Eesti
Neijingi Kool                                                            

Iganädalane palveteema riputatakse Tiani leheküljele üles esmaspäeviti. Hispaania ja inglise keeles.

Selle nägemiseks vajuta siia



TEADLIKKUS “HALVAST” JA HIRM

 

 

Ja juhtub nii, et uute hetkedega kaasnevad uued hirmud; uute asjaoludega uued hirmud; uute projektidega uued hirmud. Kas need on tegelikult uued?

Kui luuakse – tundmatu Müsteeriumi poolt- Palvetav Suhtlus, siis eeldab see süsteemi, mis meid suunab, suhestab ja aitab.

Ja selles mõttes ei ole tegemist meie hirmude ressurssiga. Sest kui nii juhtub, siis tavaliselt planeerib olend oma palvedünaamika hirmudele lahenduste otsimiseks, hirmude vältimiseks, hirmude kogemise parandamiseks kõige erinevamates tahkudes.

See –nagu just välja ütlesime-, kuigi ei ole Palve Suuna ilmumise olemuslik osa, annab meile vihje hirmude kohta üldiselt. Kui kõige peenem osa meie “teadlikkustest” –elu väljendusest- on palvetamine, siis millist osa mängib selles hirm?

Mitte mingisugust.

Kui peenes on midagi, mis ei mängi õiget rolli, siis tõenäoliselt näitab see meile, et hirm on omandatud, ilmutis, mis tuleneb suhtluse kaotamisest Looja, Algse, Müstilisega, millest tuleneb eneseusalduse kaotus. Ja selle tulemusena kahtlev, ebakindel, kartlik keskkonnaga suhtlemine.

Ja juhtub nii, et enesekindluse puuduse korral, need, kellel on rohkem enesekindlust –me ei ütle “kellel on enesekindlust”, need, kellel on “rohkem” enesekindlust- kehtestavad end oma ressursside, oma väiksemate kahtluste, oma suuremate otsuste tõttu. Ja see tekitab usaldamatutes hirmu.

 

Lisaks sellele, seda tüüpi reaktsioonide tõttu, üldine idee Müstilisest, Loojast “inimlikustub”, see tähendab, et sellele antakse inimlikud-, super-inimlikud-, super-võimsad-, super-karistuste omadused… Ja vaadates üle kultuure või tsivilisatsioone, siis, oma kadumisega jätavad nad maha hirmu jälgi. Ja karistuse hirmu pärast tuuakse igasuguseid… ohvreid nagu oleks tegemist õigustmõistva kuningaga.

 

 

Vähehaaval loodi –et hirmu vajadusena, tarkuse arengu vajadusena kehtestada -, kehtestati “halb”.

Idee, mis ühest küljest tuleneb võibolla –või paremini öeldes, üks osa tuleneb- niinimetatud “looduslikest” fenomenidest nagu vulkaanid, maavärinad, tsunaamid, põuad, üleujutused…

Aga pigem –nagu teame ajaloo üldisest tõlgendusest- olid need inimese halva käitumisega provotseeritud jumalikud karistused. “Inimese halb käitumine”.

 

Nii et “halb” tekkis nende kaudu, kes kõige rohkem usaldasid oma võimeid… ja , tähelepanu, nende abil, kes rohkem –rohkem, lihtsalt rohkem- usaldasid oma palveid ja tundsid, et neid on valitud või määratud Jumaluse esindajateks, Jumalusega võrdväärseteks.

.

Nagu näeme, rahulikult, vähehaaval loodi võrk, mis muutus võimsaks peamiselt “halva-hirmu” tõttu. Hirmusid loov halb.

Kui pöörame rohkem tähelepanu, siis need, kes olid eneskindlamad, rohkem kooskõlas…, olid Loomingu suhtes paremas positsioonis. Loomulikult tundsid nemad kõige vähem hirmu. Aga hirmu liigne kasutamine, selle nurga alt vaadatuna, tegi võimalikuks, et nende teod kehastasid “halba”…nende jaoks, kellel puudus enesekindlus, kes ei uskunud, kes ei usaldanud.

 

Palve Suund hoiatab, sosistab meile vaikselt… , et sedamööda, kui inimesel on olemas suhe Loominguga, Müsteeriumiga, Armastusega, mille tõttu me igapäevaselt uuesti sünnime…, siis tuntakse…, tunnetatakse tema Suurust ja tema mõõtmatut proportsiooni kui Müsteeriumit ja… kui teisi dimensioone, milles me ei liigu: oleme olemas, aga laliseme.

Jah; tõesti, teadvuse nurga alt vaadates, on “halb” olemas. Aga Palve Tähenduse ning Müsteeriumi ja Armastuse vahendusel meie Loomingu loomise nurga alt vaadates ei ole “halba” olemas.

On olemas eneseimetlused, iidolite kummardamised, egoismid, banaalsused, vulgaarsused…Hea küll. Aga seda ei saa me pidada pahaks või halbade kavatsustega vaimuks, kelle ees peame hirmu tundma.

 

Kui me armastame, kas keegi või miski saab meilt seda kogemust, tunnet ära võtta?

Kõige suurem hirm võib meid piinata, meid vangi panna, meid jälitada, isegi peaaegu veenda, et meie armastus oli viga, aga… kui inimene saab Palve Tähenduse kaudu teadlikuks armastusest, siis “halb” kaob, seda ei ole, pole kunagi olnud. See oli manööver, mis tekkis peamiselt usaldamatute, ühendamata olendite tõttu, mitte üleolevate, valitsevate olendite tõttu… Ei!

 

Olend, oma “lapsepõlves” –nagu teame- ei teadvusta hirmu. Avastab sündmusi, hoiakuid, juhtumisi, mis hoiatavad, et tuli põletab, et külm valutab, et karje teeb tähelepanelikuks…

Aga loomulikult, kui varajasest lapsepõlvest peale, ilma et halba ja hirmu olemas oleks, kasvatatakse, valmistatakse ette ennast kaitsma, et oskaks rünnata, et ei usaldaks, et kahtleks…, siis on meil olemas täiuslik hirmude, võimude ja halva vabrik

Ja igaüks hakkab kordama: “Sest see on halvasti tehtud”… Ja edasi: “Kuna ma tegin halvasti, siis kardan seda korrata. Või…kordamise asemel, karistan ennast”.

 

Meie muretsemise tasandid, meie tähelepanu tasandid, meie valvuse tasandid ja meie häire tasandid lubavad meil suhelda igasuguse olukorraga palve tingimusteta toel… pidamata hirmu ja “halva” kohalolekut “loomulikuks” –või isegi “vajalikuks”

 

Tegelikult on igal sündmusel väärtus, mille me tahame sellele määrata. Ja määratavad väärtused sõltuvad, loomulikult, ajaloolisest, kultuurilisest, sotsiaalsest, poliitilisest ja majanduslikust hetkest, milles me elame.

Kui me väärtustame ohtu… ja põgeneme või astume vastu, siis saame –selge see- tekitada hirmu, hirmu tunda… ja olla halvad või head.

Selge. Hiljem tekkisid keerulised ja nürimeelsed organisatsioonid, mis panid paika normid, seadused, kombed…, mille kohaselt on olemas halbu –halbu, halbu- asju ja häid asju.

Näiteks, inimeste ohverdamine jumalatele oli ohverdatava jaoks privileeg ja mõelda nüüd, et see on barbaarsus, see on halb… Siis oli see väga hea… ja sõltuvalt teadvuse tasandist, toimis. Ja tänu ohverdustele lõppesid üleujutused ja tänu ohverdustele hakkas vihma sadama. Ja hiljem ei kasutatud enam inimolendeid, vaid teisi, inimeste tekitatud hirmu ja halva tõttu, kodustatud, kontrollitud, valitsetud olendeid….

Nüüd tuleb meil elada “Kristuse” ilmutusega majanduslikul ajajärgul, “Homo economicuse” ajal. Kristuse elu eest maksti 30 münti, oli ju nii? Ja ta ütles: “Caesarile Caesari oma ja Jumalale Jumala oma”. See oli ilmselgelt kuulutus, et “sa oled väärt nii palju kui palju sa omad”. See oli ilmselge kuulutus, kui palju –müntides- maksab inimene, kui palju võtab palgamõrtsukas või kui palju panustab süsteem, poliitikud, sõjavägi oma hävitamisvõimesse ja hirmu tekitamisse.

 

Kui me usaldusega nõustume oma missiooniga, kui inimolend nõustub usaldusega oma missiooniga, olles alandlik elule kuuletumisele ja kohustusele –oma loomise tõttu-, mida täita, siis ei mahu siia – kui eelnevaga nõustutakse-, ei mahu siia ei “halb” ega hirm või halb, mis tekitab hirmu –sest vahel on neid võimalik eristada, jah.

 

Kui me lubame tähtsal hedonistil ja egoistlikul võitjal endale aplodeerida ja ei pea seda endast kõrgemaks, siis tõenäoliselt ammendutakse, planeeritakse oma positsioon ümber.

Kes toob ühtesid ja teisi kuulsuse juurde ja teeb neist võimsad? Need, kes tunnevad ennast võimetutena, madalamatena, sõltuvatena.

Need ei ole nende enda omadused. Need, kes tunnevad ennast madalamatena, annavad neile omadusi ja hindavad nende omadusi, sõltumata sellest, kas need omadused meile meeldivad või mitte.

Ja tema laulab hästi… “Oh! Las ta siis laulab. Kui tore! Laulgu aga! Aga see ei tähenda, et mina ei või laulda. See ei tähenda, et tema on hea ja mina olen halb”.

Sellest saab alguse hirm: “Ei. Ma ei julge laulda. Sest laulab see ja teine”.

Ja kes räägib laulust, räägib numbrist, räägib lõikamisest, räägib auto juhtimisest… millest iganes!

 

Loomulikult, on viiteid olenditele, kes oma müstilise funktsiooni tõttu on omandanud võime olla viitepunktiks. Kui nad on tõelised, siis nad ei tekita hirmu, ei karista, vaid üritavad olla vastavuses iga hetke situatsioonidega. Nad ei ole halved ühtede jaoks ja head teiste jaoks. Aga kui on olemas “halva” ja “hirmu” teadvus ja see parajasti valitseb, siis on keeruline avastada, nõustuda ja alluda viitepunktidele, mida Looming pakub eesmärgiga kooskõlastada kogu elamine pidevasse rõõmu.

 

 

Armunud meeleolu, elu teadvuse meeleolu, igavikkude elu meeleolu suund võib meid paigutada valmidusse elu väljendusi hinnata, avastada, uurida, armastada. Ja seda kartmata, tarkuse ja austusega, kokkuleppe ja headusega.

Mida peaks kartma…? Kus, kus see “halb”on?

 

Tuleb rõhuda sellele, et see idee eeldab laiendatud kognitiivset võimekust. Kohe kui me tähelepanelikkuse kaotame ja näeme pommitamist või näeme terroriakti või mõnd barbaarsust, siis osutame kohe sellele kui “halvale” ja võtame vältimatult hirmu oma kõige paremaks liitlaseks.

 

Kas võimsa jaoks on vaese hävitamine triumf? Kas ta lisab selle oma elulukku suure õnnestumisena? Või pigem teeb see temast teiste võimsate hulgas argpüksiks?  Ja nii, nendes hirmude ja halbade süsteemides, tõelist autoriteeti halvas hinnatakse sarnaste halbade võitmise tõttu.

Aga hea küll: kui me ei taha olla halvad, kätte maksta, vimma tunda…, milline võiks olla võitja, mõistuse üleolekut teadvustava huvi meie vastu?

Aga –seega- on vaja rõhutada teadvuses konkreetsesse mitte kinnijäämist. Teame, et see on olemas –loomulikult- ja on –muidugi- ja valutab –jah! Aga tahetakse, et ei oleks ja lõpetaks valutamise, sest enam ei ole olemas. Ja selle jaoks tuleb nõustuda vaimse, animistliku, Loomingu ja eluga solidaarse positsiooniga.

Ja nii võib juhtuda, et muutuvad parameetrid, mis meid hirmutavad, terroriseerivad, šokeerivad.

Ja, jah, samaegselt peame elama koos ebaõigluste, halva, julmustega, aga samaaegselt –simultaanselt- toimida nendes positsioonides, kus meie olemasolus, olemises ja tegemises pole “halva” ja “hirmu”jaoks ruumi.

Otsides headust, heldust, solidaarsust, austust…

 

Iga päev räägitakse “majanduslikust sõjast”, “majanduslikust sõjast”… Ja kuna see on päris sõda, siis on hirmu, on võitjaid, kaotajaid…

Kui me lubame sellel dünaamikal end kaasa viia, siis oleme varsti, varem või hiljem, kaotajad. Ja selle teadlikkusega jäämegi.

Paremal juhul võime pinnale tõusta kiskjatena.

Ja see pole…elu.

 

Januse jaoks puhkeb alati lahke allikas…

Naudib helde olemist…

Ja see, kel janu…tunneb heameelt

***

 


ELLUJÄÄMINE POLE VEEL KINDEL


Võibolla pärineb liigi lootusetuste, komplikatsioonide, draamade ja tragöödiate rõhutamine ja nendele tähelepanu juhtimine ellujäämisele pühendatud ja ikka veel pühendatavast pikast ajaloost…

Ja huvitaval kombel võis see pikk ajalugu, vähemalt algselt, tuleneda välistest faktoritest, kohanemisraskustest… nagu iga teine elu liikumine.

Nende raskuste ületamise järel –teatud maani-, saab oluline nõudmine kahjustava-, häiriva-, dramaatilise teadvustamiseks… nüüd alguse liigist endast

Liigi endaga mittekohanemise juhtum.

 

Keskkonna ees –teistel aegadel ja nüüd- liik ühineb, solidariseerub, kohustub lahendama, lohutama,  aga kui haripunkt möödub…, siis kuulutab inimkond vaenlaseks iseenda.

 

Palve tähendus hoiatab meid praegusel ajaloolisel hetkel, et ellujäämine ei ole veel kindel… ja et me alles…otsime viisi, kuidas mitte kaduda, sest liigi ohtlikkus iseenda ja kogu ümbruse suhtes on märkimisväärne.

 

Tundub nagu oleksid iga olendi vahendid…ja liigi võimekus hüljatud või lootusetuks muutunud sellepärast, et ei suudeta lahendada iseenda kooselulisi läbielamisi.

Isegi on öeldud, et “inimene on inimese jaoks hunt”.

Ühest küljest tundub, et kuna keskkond on juba vallutatud, siis kõige parem ja atraktiivsem on nüüd vallutada endasarnased, sest nemad suudavad kõige rohkem vastu astuda ja takistada; ja igaüks omal tasandil funktsioneeribki niimoodi.

Unustanud loomingulise päritolu, jääb järele Loova Jõu jälg; aga see jälg jääb järele võimuna, autoritaarsusena.

Ja nii on olemas – inimkonnas- olendeid, kes nõuavad oma autoritaarsuse doosi, et käskida, korraldada, klassifitseerida, määrata… ja veel pikk nimekiri erinevaid võimu kasutamisi. Nagu oleksid “jumalikud”.

 

Teoreetiline tarkus, selle asemel, et muutuda üllatuse ja imetluse “kiidulauluks” Loomingule, muutub hoopis isiklike- või grupihuvide kogumiks, millele toetudes pannakse paika omavaheline konkurents.

Ei tunnustata enam Loova valmisolekut näidata oma saladusi ja samal ajal hoida oma Müsteeriumit.

Ja võetakse avastamist…  kui isiklikku-, grupi-, valitsuse-, riigi-, impeeriumi saavutust.

Ja nii saab häiriv esmatähtsaks. Lepitav, vastupidi, vaikib. Varjub. Vahel isegi häbeneb!

Tundub –ja mõned isegi usuvad seda- , et sõda on hädavajalik puhastamise mehhanism, mis peab iga x aja järel tekkima, et jõhkruse ja julmusega paika panna, kas jääb alles… midagi, mida on võimalik paremaks teha.

 

Ja peaksime endalt küsima: “Millises staadiumis me praegu asume?”

Kui vaatame inimasustuse nurga alt, siis kõikjal on erinevaid, isemoodi omadusi, küll aga ühine viis rõhutada valu ja varjata naudingut.

 

Kui aga võtame missiooniks vaadelda kogu inimkogukonda, siis võib ütelda, et tegemist on kroonilises sõjas oleva liigiga, kes on sellest –sõjast- teinud elustiili. Ja jääb sõjas ellu…, aga kartuse ja hirmuga!

Iga grupi või iga olendi võimete ebakindluse ja teadmiste kõrkuse tõttu valitsevad oma huvid ja mõjudest ei hoolita.

Oh!...

 

Sõna saab kaebluseks…, mis vahel muutub nutuks, vahel aga pisarate sosinaks…

 

 

Igasuguses inimgrupis toimuv pidev kaeblemine… on väljendus võimetusest saavutada tasakaalu, harmooniat. Sellest peaks piisama, et nõuda endalt teistsugust, sellist nägemust, mis poleks seotud ainult juhtimisega ning toetada ennast Müsteeriumile… ja selle keeltele. Ja nii tajuda hoolt, ressursse, vahendeid, meie võimekusi… kui Nimetamatu Loomingu tulemust.

 

Elukvaliteedi erinevused…, ilma et kriteeriumid oleksid ühesugused, aga elukvaliteedi erinevused kriteeriumitega guppides on nii suured…, et peaaegu võimatu on leida ühtsust, “solidaarset” lähedust.

 

 

Iga olend oma intiimses asupaigas on kutsutud püsima, ellu jääma süütu ja naudingulise teadmatusega, teades –nagu laps- , et keegi, kes teab, oskab, hoiab teda…

 

 

See intiimne koht, usu varjupaik… on valmis, on elus!

 

Nii et teadlikuna hävitava-, väljasuremise teadlikkuse kasvust, peame –hirmuta- oma loomuse suhtes valvsaks ja tähelepanelikuks muutuma. Ja see teadmine pole meele ega teadmiste võimu ja kontrolli tarkus. See on usu tarkus… See on tarkus teada…, et ei tea. “Teada, et ei tea”.

Teab ja teadvustab, et elab lõputuses!... Ja et igasugune võimu ja eneseküllasuse projekt on olendi tõelise loomuse kaaperdamine ja mõistetud läbikukkumisele.

Triumfeerijad, võimukad, oma liigi… kontrollijad näitavad meile oma tornikestest ja püramiidide tippudelt oma oskusi… ja õhutavad meid enda juurde ronima, samaaegselt meid tõusul kõrvaldades.

Ja nii hoitakse võimu kastides jätkuvaid positsioone luua lõputuid erinevusi, nii et üks elab teise jääkidest ja teine selle jääkidest ja see selle kolmanda jääkidest…

Nii muutub progress… sõja, tipule jõudmise, võistlemise…teiste ja keskkonna ärakasutamise ning kraavi või teelejätmise väljenduseks.

Nii kindlustatakse kroonilist sõda, ühiskondlikku kaeblust, organiseeritud lootusetust, heameele unustamist, pidevat usaldamatust, põgenemise hirmu… tehes kooselu iga korraga üha raskemaks.

 

Ärkamine nendele nägemustele, mida võib lahterdada… -lootusetus võttis ka seda arvesse- liialdusteks, mõeldamatuks…, sellise strateegiaga, kui ei olda tähelepanelikud ja valvel, siis sellise strateegiaga jätkatakse provotseeritud teadmatuse häbis ja seega kroonilises, sõjakas kordamises.

 

Vaevu, vaevu püüame…hirmude, otsustamatuste, kahtluste seas… ellu jääda!

Kas pole see siis ilmselge?

Ja kas pole tõsi, et sellises vahemikus ei leia inimene oma egoismi tõttu lahendusi?

Nende protsesside märkamine peaks meid viima… Universumi lipu heiskamiseni. Panema meid märkama Loomingu uskumatut ja ootavat üleküllust võrreldes olemasolu, elu miniatuursusega.

Ja siis võime vibreerida usus, dešifreerida Providentsi ja järgida tema plaane, et suuta luua ja ennast taasluua elamise rahulolus… ja kergenduses teadmisest, et hoole ja andide tõttu suudame ellu jääda!

Ja seda ära tunda, mitte meie tahtlike jõupingutuste, vaid müstiliste juhuste tõttu, mis meid lendamas hoiavad ja ei näita meile rohkem… , sest seda vähest, mida näidati, ei osanud me hoida.

Sellest ka vajadus süütu teadmatuse järele, mis päevast päeva usaldab, usub, loomingustab… tänu usule, mis ettehoolduslikult ilmub…; millele igas nurgas vihjatakse.

 

***

 

 


KUI VIITEPUNKTIKS ON LOOMING

 

Ja mida rohkem toetub olend oma Universaalsele tähendusele, oma kuulumisele Müsteeriumisse… seda ilmsemaks saab Loomingu käsi ja seda vähem sekkub olend Loomingulistesse protsessidesse; seda enam muutub olend jagatud, kokkusobiva, kogukondliku, kokkulepitud Loomingulisuse kaasosaliseks.

Nii ei teki viga.

Viga tekib sedamööda kui olend muutub “eksklusiivseks”, eraldub, jagab, volitab ja imetleb iseennast, kummardab oma võimeid…

Selliste positsioonide tõttu tekib vaidlus, võitlus on vältimatu ja sõltuvus karistustest, sõltuvus eelarvamustest, sõltuvus teiste arvamusest… tekitab lahingu, tekitab sõja.

 

Loovast Müsteeriumist pärit Looming kingib meile pidevalt võimalusi, et tunnetada hoolt ja ilmutusi, mida elu kasutab, et meid hoida, säilitada, soodustada, et me suudaksime teiste kaudu näha, tunnetada sellist Loovat armastust, eelarvmusteta armastust, kingitud armastust, mis midagi vastu ei nõua.

 

Teiste kaudu…avastame, iseenda… ja teiste ühtsuse, külgetõmbe tunnete tõttu, et selline Müstiline armunud püüdlus esindab Loomingut kõikides olendites!

 

 

Sageli tekib olendis vastuolu ühest küljest tema kutsumuse-, tema pühendumise-, tema ettevalmistuse-, tema andide intuitsiooni… ja teisest küljest selle vahel, mida ta teeb, mida ta väljendab, mida valmistab, mida oluliseks peab. Duaalsus, milles “talle meeldiks olla, tahaks olla…”, aga tuleb välja, et käitub, toimib ja tunneb teistmoodi. See on tulemus kahetasandilisusest, mis vältimatult tekib kui opositsioon, kui selginemine.

Ühel juhul on viitepunktiks Müsteerium, Looming; teisel juhul ollakse viitepunktiks ise või, kui täpsem olla, on viitepunktiks see, kes teised tahavad, et me oleksime.

See sarnaneb või on sama kui vastuolu nendes, kes sosistavad, püüdlevad, kuulutavad ja räägivad oma vabameelsetest püüdlustest… ja samaaegselt, iga vaidluse, probleemi või truudusetuse juures, pöörduvad seaduste poole.

Kas on midagi valemat seadusest …?

Kui ma kuulutan vabameelsust –ja veel enam siis, kui ma kuulutan vabadust- on seadus läbikukkumine; mässule kihutaja.

Inimkogukonnad toodavad ja toodavad jätkuvalt ja väsimatult seadusi: et kohustada, karistada, jälitada, jälgida, luurata, kontrollida… Ja inimlikustatud olend –mitte jumalikustatud- on seaduse efektiivuses veendunud. Paremini ei saakski ütelda: “veendunud”. Tema vabastamispüüdlused sumbuvad võimatustesse, ebatõenäolisustesse, mõeldatustesse- loomulikult! Ja nii muutub olend… manipuleeritavaks tükiks, kes kuuletub parajasti võimul olijatele; kes muudavad ja vahetavad hiljem need seadused teiste vastu, mis ka kõik lubavad meile kindlust.

Kindlust?

 

Vaidluses egoismi inimlikkuse ja meie Loovas Müsteeriumis asuva viitepunkti Jumalikkuse vahel näeme, kuidas olend üha kaugeneb oma Algprintsiibist. Olend võtab üha rohkem ja rohkem oma elamisse majandust, kuigi see tähendab vanglas olemist: kasumite, kasutamiste, omamiste, tahtmiste vanglas olemist… Lõputu hulk trelle, mida ei nähta või nähakse, aga kompenseeritakse neid… naudingu hetkega? Kas kompenseerib?

 

 

On oluline, et kui olend leiab ennast… -hetketi, aja jooksul, sõltub igast olendist- leiab ennast toetumas Loomingu armunud armastusele, vabanenuna oma orjastavatest kinnistumistest ja valmis jagama ja liikuma solidaarsuse poole, siis sageli – ja see on oluline, juba ütlesime- sageli juhtub, et nähes neid, kes toetuvad oma egole, iidolite kummardamisele, jne., peab ta vastasteks, vaenlasteks… Sellisel juhul langetakse kõrkusesse.

Kas poleks kohasem, et see, kes toetub Jumalikule, vaatleks teist, kes nii ei tee, ka samast paigast, ka Nimetamatust Loomingust pärinevana?

Kas pole nii, et kui tekib selline “maskeeritud kõrkus”, kas pole nii, et kui meie ette pannakse see, mis pole kohane, siis oleks nagu tegemist kiusatusega, selleks, et meid proovile panna, et meid hinnata…?

Jah; see näib väga inimliku omadusena, aga elu alus ei ole “heade” ja “halbade” loomine –nagu meile on räägitud- , ega ole ka elu kulgemine aegade lõpuni pidev sõda kuni “hea” lõpliku triumfini. Ei.

Loov Müsteerium pole julm.

Kahtlemata on Armastuse Väljendus või Jõud nii mõõtmatu, et see, mida siin igapäevaselt armastusena käsitletakse, on armastuse nii väike näide, et vahel tuleb pähe, et see isegi pole armastus.

Sellepärast, mitte langeda dualismi lõksu, mis, kuigi olend otsustab “Loomingule toetuva idülli” versiooni poolt, ei viiks vältimatu vastuolu, kokkupõrkeni… Sest, kui asjad on nii, isegi kui olend tunneb, et ta liigub õiges suunas, lasub tema kohal see, et “teised”, “need” või “nemad” ei jaga sama nägemust, nõuavad teistelt väljapaistvust, tähtsust, võitmist, kindlust…

 

Tõsi on, et sagedasti tekitab selline tundmatule toetumise kogemus enesega rahulolevaid, üleolevaid või priviligeeritud hoiakuid. Kas Looming oma suuruses nõuab priviligeeritud positsiooni?

Olend saab suureks, kui avastab ennast Jumaliku väljendusena. Tema kohustunud tegutsemine ei vaja tahet ega propagndat ega sõltuvust; teeb temast, ilmselgelt, “teenija”.

Ja selline teenija ei pööra tähelepanu kriitikale, arvamustele, rünnakutele, egoistliku vastumeelsusele. Ei. Kuuleb, näeb, valutab, kurvastab…, aga ta põlvnemine Loojast-Loomingulisest on otsustavalt… puutumatu.

 

Järelikult, kes käib vabanemise teed ei põgene, ei jookse ära, ei loobu, ei isoleeru. Kui ta nii teeb, siis kardab ta nakatuda, seega ei ole ta tõeliselt vabanenud. Tal on veel omad kahtlused. Ja kahtlused on egoismi ja iidolite kummardamise territoorium. Ja varem või hiljem langeb olend kindluste, produktiivsuse, kasumi, mõistuse küüsi… Ja seda me paljudel kordadel näemegi…

Nii et, kui käiakse vabanemise teed, siis eraldumine, eraldamine ei sobi. Ei. Sobib hoolitsemine, sobib tähelepanu, sobib valvsus… selleks, et säilitada. Aga mitte eraldumine, mitte privileeg, mitte võitlus…

Asume elamise sees. Ühises elamises, mis paratamatult jagab, paratamatult ühendab ja ühineb, isegi kui tülitsetakse ja moonutatakse.

Ja just hedonistliku, egoistliku keskel antakse kõige paremini vabastavast teest tunnistust; seal sädeleb Armunud Kohalolek kõige paremini.

 

Terve pole see, kes vajab hoolitsust. Haige vajab abi. Aga, ärge hoolitsedes langege enesetähtsuse või vajaja nõudmiste võrku.

Olgu meie tegevus ja eeskuju viitepunktiks, et see kes vajab, kellel valutab, kes nõuab võiks siduda end teistsuguse, oma valust, oma murest või pidevast šantaažist erineva viitepunktiga.

Oh! Kui paljud langevad sellise šantaaži ohvriks! Ja kui paljud kaotavad väga valesti mõistetud teenimise tõttu oma suuna!

Ärge pidage heldet teenimisvalmidust ranguse puuduseks.

 

 

Enamus inimkonnast arvab ja tunneb, et on elu tegija, looja ja omanik. Ja tegutseb sellisena ja tõmbab piire… , ujutab kooselu üle seadustega…, keelab ja keelab võimu ja vägivalla haamriga hirmutades… Ja nii tekibki kartlik inimkond, millele lisandub… -sageli, vabanemise teel, Müsteeriumi pärijana tundise teel- tavaliselt lisandub Jumala kartus, kartus Jumala ees, Jumaliku kartus, kartus Jumaliku ees!

Kartus?

Ei.

Juba öeldi: Armastav Looming ei ole julm. Headus, tõde, siirus ei kihuta mind kartusele. Ei. Just armastus kihutab mind kohustumise, pühendumise, teenimise juurde.

Sellepärast ei ole mul oma päritolu juures midagi karta. Pigem peaks ma hoolitsema tunnistuse andmise ja olemise ja tegemise eest. Ja proovilepanemise või… meie tegemistest erineva lainetuse ees, mitte langeda kartmise, kohkumise või võitlemise lõksu

Elu on Loov, Müstiline rahulolu.

 

 

Palve Tähendus, oma kutsega, toidab meid, söödab meid, hoiatab meid. On päike, mis koidab. On kuu, mis tumeneb. On hingus, mida hingan. On tunnetatud imetlus!

 

 

Rahulik koidik sosistab oma värvidega meile Loovast viitepunktist. Inspireerib meis oma helidega loomigulisust! Teeb meist Universumi mõõtmatuses vabanenuteks, nagu poleks meid olemas. Aga oleme… ja oleme olemas.


 “Mitte ära kaduda Igavikkude rännakul”.

Suund on selge.

Koidik –armastuse tõttu sündimine- on püsiv ja jätkuv

Sinna meid viiakse.

 

***