsida: “Mida see tuhm leek siin teeb? Mida teeb see lihtne lilleõis...siin?”

 

Terve päev, et toituda...igavikust.

 

***

 

LOOMINGU HALASTUS JA HEADUS ON USKUMATULT ILMNE

 

Muljetavaldavalt, aga samal ajal rahulikult paistab kuu valgus.

Muljetavaldavalt, samal ajal rõõmsalt kõlab kuke kiremine.

Muljetavaldavalt, samal ajal...ennast tähtsustamata kannab meid maapind. Ja meie tema peal hüppame, augustame, külvame, ehitame ...

Ennast tähtsustamata tulevad õhtuks kohale tähed ja vahetavad vilkuvalt tantsides kohti.

 

Külm, tuul, soojus, niiskus...valitsevad oma kodus, olles küll erinevat karva peremehed, aga tehes kohalviibimise meeldivaks.

Liikumatuse kuningannad...oma taimses kohalolus, rahunevad...meelega, et rahuldada meie nägemusi, lõhnastada meie ninasid, rõõmustada meie maitsemeelt, et kõikuda tuulehoos, ja võimegi kuulda lehtede plaksutamist.

Ei ole nii, et nad ei suuda oma liikumistega kiiremini edasi minna, vaid nad aeglustavad selleks, et me saaksime neid vaadelda.

Iga kivikene, kivitükk, liivatera on seal veel rahutukstegevam! Näib nagu poleks üldsegi oluline. Aga...märgib meie sammude kõla...leevendab meie jälgede raskust...või muudab asjatundlikuks, et vältida raskusi.

Kas...inimolendi ümbruses on midagi, mis püüab meid kahjustada!? Kas Loomingus on midagi, mille eesmärgiks on meid häirida, valesti kohelda...?

Kõik tundub viitavat sellele -kui “hästi mõtlemist” tunneme-, et nad on meie käsutuses; et nad on meie käsutuses, etmeid teenida...

Vihm, jõed, allikad, kaevud, ojad...kustutavad meie janu.

Mered jagavad meiega oma kohalviibimise selget ilu, lisaks mereelanike imesid.

Lumehelbed helisevad meile, helisevad meile oma vaikuses, mänglevad oma langemises ja kaovad häbelikuna maapinnale jõudes.

Ai! Ja samal ajal, õhtul, varblased vaidlevad magamisoksa üle: skandaalne sebimine, millega tahetakse vaid näidata oma tasakaalu, oma elurõõmu!...

Ja sipelgad, samaaegselt, ei nõua aupaukusid; püsivad vaikuses...oodates paremaid hetki.

 

Kõik tundub olevat...organiseeritud? -organiseerida?-, kujundatud? -kujundada?-, kaunistatud! –“kaunistatud”-, et inimlik käitumisviis tunneks end teretulnuna, tunneks end vabalt; naudiks oma meeli; teeks luulelisemaks oma olemasolu, tänaks ja tänaks nii paljude detailide eest... -nii paljude-, lisaks veel need, mis ei paista nii selgelt välja, aga mis õhutavad uudishimu. Ja veel enam: meid viiakse edasi elamise, elu imetlemise suunas.

Ai! Kas ongi nii...kas ongi nii, et meid kutsutakse elama? Meid kutsutakse elama tasakaalus, harmoonias, muutustes, uuendustes, selgustes, toetustes, solidaarsetes kooskõlades...!?

Kas...kas loomingud on need, mis meelitavad meid unenägudes ja hiljem ärkvel, äratavad meid toidule, õhutavad meid hingama?

Ai! Kas loomingud on need, mis kutsuvad meid..., et öelda, et nad meid armastavad? Ja selle tulemusena, sellise priiskamise peale, oleme pahviks löödud ja peegeldame nii palju armastust, mis lubab meil...armuda omavahel, armastada oma tunnetes!

Kas on nii, et meie olemasolu ja jätkamine...toimub mõõdukuse riigis, rahulolus, välja mõtlemises, kuulamises? Enda äratundmises kõiges, mida öeldakse, tehakse, ja pidevas õppimises, et assimileerida kõike seda armastust, mida meile pakutakse?

 

Ja kõige selle juures, kuidas...kuidas saab inimlik käitumine unustada, lasta tähelepanul hajuda, endasse tõmbuda? Ja inimene lõpetab oma sammude kuulamise, punase lille vaatamise, koidiku tunnetamise, ei pööra tähelepanu kuule, vihm häirib teda, kaebleb külma üle, soojus segab teda!....

Ja kõike, mida Looming Armastuse näitena pakub, võtab inimene...kui põhjust kaeblemiseks!:

 “Oh, kui halb ilm! Oh, kui ebamugav mägi! Oh, kui ärevustekitav rada! Oh, kui tasane org, võiks olla laiem! Oh, milline määratu suur meri! See hirmutab mind!”

Kas inimlaps on oma päritolult selline? Või...otsustasid inimesed omavahel, et nad on ise referendid, need, kes suunda märgivad!? Ja, muidugi, lõpetasid toidu hindamise. Jätsid pilgu nautimise. Vähehaaval mässisid ennast oma kaeblustesse. Ja nii...hakkasid teineteise üle kaeblema. Ja läksid kaeblusest, et kõrb on liiga inimtühi üle kaeblemisse, et selva on ülerahvastatud. Ja asutasid piirkondi ja kaeblesid asustustiheduse üle.

Inimkond sünnitas...lahkarvamuste, kaebuste, vihade lapsi...

Ja nii, tundmata end kogu Loomingu poolt meelitatuna, nakatasid nad oma meelepahaga kaasinimesi ja nääklesid isekeskis vandenõudes, pettustes, arvamustes, sekkumistes...Karjumiseni välja..., häid põhjendusi esitades!

Kuhu jäi...tänamine? Kuhu jäi mäletamine? Kuhu jäi unistamine ja kogetu käesolevaks tegemine? Kuhu jäi, et kõik muutus segaduseks ja samal ajal võltsiks ja  seepärast vandenõusid sepitsevaks....

 

Iga päev kanti karnevali maske ning sositamiste ja nääklemistega, igapäevasest Loomingust ja iga päeva Armastusest välja lülitatuna, esitleti oma erinevusi, valides pooli, trotsides sisetundeid...

Tundub kuulduvat Loomingu ohe, mis ütleb: Oh kui kahju sellisest elust!...

Kõik loodi äärmiselt üksikasjalikult, riffide purpurse värviga koonerdamata, violetset rohelist vetikat hetkeksi unustamata, päikse käes vibreeriva kajakasule igat hetke arvestades.

Ja rohkem ja rohkem..., samal ajal kui inimene ennast peitis, varjates end oma kummardamiste ja tülide taha!

Igaüks pidas end kõige paremaks ja sellepärast tahtsid kõik sama kohta vallutada. Ja see tekitas ainult hävingut.

Oh! Kui vaid hetkeks -kui vaid hetkeks-... taipaksid mõned inimolendid -mõned, kasvõi mõned-, et nad on siia toodud ilu loovuse väljenduseks, armastuse kaunistusteks, on toodud siia...uskumatu suurejoonelisuse väljenduseks, ja kui need “mõned” vibreeriksid teadlikkuses, et puhastada..., et puhastada neile annetatud hingi..., eemaldada hirmud, vihad!...

Kas vihmaga sajab nugasid...? Kas astudes maapind neelab meid alla...? Kas õhk, mida hingame, koonerdab kogusega? Või, pigem, rikume meie selle ära?

 

Jah! On kummaline, et kui inimolend häirub rohkem kui talle mõistusekohane ja pealesurutud tõe põhine, siis üritab ta ennast parandada, korrastada, tervendada, ravida...

Kas kõige eelpool kirjeldatu juures on midagi sellest võimalik? Ei! Ei!! On liiga palju ja külluslikult tühisust, kõrkust, viha, et püüelda...leevenduse, paremuse poole?

Ei! Ei saa rahustada, leevendada, parandada siis, kui olla kangekaelselt maruvihane, sundiv, valitsev, manipuleeriv!!... Ei. Nii ei saa ennast parandada ega lubata teistel sind parandada ega parane ka ise. Sest otsid... ja nõuad, selge see- imelist tabletti, et taluda oma kõrkust, oma viha...-pah- ja mis teeks su maailma õnnelikuks -teiste arvelt, muidugi-.

Haavav inimkond, kes veritseb...ja hiljem teeskleb leevendamist.

Ai!...

Silmakirjalik,julguseta, asjatundmatu sõnakasutusega hing, kes põikleb, ütleb ja unustab, väljendab ja varjub.

Ja see ei ole nii ühes või teises kohas!...Nii on kõikjal.

 

Ja meid kutsutakse palvetama ja... milline privileeg! Kuidas on võimalik, et seda ikka veel tehakse?

Aga loomulikult ka selle üle kaeveldakse, sest kunagi ei saa meeldida kõigile.

Milline õudus!

Uuesti kuuldub:Oh kui kahju sellest elust!...

Kui kõik on sinu jaoks, sinu jaoks, sinu jaoks, sinu jaoks, tema jaoks, tolle jaoks, kõigi jaoks ambroosiaga valmis. Ja igaüks, vastupidi, võtab oma kirka ja labida, piirab oma territooriumi, soovib teiste ruume endale... ja nõuab sirpide, haamrite, rahatähtede, pankadega...

Ai! Ja igavesed valed, mis ringlevad ja ringlevad ja isegi muutuvad tõdedeks. Ja ajaloolased kopeerivad ja kopeerivad ja kopeerivad, seda mida kuulevad ühtedelt ja teistelt ja seda vähest, mida ise näha suudavad. Ja jutustavad meile..., mida nad meile jutustavad?

Milline on tõenäosus, et nad ei ole meile valesid jutustanud? Milline on tõenäosus, et nad pole meile valesid jutustanud?

Ja üllatav ja uskumatu on see, et vaatamata kogu kurbusele “Oh kui kahju sellest elust”, mandlipuu jätkab õitsemist!...

Milline...milline kingitus! Kas nad jätkavad meie usaldamist? On see võimalik?

Jah. Ja kuu valitseb ja meelitab luuletama ja öövalgust. Tundub nagu ei teaks nad meie käitumist. Tundub nagu...”Mis teha! Küll see neil üle läheb”. “Küll nad siis vaatavad meid kiindumusega”- ütlevad tähed. “Küll nad hakkavad hoolikalt astuma”-ütlevad külvid.“Küll nad hakkavad rõõmuga jooma”-ütlevad veed.

 “Millal see juhtub? Millal...see juhtub?”- nõuab palve, visalt.“Millal?”

Samal ajal meile meenutades..., et sulg järgib tuule hingust. Samal ajal kui kevad valmistab end uuesti ette, uute kehakatete, uute tekstuuridega.

“Järsku seekord veab...ja inimesed vaatavad meid”.

Järsku täna muutub ärkvelolek rõõmsaks ja ei põhjusta kaeblusi, peitmisi, eraldumist!...

 

Kuu ei varja ennast. Transformeerub; mitmekesistub.

Tähed...ei põgene.

Maapind ei kao.

Miks inimene nii palju varjab!? Ja lisaks, kummalisel kombel, varjab oma...oma mida? Mida ta varjab? Mida see ütles, mida too sosistas, mida ta mõtles...

Tunneb ennast nii tähtsana, et varjab midagi olulist? Kas see on tõetsi skarabeusi elu või kure tuleviku jaoks oluline? Näiteks. Või on varjamine ja teiste tahkude näitamine röövimine?

 

Hetkeks, ütleb Palvekutse- hetkeks:“Ja kui homme ei koida...? Mida sa siis siin teed, kui külm su meele jäätab?”

Inimolend elab häbematult ja jultunult, tundes ennast loojana. Ja tunneb kindlust homme juhtuva suhtes ja panustab ülehomsele.

Ai!...

Ta ei märka, et kõige väiksemgi roheline võrse, mis tärkab, teeb seda Loova Müsteeriumi nimetamatu otsuse tõttu. Kuidas ta seda ei märka?

Miks ta ei hüüa rõõmust...ega jaga oma fantaasiaid?

Miks ta ei ole solidaarne oma ideede, projektide, tegudega?

Miks pöörab ta palju rohkem tähelepanu teistele ega tee kunagi oma töid lõpuni? Miks...?

 

Kas ta unustab elamise...? Ja juurutas teise asja, mida kutsub “eluks”...

Ja jälle kuuldub: Oh kui kahju sellest elust!...

 

Inimlik inimese käitumine on nii kohutav ja dramaatiliselt ebaõiglane, et Loomingu Halastus ja Headus on uskumatult ilmne.

 

 

Söandamised, kui voorused, julgevad saada seiklusteks, kui inimolend armub, armastab veel...

Veel.

Kas see on veel võimalik?

***