Eesti
Neijingi Kool                                                            

ON OLEMAS “SEAL”.

ON OLEMAS “SIIN”.

pdf


Ja tavalistele teadvustele muutuvad elu sosinad hüüeteks!; elamise sosinad muutuvad… petitsioonideks!; unenägude, unistamise… sosinad… muutuvad ettekuulutusteks!

 

 

Kui palju teadvuse maailmu graviteerib inimelus?

Kui palju ülemääraselt nõudlikke nõudmisi surutakse peale igapäevaselt?

Kui palju unustamatuid unarusse vajumisi jääb kolikambrisse?

 

 

Kui paljud lõpetamata mõistuse, argumentide ja õigustuste korrastusi vassib rahututel positsioonidel?

 

 

On! Seal on! Seal on mõõtmatu tühjus! On! Seal on  katkematu võimaluste väljavool. On! Seal on!..., seal on meie lähtekoht. Kuid siin saab siinne diktaatoriks, muutub nõudlikuks,  muutub loiuks, muutub radikaalseks, muutub sektantlikuks, muutub –nagu tavatsetakse öelda- “nagu alati”-ks.

 

Nii et siis on olemas seal! ja on olemas siin. Ja siin nõuab ohverdusi, nõuab… -igapäevane kurtmine-, nõuab positsioone, nõuab igapäevaseid ohverdusi, nagu elamise lõiv.

On. Ja on, on!, on (olemas) seal!..., mis ei kaeba, mis ei nõua, mis ei suru end peale, mis naudinguliselt taasloob ja loob. Ja see “on seal” on kohal, olemas argiteadvuses!

Ja kui seda ei nähta ega tunta, siis sellepärast, et ta on olnud usurpeeritud iseenda poolt, kuna seda “on seal”-i on võimatu domineerida, kontrollida, juhtida, manipuleerida!

 

Võiks öelda –kes teab millal!-, et inimene tundis end jumalikest paradiislikest keeltest joobununa, ja samal ajal tundis ta end tugeva ja võimsana; ning ta üritas ja üritas orjastada neid tühjusi, vaakume, neid müstilisi pimedusi. Ja üritas ja üritas kuni, ahastuses, alustas põgenemist, et jumaldada oma andeid. Ning hakkas ennast jumaldama ja katma end  fassaadidega.

 

 

Ning ta jätkas enda jumaldamist ja… ja jumaldamist kui kangelastegu. Vahepeal, samal ajal, konstrueeris, ehitas võrreldavaid mudeleid –inimlikke, loomulikult-, omistades neile Jumaliku impeeriumi; justnagu sõltuks see inimkonnast.

 

 

 

Niiviisi leiame argiteadvuse läikima löödud riugaste ja halbade kommetega; vaevu valmisolekus selguste või tühjustega; tingimuste poolt määratletud, raami surutud, mugandunud…

 

Aga… aga on seal!, me oleme sealt!. On siin; siit me kulgeme läbi.

 

Meie kuuluvus ei ole siin, ja seal, seal kusagil meie valdus. Ei!

Seal, seal kusagil on meie algupära. Seal, seal kusagil on meie tugi!

Siin on… siin on kaeveldes, nõudlikkuste ja pealesurumiste ja lõputute võitlustega läbikulgmine –iseenda ja kõigega, mis ümbritseb-.

Aga näib –ja tavaliselt nii tuntakse ja usutakse-, et “siin on, siinne” on kindel, see on juhitav, on  ennustatav; on…, kuni nähakse, et see ei ole nii. Siis ilmub o(õ)hkamine “seal”, “seal kusagil” poole. Aga o(õ)hkeks see jääbki. Ja,  väljaarvatud erandid, pöördutakse siia tagasi, tugipunktiga siin, siinse manipulatsiooniga, siinse… petliku õnnega.

Ja ei ole vaja valida seal, seal kusagil või siin vahel. Jäme viga… kukkuda argiteadvuse poolt loodud dualismi, et kaitsta omandit siin.

 

Ega ometi hakata –ei!- ega ometi hakata uskuma, et see kõhklev dualism on loodud elu poolt. Ei. Ei. Kas juhuslikult kala kahtleb kas jätkata vees või minna kaldale!

Kas juhuslikult kotkas kahtleb lendamise või … munevaks kanaks olemise vahel?

Kahtlus, kõhklus?, kas putukas kahtleb tolmutamise või lõunauinaku tegemise vahel, et jõudu taastada: “Kas ma pole äkki elevant ja ma pole sellest ise aru saanud?”…?

Ah!, aga üliteadlik inimene küll lubab endale peakangelaseks kuulutamist.

 

 

Kombed, siin, muutuvad seadusteks; ja seadused muutuvad leppimatuteks; ja leppimatus muutub eelhoiakuks; ja eelhoiak muutub kohtumõistmiseks; ja kohtumõistmine muutub süüdimõistmiseks;ja süüdimõistmine muutub patukahetsuseks; ja patukahetsus muutub karistuseks… Niiviisi kuni eluagse vangistuseni välja!

 

Ja vähehaaval on harjutud siinse- ja sealse- ja seal kusagil-ga. On vähehaaval harjutud siinsega, ja niiviisi on loodud kogu paikapandu: harjumuspäraselt.

Seal, seal kusagil (jääb) iga korraga kaugemale ja kaugemale, seda pole olemas.

Sest juba… juba on loodud sündimise ja kasvamise, paljunemise, muretsemise komme…; keskkool, ülikool, lapsed, puberteet…; ah!, armastused, afäärid, hõõrdumised ja kokkupõrked…; orgasmid –või midagi sarnast-, teadmata mis see on, kuidas on ja kuhu suundub… Aga niiviisi: kõik lihvitud. See on norm! See on vorm. Ja sellest välja ei saa.

Ja seda ütleb sulle noor, keskealine ja vanem, pikaealine… samal ajal oma urni ette valmistades!..., et  kindlustada veendumust, et “ainuke kindel así on surm”.

Niiviisi ollakse siin. Kiiresti on lihtne! –kiiresti!- kiiresti, on lihtne –nagu võite kuulda- pidada meeles varmalt, mis toimub ja mis saab toimuma. Loomulikult, kui see kiiresti-kiiresti avastatakse, mida on siis elamine väärt? Mille jaoks?, kui ma tean, et minu purihambad hakkavad mädanema, kui mu kopsud saavad ummistuma, kui mu jalad hakkavad ära väsima… Kui seda kõike on mulle juba öeldud! Kui tundub, et kõik see, mida tähendab “elu”, on juba kirja pandud. Ja seal, seal kusagil… kuulge!: lootusetuse spekulatsioonid. Paljudel juhtudel –jah- ei kõlba millekski.

Ai! siin, siin…, siin on kõik juba lõpule viidud. Ja loomulikult, individuaalse-, sotsiaalse-, rahvaliku-, linnaosa-, riigi-, keele vanglas, mille iga teadvus on järk-järgult loonud. Aga ekstraordinaarne ja sarnaselt ühtemoodi.

Erandeid, mis võivad tekkida, vaadeldakse usaldamatuse pilkude läbi, sest nad ei ole “samasugused”. Neid vaadeldakse ettevaatlikult ja valvsusega, et nad meile kuidagi halba ei teeks!

Jah. Argi- ja tavateadvus on väga hõivatud turvamise ja kaitsega; mõistuse saehammaste pideva eksponeerimisega:

“Sest siin leib on leib ja vein on vein”

ja… mõned asjad veel lisaks.

                   

-Mis… mis on saanud sellest elamise innust, avastamisest, noorukist, kes uuris?

-Oh, ei! Kiiresti viis end kurssi. Ja otsekohe teadis ja õppis, et see oli nii, nii, nii ja nii ja nii ja nii, siin.

-Seal kusagil…? Seal…?

-Olgu!...jah. Aga, olgu!...

 

Näib olevat –“näib olevat”-, et elu disain, kavand on ettearvamatu. See ei mahu tavade alla, olgugi et sel on rütmid, sagedused, modifikatsioonid, mutatsioonid… Aga see ei ole mingi tava, komme.

Aga, jah, kiiresti, unistajat, idealisti… nõrgestatakse tema elektri-, telefoni-, maja-, kindlustuse arvega… Kiiresti kohustatakse teda: “Ja kui ei, küll sa siis näed”.

“Ja kui ei, küll sa siis näed”: siinse katkematu ähvardus.

 

Samal ajal kui seal kusagil, seal… luuakse, taasluuakse, paisutakse, liigutakse. Müsteeriumite sümfooniad ristuvad. Lõputult intentsioone, mis meile peale käivad, olgugi et neid ei ole kuulda, näha ega aimata; neid isegi ei  kujutata ette.

Uhkena tunneb end inimene, kui “siin” domineerib ja kontrollib ja juhib. Ta näeb end võitjana, näeb end triumfeerimas… Ei võta kaua aega, et näha end kõrvalelükatuna, näha end vangistatuna.

“Ah!, sest elu seadus…”. “Ah!, sest on kombeks…”. “Ah!, sest seadused…”. “Ah!, sest sinu eas…”. “Ah!, sest…”.

Ai! Kui efemeerseks siin planeeritakse!

Üheks hetkeks, üheks hetkeks!, seal kusagil, seal nõuab oma igavikku.

Üheks hetkeks!, palvetades, meile sosistatakse lõpmatuid ja mõistetamatuid surematusi.

Ei!... Alates-alates-alates-alates-alates nendest Loomingutest ei loodud kedagi siia, et ta sureks.

Igavikkudel ja lõpmatustel ei ole seda võimet. Nad teavad- tunnevad ainult igavikke, lõpmatusi. Nad ei alga ega lõpe mitte kunagi.

Ja kõik paistab viitavat –vaatamata teaduslikult põhjendatud obsessiivsele kompulsioonile-, et sealt, sealt kusagilt me tulime; ja sealsest, seal kusagisest oleme me kokku pandud, oleme tehtud.

 

Loomulikult, loomulikult, loomulikult!, kõik ei saa muutuma päevapealt!, ei. Kõike ei saa üle parda visata! Ei, ei. Ennekõike tuleb kindel olla.

Mitte kunagi ei saa võimalikuks tõestada, et seal kusagil, seal meid lõi, meisse puhus ja meid alal hoiab.

Järelikult, terve mõistus…

 

-Mis así?

-Terve mõistus-

-Mis así?

-Terve mõistus!

-Ah, jah!

… ütleks, et komme ja mõistus on and; kindlus ja võit, saavutus ja edu…

Olgugi et suremine oleks ebamugav tagajärg.

-Ei oma tähtsust, ei oma tähtsust! –ütleb mõistus-. Seniks kuni saabub juuste väljalangemine, kuni saabub kirst, võid tegutseda ja tegutseda ja tegutseda…

-Ja…?

-Aga see ongi elu.

-Ai!,unenäod, unistused!...

-Unenäod, unistused?

-Jah. Teatud ajani toimus nii et, “unenäod, unistused” inimkonna inimesi suunasid, juhtisid ja neid tunnetati. Isegi terved kogukonnad liikusid.

-Mis sellest on saanud?

-Ah!, oli parem unistada loogikaga, unistada reaalsustega. Ja unenäod jäid allutatuna elektroentsefalograafilisse visandisse, mis näitab , et neurotransmitterid toimivad.

Ja unenäod seega muutuvad ja on hea propaganda, suurepärane marketingi idee. Seal nad on, seal nad on… üle 800 000 inimolendi, oma lõhutud unenägude, unistustega, sest president võttis neilt ära ebakindla ebakindluse, mis neil oli: “dreamers”.

-Ai! Mis nende unistusest saab?

-Aga milline unistus? Millisest unistusest te räägite? Ah, ja!: mobiilidest, “Studebaker”-ist, Cadillac-ist, majast, kindlustuspoliisist…

-Aah! No tänapäeva unistused on sellised, teate seda? Tänapäeva unistused on “need”.

 

Ja kui… -kuidas me seda ütleksime?- ja kui tahad unistada, siis valid Alberto Contadori ja plaksutad talle tund aega –olgugi, et ta ei võitnud ega teinud midagi, aga tore mees, sõjakas teine!-. Ja juba unistad Fernando Alonsost, sest juhtides on tema kõige parem; auto on süüdi. Need on juba tasemel unistused, ah? Ja need püsivad. Jah! Parimad! Fantastilised! Ekstraordinaarsed!

Aga mis see on?!

Loomulikult, see on nagu mingi ähmane mälestus nendest unistustest, unenägudest, mis… mis olid unenäod, unistused;  me magasime!…

Ei. Aga praegusel ajal, unistada magades? Seda… ei! Nüüd on vaja unistada ärkvel olles, mõistuse ja loogikaga, lippude ja hommikuste liturgiate ja aplauside ja…

 

Ja, nagu alati, tekkis selline maania: “Unistused tuleb reaalseks teha, unistused tuleb reaalseks teha, unistused tuleb reaalseks teha…”.

Ja reaalsus jäi kärbituna materiaalsesse. Seal nad on, järjekindlalt (“erre que erre”).

-Järjekindlalt (“erre que erre”), millele te vihjate? Kas Esquerra Republicana-le? Elagu vaba vabariiklik Kataloonia!

Järjekindlalt (“erre que erre”), ilmutav unistus, unenägu  järjekindlast (“erre que erre”) reaalsusest.

 

 

 

Ei ole kirjeldatud “homus brutidust”. Ei, ei ole sellisena kirjeldatud. Aga… aga milline … tahumatu kivi viis unistuste, unenägude materiaalsusesse viimiseks!

“Kui sa seda ei tee, siis kukud läbi”. Ja läbikukkunu on vaid prügi”.

 

Nii et käsu ja normi ja kombega –ennekõike- struktureeritakse unistusi, unenägusid. Loomulikult! Struktureerivad, kalibreerivad, on näha kaloreid, mida kulutatakse –ärkvelolekus muidugi-, nähakse nende võimalusi… Neile soovitatakse võimlemist, sulgpalli või ujumist, need panakse paika nagu kord ja kohus, et võiks oma unistused ellu viia ja teha need reaalsuseks: omada maja maal ja mingit liiklusvahendit, mille eest hoolitseda. Milleks enamat?!

Näiteks.

 

Ai!... Ootamatult – kuid töenäoliselt siis, kui Palves ollakse-, on seal, seal kusagil… üks külgetõmme, mis lummab; on seal, seal kusagil… üks armastus, mis meid üle ujutab; on seal, seal kusagil üks… lõpmatuste  kontemplatsioon, teadmisteta, teadmata; on seal, seal kusagil… üks nõudmine meie võlude, meie ressursside järele; on seal, seal kusagil, hõljumas, üks headus…, mis mässib enesesse, mis korjab üles, mis rahustab!

On olemas seal, seal kusagil…-on olemas!- tõdede pelgupaik, ilmselged siirused.

 

 

 

Ja kui sa mingiks hetkeks jätad iseenda kuulamise, siis kuuled neid.

Nagu hetkeline transport, tunned end liikumatuna kontempleerimas…lummatuna,… hämmingus… mulje võimuses.

On olemas seal, seal kusagil…

On olemas!...

On olemas!...

 

***


TÄNADA. NÄHA VÕLU.

OLLA REFERENTS.

  pdf

   Palve Kutse muutub loovaks kajaks…, mis orienteerib, mis soovitab, mis juhib, mis hoiatab… inimkonna tegemisi, inimkonna kohalolekut, inimkonna mõtlemist ja tundmusi.
   Igas keskkonnas, igas olukorras, igas paigas… omab inimese kohalolek, kui Loomingu väljendus, näiliselt erinevaid kaudseid tähendusi. Ja öeldakse, et “näiliselt” kuna interpretatsioon –vastavalt kultuurile, religioonile, filosoofiale, elustiilile jne-, on väga privaatne, individuaalne, väga possessiivne.
   Tänane Palve Kutse innustab meid universaliseerima oma isiklikke, individuaalseid, gruppide, kogukondade versioone, tõlgendusi ja lisada need… näiliselt erinevatesse reaalsustesse.
   Ja need on “näivad reaalsused”, kuna moodustavad osa sama liigi toimimisest. Olgugi et neid nähakse modifitseeritutena oma trajektoori ja ümbruskonna tõttu, on neil Loov mõju, mis mässib enesesse kogu elu.
   Selle tulemuseks väljend, mida tihti kasutatakse: “Mis minul selle kõigega pistmist on? See on selle, tolle probleem…”. “Ei. Mina ei kanna mittemingisugust vastutust. See on… korealaste, ameeriklaste, eurooplaste vaheline así… Aga mina olen moslem. Aga mina olen kristlane…”.
   See meie liigi dünaamika mittemõistmine toob kaasa ühe puuduse…, puuduse meie hinnangute, absurdse priviligeerituse ja ekslusiivsuse vähese kasu tõttu.
Ilma kahtluseta!, me ei ole kõik ühesugused. Igal ühel on ja iga üks kaldub oma professiooni poole, sest kõik on saabunud mingi ettepanekuga, mingi missiooniga, Loomingust pärit voorusega. Aga! lisatuna sellese ellu, kommunikeerudes kõikide eludega.
  

   Kas on võimalik…, kas on võimalik õppida lugema ja kirjutama?
   Ah, ja! Paljudes keeltes. Aga see on lugemine ja kirjutamine.

   Iseenesest on see midagi tavalist. Keele omapära on üks Loomingu variatiivsuse väljendus. Aga kindel on, et pean rakendama keelt. Vajan enda väljendamist… rääkides, kirjutades, lugedes…
See on üks näide.

   O-le-me! võimelised teadvustama, et meie teod… ei jää sisehoovi, majja, põllule, linna. Nad mõjutavad kogu elavat loodust. “Kogu elus loodust”. Selgemalt ja olulisemalt sedasama inimliiki.
   Meie positsioonide, tegude, hoiakute –sellele ärkamine - universaalne teadvustamine … ei saa samuti olla mingi obsessioon, sest tõenäoliselt ei jõua me… meie olemise, tegemiste ja kohalolu vasturääkivuste argumenteerimiseni.
   Nüüd aga, kui teame, –sest seda öeldakse, ilmutatakse meile palves- et meie tegevus ei lõpe meis endis, vaid see avardub ja kommunikeerub kogu elava loodusega, siis vähehaaval, meenutades katkematult seda tunnet, liigume oma tegevuste, oma tegude, oma positsioonide, oma vaikuste mõju tajumise suunas.


   Näiteks: on möödunud kaks intensiivset kuud selles paigas, kohas, mille jooksul on näidatud, põhiliselt, eelnenud aja viljalõikust. Aga tähendus, mida iga hetk omas ja Kooli pühendumise tõttu, kust need protsessid tekivad, ilmselgelt, ei jää toimunu siia, ei ole limiteeritud kohalolijatega, vaid see on määramatult laienenud. Me ei tea. See on mõjutanud maid, riike, inimesi… Ja me oleme vaid üks väga väike, palvuslikult juhitud, inimtegevuse osa.
   Ja kui iga üks vähegi pöörab tähelepanu sellele erinevate intensiivsuste, jõulisuste kulgemisele, võib olla ei pea palju pingutama, et avastada Providentsi, kui… kui “abistajat” –olgugi et see on fundamentaalne, aga “kui abistajat”, inimese häbematu peakangelaseks olemise austamise tõttu-, Providentsiaalne ilmutas end.
   On kohane, selle tõttu, öelda, et otsides, otsides alandlikkuse väikest praokest, tuleb “tänu avaldada”… Providentsiaalsele, Nähtamatule, Müstilisele, Lõpmatusele, Igavikulisele.
   Ja, kindlapeale, tänu avaldades, võime märgata… kogu seda abi!, mis selle ajafraktsiooni, kohtumise jooksul on antud. Juhuslikkused…, kokkusattumused, üllatused, ettnägematused, ootamatused…, õnn, toetus, koostöö…, lihtsus ja humoorikus… on olnud õigeaegsed ja ootamatud.
   Providentsi saab proovida, saab aduda läbi detailide. Ta on tagasihoidlik inimese egoismi ees.


   Ja sedamööda kuidas me seda märkame!, avastame… end kui vahendajaid, kui rändureid, keda kantakse kätel läbi lõpmatuse.
   Otsekohe see…, see väike detail, võib olla selle mainimise tõttu! –Providents, Providentsiaalne- hoiatab meid -tuues näite-, et ei ole mitte nii, et juba on möödas: “juba on möödas”. Ei; jätkub ja… tehes see palvuslikult ilmselgeks!, arendades, edendades meid, nõuades meilt, innustades meid! selle suhtes, mis läheneb: sellele “saabumisele”, mis juba
on kohal ja mis nõuab organisatsiooni, ettenägelikkust, korrastamist, toiminguid, tegusid, projekte…

   Näib, et ei ole puhkepausi. Ja niiviisi on võimalik tunda kui hoida alal saabumise, lõpule (täide)viimise teadlikkust -, ja… “saame näha”. Aga kui teadvust on… on teavitatud!, et ta on rändur Igavikus, suunaga Lõpmatuse poole, siis ta teab… teab, et iga tsükkel või… või rütm, on liikumapanevaks teistele tsüklitele või rütmidele, millel on kalduvus, ilmselgelt, võimendada meie teostusi, selgitada meie positsioone, muuta vooruslikeks meie tegusid.

   Iga…, iga “tänu” Providentsile vastab miljonitele “tänudele” meie inim-, looma, taime-, mineraalide keskkonnas…
   Ja… ja lisaks –ja lisaks- peavad need “tänud” tegutsema koos oskusega näha, mis meile teadvuses vastab: näha iga ühe, iga asja, iga situatsiooni toredust, võlu. Toredus, võlu, millega lill avaneb ja näitab, esitleb oma ilu ja oma parfüümi. Olgugi et ratsionaalse kriteeriumi järgi, paistab see meile ebaadekvaatse väljendusena teatud salakavalate ja valusate situatsioonide puhul… Aga ai!, ai, mida peab veel nägema sellest!, mida ei nähta ja mille suhtes ollakse pime isikliku egoismi tõttu, sellise elu suuna tähenduse tõttu, mis kaldub elu ennast hülgama, põlgama ja kasutama seda kui orjust. Ai!...

   Sellepärast, olgugi vaid hetkeliselt, nähes seda võlu…, seda ilu, seda… originaalsust, mida me iga pilguga ümbruskonnast, inimestest ja igast sündmusest saame, on tänasese palve järgmine kutse. Niisamuti nagu me tasume, rahuldume ja täname ja universaliseerume ja tunneme end kommunikeerununa, kommunikeerijatena, tänada Providentsiaalset tähendab tänada väikest, lähedast, lähedalolevat, intiimset.
   Sellesse erilisse tänusse, võlusse vaikselt sisenemine… on nagu avastada –ja see ei ole väga kaugel- avastada see algne tähendus, miks see olend, see detail, see sündmus siin on, miks ta tekkis…, milline on selle toimumise tähendus.

   Iga päikesetõus muutub üllatuseks… sest, lähtudes pimedusest lubab valgus, selgus visandada meie kohalolekut. Ja sellel kohalolekul on impulss ja see peab kanaliseeruma teostuse suunas, ühildatud, jagatud, vaimusuguluses oleva, koostöö vaimus teenimise suunas.

   See valguse ärkvelolek, mis meid visandab, lubab meil end taasluua –taasluua- ilus…, tasakaalus, harmoonias.

   Et iga üks oleks nagu vahitorn, nagu majakas rannal, mis annab teada. Ja nagu vahitorn, vaht, teadmata mille referents, kuid mis on välja pandud kui vahend, ravim, nagu vahendaja, nagu referents oma… hästi tegemise tõttu.
   Puhas.

***



MEIE LOOMINGUS KOHALOLEKUT VANGISTAV TEADVUS

Ja sedamööda kuidas inimkonna olend liigub... avastades?, õppides?..., igal juhul, omades mingit versiooni... elu kulgemise kohta, pöördub ta progresiivselt autonoomse teadvuse suunas, (pant)vangistatud teadvuse poole, selle poole, mida teab, mida õpib, mida avastab. Ja sellel on kalduvus täita tema päevade kulgu; ehkki –ehkki- evolutsiooni kriteeriumitega, paneb ta tähele, et tema avastustel, tema edusammudel... ei ole kestvat iseloomu, vaid need muutuvad. Ja võib olla, et polnudki need kunagi sellised millistena neid nähti. Aga iga kord kui neid vaadatakse teistsugusel moel, on just see, mis valitseb ja see, mis vangistab; sel kombel, et argiteadvusest saab suhete, normide, seaduste, harjumuste, maaniate võõras geto... –mingi kaugelseisev geto- tema kohalolekule... Universumis elava üksusena.

Võiksime tuua mingi võrdluse või luua sarnase kujutluspildi… vaatlusega mingis laboratooriumis: kui võetakse proov või kui kasutatakse mõnda… looma mingis eksperimendis, siis ei võeta arvesse –sest seda ei osata kvalifitseerida- mõju, mida omab vaadeldava väljakiskumine omast keskkonnast; ning mis, lõpptulemusena, hakkab muutma ja modifitseerima tema autentset struktuuri.

Kuid sellegipoolest tunneb inimolend end konformeerununa, rahulolevana ja avastajana.
Nii et võiks öelda, et oleme laboratooriumi elanikud, kuhu meie ise oleme end selle elu eest, mis meile vastaks, mis meile omane oleks, kinni pannud ning me sunnime end teatud tingimustesse, vahel kapriisne tõtttu, ja vahel… puhtast uudishimust, kuid ilma vältimatult armastusväärse intensioonita, mida see võime –uudishimu- peaks omama.

Palve Tähendus hoiatab meid, et olend vangistab, vangistab end… võimekaks tegeva, soodustava, genereeriva Universumi eest, mis on tema enda lähtekohaks. Ja lõpptulemusena, olles eraldatud, kõik tema deduktsioonid, milleni ta algselt jõuab…, on ekslikud.
Kuid olukord muutub teravaks kui enamus enamusest on sellel positsioonil ja ei teadvusta endale, ei võta positsiooni, seisukohta ja ei ole valvsad eksliku läbielatu ees, vaid tegutsevad selle veaga, struktureeruvad veaga.


Palvuslik Tähendus hoiatab selle ühendusest lahtiolemise eest. Ja on Palve funtsioon –üks neist- viia olend samale lainele tema Loominguga, Loominguga, looduga; ning et ta niiviisi oleks võimeline uurima oma kohalolekut, oma tegemisi, oma arengut selle universaalsuse… kontekstis!... ning mitte laboratooriumisse sulgumises.


Ja see on viis, kuidas saaksime reaalselt väljuda veast, seisundist, terrorist, õudusest, hirmust, mõrust meelest… ja siseneda ignorantse uskuja visiooni, kus see, mida õpitakse, avastatakse, uudishimutsetakse ja inspekteeritakse… ei ole enamat kui mingi peegeldus sellest, mis tegelikult on.

Ja lõpptulemusena, meie elus –selle mõju all, mis meid ühendab Loominguga: Palve-, muudame selle elu arenguks, milles alati… -liiga igavikuline sõna- rakendatakse, vähemalt, mälestust, et meie tavapärased parameetrid –need milles elame- ei ole tõesed, vaid on parameetrid, mis on manipuleeritud ja saavutatud läbi idee inimese kohalolekust Loomingu rüpes vangistamise.


Niiviisi palve aitab palve meil avastada oma nipsakust, oma tühisust, oma egotsentrismi, oma kõrkust… ja sedamööda kuidas need faktorid hajuvad, olgugi et kasvatavad meie ignorantsi, kuid asetavad meid võime ette end taasluua ja interpreteerida universaalsel moel, loominguliselt, loovalt, müstilise hoiakuga, sellele järgneva üllatusega, ettenägematu sündmusega ja vajadusega neid lugeda!

Hakata õppima juhuslikkuse, vedamise, õnne, ettenägematuse keelt: Loomingu keeli!..., mille kuulamiseks ja avatamiseks on meil võimed olemas.
Loomulikult!, ei saa me panna seda laboratooriumisse. Me ei või vangistada Müsteeriumi keelt. Aga me võime seda elada ja interpreteerida.


Tavaliselt, selle palvusliku planeeringu ees, keeldub inimolend kiirelt seda keelt, seda kutset, mis talle tehakse, õppimast, sest…, sest ta ei suuda seda domineerida, sest ta ei suuda seda kontrollida, sest ta ei ole sellega nõus.

Ta isegi ei tunne, vahel, kooskõla päikesetõusu ja loojanguga. Vahel ta isegi ei nõustu, et hing kustutab oma janu… naeratusega.
See on nagu lahing kestvate mitte-nõustumistega, kus vangistamise võim lõpuks ta (ümber)veenab –sest domineerib teda-, ja vabatsev hirm ignorantsi ees- lähtudes võimukast teadmisest- ei luba tal avaneda teistele perspektiividele. Nii et tavaliselt antakse alla.

Aga, kui meid kutsutakse palvetama –ja sellega me tegeleme ning seal avastame end mingil positsioonil-, see on selleks, et, tavaliselt –tavaliselt, tavaliselt, tavaliselt- iga situatsiooni ees, milles me käsitseme usaldatavust, kindlust, seadust, käsku, tõde –iga sellise situatsiooni ees- me mõtestaksime ümber seisukohti, oma arvamuse tõelist versiooni… oma tütre, oma koera suhtes…


Harjumus “üle-vaadata” –tähenduses luua uus visioon ükskõik missuguse ära õpitud, uuritud, päritud või teoreetiliselt iseenda positsiooni kohta- kui asetame luubi alla selle, et kuulume Loomingusse, siis järeldused ja käitumine saavad muutuma.
Jah, sest perspektiiv, millega vaadeldakse, annab meile teise versiooni. Võib olla mitte väga mõistetava, võib olla midagi segast. Kindlapeale. Aga juba me oleme end lahti lukustamas vangistuse ahelast. Ja enam ei pea me oma vangistajat “heaks”, “intelligentseks”, “võimekaks”, “lõpuks ma elan ainult tänu temale”, jne, jne., vaid ma hakkan endale aru andma oma köidikuist ning sellest, kuidas ma nad endale naudinguliseks olen muutnud, kuidas ma imetlen oma vangistajat –et olen seda mina ise, minu ühiskond, minu kultuur, minu… “minu”, “minu”- ja kui vähe olen ma lubanud siseneda koidiku valgust ja olen püsinud hämaruses… kinnitades, et see ongi see, mida peab nägema!

Rakendada palvuslikku igapäevases tegevuses… on uskuja tõeline essents.

***






IGAPÄEVASE ÄRKAMISE PALVETAV REFERENTSIAALNE MUDEL


Iga näiv algus on terve sõõm võimalusi…
Hiljem, sündmuse arenedes, nende ellurakendused muutuvad kasinateteks ja on lihtne, et võimust võtab meeleolulangus.
Raskused kuhjuvad ebakindlasse teadvusesse.


Hiljem tuleb jõupingutus, justnagu nuhtluseks, et hoida alal struktuuri.
Väsimusest saab abistav ressurss, mis nõuab hüvitust.
Hiljem, saabub õhtu ja… ja varsti… õigustus unele.
Ja niiviisi võib mööduda terve päev, ja teine, ja kolmas, ja neljas, …

Üllatus ärgates…, sõõm valgust, mis teeb valvsaks meeled…, entusiasm ilmuvatele nõudmistele…, kiirus, mis ei kiirusta, et end pakkuda… ilma eelhoiakuteta, kuulates ja õppides, ning andes endast parima…, lahustades vastuolusid ja rakendades end tegevustes, millega kohtutakse solidaarses koostöös ja pühendumises…, sündiva, avatud lille huumorimeelega, hommikuse esimeste kastepiiskadega värskusega.

Ükskõik missugune así võib tunduda tuttavana, ent… on erinev. Ja iga kord kui avastame uusi varjundeid, uuendame oma teadvust.
Peaaegu et lisame juurde kiirust…, et lõpetada valguse teekonda.
Ja kui saabuvad tähed, siis kerge naeratusega meenutatakse neid avastusi, mis on transtsendeerunud ja kui palju õpiti. Juba uni…, juba uni nõuab meilt universumi aega.

Jah! On erinevusi esimese ja teise mudeli vahel…, esimene on igapäevane mudel, mis kõigile tuttav ette tuleb. Teine on palvuslik mudel, mis osasid üllatab, mida vähesed usuvad, aga on juurtega Loomingus, elu olemuses.
Selle üle pole mõtet vaielda, see on ilmselgus…

Aga tõsi on… -olgugi et mõõtude järgi tehtud, sest Looming jagab igaühele ja ühendab meid peenekoeliselt…-, on kerge, et intelligentne inimene pakub omalt poolt kriitikaid, arvamusi, lahkarvamusi, ebamugavusi, mitte-nõusolemisi.
Ilmselgusest peaks piisama, ent… inimesel on püüe teha seda paremaks. Tegelikkuses püütakse manipuleerida ja kohandada seda iseenda ootustele.


          Igapäevase ärkamise referentsiaalne palvuslik mudel… on üks näide loovast katkematust uuenemisest. On kerge mõelda, et… “Hüva, elu loodi, elu anti ja ongi kõik”…

Ja limiteeritud mõtlemisega saab see otsa, ning saab juhtuma nii mõndagi, millega võime…, millega võime spekuleerida. Aga tegelikult -olgugi, et ainult väikeste teaduse näidetega, mis teada on…-, Looming on konstantne, ekspansioon on kasvav…; luuakse uusi ruume…, ilma ajata, mis säilitavad, sisaldavad võimalusi.
Me ei ole tähiste dünaamikate, mis transformeerivad valgust, mis annavad endast välja uudsusi, kus kasvavad üllatused, kõrvalseisjad.


Kui me pöördume Palvusliku Tähenduse poole, mis tuleneb kestvatest uuenduslikest ressurssidest ja uutest võimalustest, mis võivad ilmuda meie käesoleva konstitutsiooni vajadustest lähtuvalt, ent mis on erinevad, mis “garanteerivad” meile lõputu hulga võimalusi, kus probleemid asendatakse lahendustega; kus eelhoiakud lahenevad tänu otsustele, kuulamistele ja aktseptatsioonidele; kus süü kaob ja ilmub vastutustunne.


Selles palvuslikus tähenduses me tunneme -lisaks kutsud olemisele-, nõutud olemist!...
Ja kui esimesel hetkel meil kõik “üle pea käib”, siis otsekohe ilmub iga ühe ümber usalduse halo, kui oleme valmisolekus…, kui me aktsepteerime…, kui me ei ole kinni oma arvamuses, vaid avatud vajaduse nõudmisele.
Mõnel hetkel võib olla raske usaldada, säilitada lootust ja osata oodata. Ent see toimub ärevuse nõudmise tõttu, mis soovib saavutada kõike.
Kui me koondame kokku… teatud kvantumi alandlikkust, siis kindlasti iga väike saavutus muutub üllatuseks, tugevaks ja fantaasiaks ja on piisavalt külluslik, et…, et lootus tuksleks, et unistus kasvaks, ja saaks tekkida järgmine trepiaste, mis meid jällegi vajab.


Mida rohkem lahti öeldakse ja hüljatakse…, seda enam ärevust varutakse ja võimetust tekitatakse. Kui aga, vastupidiselt, me muutume lahendusteks –nagu me just hetk tagasi ütlesime-, siis ei vastanduta “kohustustega”… kui raskustega, kui tõketega, vaid neid käsitletakse kui avastusi.


Kõikides valikutes, mida pakutakse… on võimalus anda tunnistust, end näidata, end anda, aplodeerida, aktsepteerida, edendada…, tuleb panna tähele, et on midagi –nimetagem seda niiviisi- midagi Müsteeriumist… -selles mis toimub; midagi, mida keegi põimib, ja meie oleme niit ja nõel, ja me ei tea mida õmbleme, sest meie ei ole õmblejad.


Teadmine, et…, et on olemas mingi impulss, mis meid arendab ja ergutab, ning et on olemas mingi… mõõtmatu ja müstiline plaan, mis annab meile kindluse teadvuse lubada end kanda…, mis paneb meid transtsendeerima vaest ja rikast ning asetab meid operatiivsusesse.


Asuda tegutsema ilma muretsemiseta…, resoluutselt problemaatikata…, selgitavalt komplikatsioonideta…, lihtne sogase ees…, usk pühenduse ees…, alati teadlik sellest impulssi andvast halost, mis on kohal – siin- igaühes, ja mida võime endas tunnetada.


Oleme Loomingu kaasosalised…
Oleme Müsteeriumi tähised ja märgid…
Oleme piiritute potensiaalide näidised.
Ärge vajuge loidusesse, ega ka mitte kohtumõistmisesse, ega süüdimõistmisesse, ega eraldumisse, ega lootusetusesse…, see on omane ilmselguste usurpeerimisele.


Et ihad ei asendaks armastust… Et omandid ei juurduks armastuse asemel… Et meelte voolamine, voolavus muutuks tundmusteks…, fantaasiarikasteks unistusteks, vastastikuseks usalduseks.


Algust ei ole olemas, aga täna on hea päev enda näitamiseks.





OOTAMINE

pdf

Kiirustavas maailmas osutub ka kõige minimaalsem rahulik ootamine ebamugavuseks.

Ootamine, mis ei ole –samuti- ei rohkem ega vähem kui rütmide, sageduste, harmooniate, tasakaalude, vibratsioonide väljendus…, mis järgneb igale X ootusele ning  annab “suuna, tähenduse” mingile vahemaale, mingile trajektoorile.

Täpselt samuti kui loeme mingit teksti, ja kasutame koma, punkti, taandrida, paragrahvideks jaotamist… Need on ootamised, mis võimaldavad lugeda, hingata, grupeerida, kohandada, klassifitseerida…

 

Aga tänapäeva elu igapäevased sündmused… üritavad peale suruda tõeliselt aplaid rütme. Ja ülekõige pealiskaudset teadmist, katkestusteta, ilma ootamata, ilma assimilatsioonita, et niiviisi oleks… tühjem, lineaarsem ja sissepakitav.

Ei ole kohta lähenevale ja kasvavale ootusele, ega kulminatsiooni ekstaasile ega isegi mitte… nautimise platoole…

 

Ja kõige uskumatum selle stiili inimliku pealesurumise juures on see, et ollakse ümbritsetud elavast mateeriast, millel on omad pausid, millel on omad ootamised; ollakse ümbritsetud ja installeeritud mingisse Universumisse, mis märgib… oma aastaaegu, oma päeva-ööd, oma külma ja sooja… Nii palju variatsioone, mis ootavad oma manifesteerumist!

He! Kuni sinnamaani, et võiksime öelda, et elu –elu- on üks ootamine.

Elu… ootamine? Ja mida elu ootab?

Transtsendeerumist. Ta oli, on… vaid üks aste Igaviku suunas.

 

Kas on suuremat kogemust ootamisest –sajandeid ja sajandeid, põlvkondi ja põlvkondi-, kui see, mida hüütakse “surmaks”! Mida ta ootab? Et muututaks fossiilideks? Et üles tõustaks?      

Ja kui ta lõpetab eksisteerimise elu evolutsiooni ühe osana…?

Nagu hiljuti öeldi ühel teadjate, teadlaste rahvusvahelisel kohtumisel: varsti, 2047 aastal –isegi kuupäev on määratud- leiab oma lõpu, kaob surm. Lõpetab eksistentsi.

 

Kahtlemata tekitas poleemikat ja diskussiooni, aga teadus kinnitab, heterodokse hoiakuga, seda ettepanekut.

Ja mis saab juhtuma nendega, kes ütlevad, et elu mõte seisneb surmas! Jäädes surmata, millise tähenduse nad elule annavad?

 

Ai! Sellel ajal kui tuntatakse, oodatakse. Ja oodates, tuntatakse.

Tundmine on palvuslik… vibreeriv!... üllatus!...

Kogu universum konfabuleerub ja väljendab end…, mitte ainult  kohmakate sõnadega!, vaid ka  toonide,  pooltoonide, vaikuste ja rutakustega!


Ei tohi jääda ükskõikseks!... Ja see on üks palvuslikest tähendustest!: ükskõiksuse raputus, eesmärgiga et olend vastaks olemaks mikrokosmos ja loominguline protsess ning ei jääks parkima oma harjumuspärasesse olemisse, oma harjumuspärastesse otsustesse, oma lõpetatud konseptsioonidesse ja oma organiseeritud ja “de-fin-eeritud”… struktuuri!... (hisp. fin-lõpp)


 

Palvetades võetakse kokku iga päeva juhtnöörid. Ja iga päev seostub järgmisega ja järgmisega…

Ja niiviisi seab end sisse universumite elanike tähendus, kes lõpetavad oma maiste atakkide orjaks olemise, et muutuda aktiivseteks, aktiivseteks, aktiivseteks, selles paigas transiidil olevateks… aktiivseteks vabastajateks!...

Jah. Palvuslik, palvetades,  läheb kaugemale. Seda saab rakendada siin, kõige lähemal, aga tunne on kaugemal.

 

Igavik ootab oma hetke, et puhuda meisse oma Müstilist Loovat Hingust: et see muutuks lihaks!, et see muutuks vereks!, et see muutuks süljeks…

Et see imbuks materiaalsuse konditsiooni; et, erinevalt sellest, mis toimub –mis aina rohkem eraldub tundmatust ja otsib üha enam varjupaika paikapandud teada-tuntust-, koos palvuslike pertseptsioonidega, põlastamata struktuuri, muudab selle kergeks, võimeliseks…

 

Ja kui me tunneme, et meie võimed on toidetud ja taasloodud selle katkematu ja kestva Loomingu poolt, siis meie ootamised muutuvad oaasideks; oaasid taastumiseks, lepitumiseks, et jätkata reisi väärikusega, elegantselt, armastusväärsusega.

 

Sedamööda, kuidas assimileeritakse ootamine, paus, vaikus, sedamööda inspireerutakse, lubatakse Loomingule…  tema kaitset. Ja seetõttu, meie teadvus elustub!, uueneb, regenereerub.

 

Kuulata südamega…, et transfigureerida meel… ja saada üheks “Universumiga”, see on prioriteet, mida üritab saavutada Palvuslik Kutse.

 

***



INIMOLENDI VÕIMETUS SUHELDA LOOMINGUGA


Ja järk-järgult on kujunenud selline, piiratud, liigi teadvuse tasand, mis on pannud arenema idee –“liigi” tähenduses-, justnagu kõik oleks arenenud alates inimesest, tänu inimesele, inimese jaoks ja inimese suunas -.

Ja teadvus, mida omatakse elamisest ja reeglitest, seadustest, füsioloogiast, anatoomiast, interpretatsioon…. on kollapseerunud ideesse, mille olend on sellest loonud…, sulgedes ükskõik missuguse teise interpretatsiooni, mis näeb asju teisest optikast lähtudes.

    loe edasi



SISSETAOTUD VAIADE RING


Inimkonna olendid on -järk-järgult või siis kiiresti, sõltub X arengutaseme  faktoritest-, konfigureerinud oma isiklikku vaadet elule, maailmale, ümbritsetuna reeglitest, normidest, kommetest, seadustest, määrustest, pidustustest…

 

Kas ei tundu -küsimus-, kas ei näi kõik need tugisambad piiravat ühte ruumi, limiteerides lõpmatut ruumi? Kas ei tundu see barjääridega ümbritsemisena, mille vahelt vaevu näeb toimuvat, oletades, et sellise tasemeni jõutakse?

    loe edasi



KOOSKÕLASTUDA ÜHENDUSE

LOOMINGULISE KOHUSTUSEGA


Koos järkjärgulise mugavuse ja niinimetatud “heaolu seisundi” saabumisega, hakkasid inimkogukonnad samm-sammult transformeeruma nende mugavuste ja heaolude hankijateks, millega kaasneb väga kõrgeprotsendiline tarbimine, millega kaasneb väga kõrgeprotsendiline kompromissi kaotus, millega kaasneb kõige kõrgem protsent individualismi…

   loe edasi



ME OLEME LÕPETAMATA PROJEKT

 


Universum, koos oma soosingutega,  seab end valmisolekusse… igas hetkes.

Sedamööda, kuidas olend tunneb end olevat sünkroonis, soosituna, lähedalolevana… loovatele protsessidele, kui tema tegevus on pühendunud, visiooniga, fantastiline, otsusekindel, edasilükkamatu…, siis kindlapeale märkab ta soosingut,  mille osaliseks ta saab individuaalselt, ning samuti märkab ta soosimisi oma ümbruskonnas.

   loe edasi


USALDUS, USALDAMATUS, KARTUS


Usaldus muutub haruldaseks. Usaldamatus kasvab. Ja hirm ümbritseb.

Need kolm liikumist on üheks iseloomulikuks joooneks, mis peaaegu et igapäevaselt saadavad ükskõik missuguse kooselu  tundmusi ja mentaliteeti.

   loe edasi



DUAALNE TEADVUS, ÜHENDUS, VÄSIMUS JA EEMALETÕMBUMINE


Kindlapeale, tänu duaalsele –“jah”, “ei”- teadvusele …, läbivad inimkonna olendite käitumist ühenduse etapid, millele järgnevad –intervallidena- väsimuse etapid ning hiljem tagasi-, eemaletõmbumised.

Kuhumaani need vastandumised kulutavad inimolendi loomust?

   loe edasi

 



MEID KUTSUTAKSE PALVETAMA,

ET ANDA MEILE TEADA MEIE

REFERENTSID


 

Ja palvetades… palvuslikus kutses, mis meid palvetama kutsub…, seab olend end valmis enda avastamiseks, häälestumiseks samale lainele, referentsi leidmiseks… väljaspool oma identiteeti. Ehk siis, niisamuti kuidas iga üks kuulab seda, mida iseendale öeldakse, siis palve hetkes kuulame, referentseerume… teiste koordinaatide järgi, mida me ei oska määratleda; mis on haaramatud, kuid seal nad on.

   loe edasi



USK MUUTUB VAEVUSEKS, KUI

KÕHELDAKSE


Usk muutub vaevuseks, kui… kõheldakse, kui kahtlustatakse, kui ette otsustatakse, kui arvustatakse.

See muutub vaevuseks…, kui üritatakse aru saada, kui tahetakse olla mõistuspärane.

Juba meie kultuuris ütles Kristus:

“Ai, vähese usuga inimesed!”.

   loe edasi

 

 


PÄEV ON ALATI… AINULAADNE

 


Tunne muutub leigeks, kui selle eest ei hoolitseta.

Muutub külmaks… soe, kui see hooletusse jäetakse.

Muutub distantsiks lähedus, kui see unustatakse.

Muutub nõudehüüe huilgeks, kui … elatakse, liigutakse peitupugenuna.

   loe edasi




AKTSEPTEERIDA, KONFORMEERUDA, ADAPTEERUDA, TRANSFIGUREERUDA.


“Aktsepteerida”… “Konformeeruda”… “Adapteeruda”… “Transfigureeruda”…
Protsessid, mis kui mingi trepi astmed, viivad meid avardunud teadvuste suunas…, tähendusega teostada end vastavalt elu olemusele: limitatsioonideta, takistusteta, takerdumisteta, tõketeta.
Palve Tähendus arendab meis… iseenda aktseptatsiooni…; iseendaga võitluse lõpetamist, iseenda aktsepteerimist kaastundlikult, kaasa tundvalt, vastutulelikult.

              Siit ka kohandumine: omandada need omadused, mis võimaldavad meie ruumi avastamist.
            Kohaneda, viisil, millega võtame arvesesse meie ümbruskonda… ja mis iganes erinevaid muutujaid, mis kohanduvad meie nõustumisega.
            Ja selles protsessis me konformeerume, mitte konformismi kui termini mõttes, selle kohta, kes, ei üritagi vaid kohanemise laiemas tähenduses. Võtame omaks vorme, hoiakuid, žeste, väljendumisi…, mis näitavad meie pärinemist; meie siinviibimist.


Aktsepteeritud, adekvaatsed, kohanenud, konformeerunud (leppinud) ja … transfigureerunud.
Mida see trepiaste tähendab, nende lõputute olemasolevate seas?
See tähendab, et… meie teadvuse poorid on avanenud. See tähendab, et meie areng on muutunud universaalseks. See tähendab, et meil on Universumi teadvus. See tähendab, et me sünnime kakematult. See tähendab, et … oleme… mitte ainult see, mille poole püüdlesime!, vaid see, mida inspireeris Looming.
See on analoogne või sarnane… Nagu see, kes, olles haige, taastab oma tervise, ja me näeme teda säravana, näeme teda aktiivsena, vilkana, naeratavana…
Tema kuju on transfigureerunud. Ja valu viletsusest, kannatusest, draamast on ta läinud üle elu nautimisele, lõbususele, tänulikkusele… ja tänamisele.

Kindlapeale need karakteristikud, mida Palvuslik Tähendus meile meelde tuletab, ei ole mitte nii…, et praegu see samm, hiljem teine, siis kolmas… Nad võivad meile sobida didaktilise vahendina, kuid kõik nad sepistuvad simultaanselt.
Ja selge on!..., et me ei kulmineeru “transfigureerunult”. See on kriitiline punkt…, millel saab olema omakorda erinevaid positsioone. Kuid küll oleks kasulik kohanduda, adapteeruda ja aktsepteerida… mingites viisides või vormides, et see transfiguratsioon võiks tasapisi sepistuda.
Kõik toimub samaaegselt.
On loodud teadvus, mille tähenduseks on summa… või lahutuse jääk, korrutus või jagamine! Need on valed! Samaaegselt kui ma söön, hingan, ja tekivad hormonaalsed rütmid… ning sensitiivsus on ärkvelolekus, ja ma näen ja kuulen…; ja sajab ja hämardub ka koidab…
Jah! On olemas…-ka tõsi-, on protsesse, mis võivad konfigureeruda nii:… alguses seeme, hiljem see puhkeb, siis lehed, siis…

Jah, aga… see on näiline. Me räägime seal “rütmidest”, kuid musikaalsus on üldine, on simultaanne. Simultaanselt seemne idanemisega, tekivad lille õielehed: kuid neil on oma rütm.
Kui me sobitame, kohandame oma teadvuse simultaansusega, siis me vabaneme summeerimise ikkest, “rohkem-vähem” olemisest…; lahutamisest, korrutamisest… või liikumisest suurel kiirusel; jagamisest, endi jagamisest, tükeldamisest.

            Oleme integratsioon, samaaegselt laiali puistatud, universaalse rändaja tähendusega.
“Oleme integratsioon, samaaegselt laiali puistatud… ühes rändavas universumis”.

Näiline võib meid segadusse ajada -kuni sinnamaani, et võime end pidada… eksklusiivseks mateeriaks-…, muutuda hingetuks ja mitte-armastavaks, ning kinnitatud kaldale…, kinnitama meid toetava posti külge, kinnitatud meid nende tavade, sõltuvuste, reeglite, normide külge!..., võimetud erandlikkuseks…; kasutud loovas.




Loomingus, Universumites oleme, iga üks meist, elementaar-osakesed. Niinagu me moodustame elementaar-osakestena mateeria struktuuri, selles samas proportsioonis –ja enamgi, kuid et hetkel sellest aru saada- ollakse Loomingu ja Universumite suhtes. Ja need elementaar-osakesed, samaaegselt, ilma ajalise latentsita, kui üks võtab mingi positsiooni, siis teine võtab vastupidise…, et hoida tasakaalu ja stabiilsust.

Alates “siitmaalt”, ei tea füüsika enam mismoodi ja mille pärast toimub… Aga toimub.
Samal moel, kui meie tegutsemine… toob sisse mingi variatsiooni, ja kohandub, võtab omaks, aktsepteerib, nõustub, konformeerub, transfigureerub, siis see muutuja konfigureerib viivitamatult, samaaegselt –ükskõik milline neist-, teisi. Ja veelgi enam: iga kord kui me realiseerime end mingis kohandumises, adaptatsioonis või ükskõik missuguses osakeses, mida me sünteesivalt oleme kuulanud, siis see signaal ei jää siiapaika!; see signaal, viivitamatult, ilma ajata, ilma kiiruseta… rekonstrueerib olendi terviklikkuse ja mõjutab kõiki struktuure…, mis konfigureerivad Loomingu.

Jah! See on tõestamatu, loomulikult. See “loomulikult” on see… palvuslikule omane. Palvuslik ei pretendeeri tõestada, ta üritab näidata. Ja, palvetaja, kuulata ja omaks võtta ja metaboliseerida seda, mida tajutakse.
Aga palvuslik annab meile mudeleid, sellest vähesest mida me teame…, et saaksime end arendada selles mõõtmatuses, kust me oleme. Mis, vaadelduna sellest mõõtmatuste mõõtmatuses, meie ei ole. Vastupidiselt, vaadelduna vahetust materiaalsusest, uhhhh!, oleme tähtsad, oleme kuulsad, oleme tundmatud, oleme…


Ja küsimus pole selles kas võtta omaks üks või tiene vaatenurk! Palvuslikult duaalsust ei võeta omaks. See on vastandumise, võitluse lõks. Variatsioonid ei võitle; nad kohanevad, kohanduvad, restruktureeruvad, … võtavad vastutust.


Et nendele proportsioonidele enam läheneda… võiksime öelda, ühe vaatamisväärse tähise öö ees: “Ja kõik see, mille jaoks?”. Ja kui võtaksime mingi võimsa teleskoobi, ütleksime seda veelgi suurema tundelisusega: “Ja kõik see, mille jaoks?”. Oma enesekesksuses ütleksime: “Kõik see on selle jaoks, et meie eksisteeriksime siin, selles Universumi paigas”.

See ei ole nii.
Ja kui me kõike seda… avardame ja avardame aina rohkem, siis saab Müsteerium meie osaks. Ja me saaksime -isegi Müsteeriumi omaks võtmises- öelda: “Siin jääb palju asju üle!”…
On nii, justkui koguksime kõik kalad merest kokku … ja me näeme seda vee hulka, mis olemas on. Vett jääb üle! Ent… nii mõõtmatult palju vett...
See ei ole nii. Meile omases, materiaalses visioonis, mis mõõdab, kaalub…, jah, jääb üle.

Aga kui me transtsendeerume, kui me transfigureerunult transtsendeerume, siis tundmus… -tundmus- on selline, et “midagi ei ole üle”. Võiksime möönda, et küllus on ülevoolav. Võiksime seda möönda, “hulkade” säilimise tõttu. Aga… kui me avardame oma teadvust ühe astme võrra, peaksime väitma ignorantselt –nii nagu peab olema-, sellise ülemäärase külluse ees: “Kahtlemata, kui ma annan sellise hinnangu, siis on see minu vaatepunktist lähtuvalt. Aga, kahtlemata, kõik see, ülevoolav ja üleliigne, allub mingile Loomingu vajadusele, mida mina ei tunne, mis mind oma Müsteeriumis enesesse haarab”.


Kui saavutatakse järk-järgult selle simultaansuse ja müstilise külluse omaksvõtt, kui me selle üksikasjalikult igapäevasesse võnkumisse viime, kui kõik eelnev meie kohal graviteerib, siis tõenäoliselt see igapäevane võnkumine oleks… meeletult kerge, märkimisväärselt vähe tähtis… ja transtsendentaalselt märkimisväärne.
“Vähe tähtis ja märkimisväärselt transtsendentaalne”.

Ja just siin, selle konfiguratsiooni tähe all –ai!-…, kiindumused, õigustused, veendumused ja… ratifikatsioonid… lahustuvad; nad ei ole enam ike!...
Ja ma muutun veeks!... Ma muutun veeks, kes kõike seda aktsepteerib, ja ei lõpeta veeks olemist.
Ma muutun õhuks ja kõike seda kannan, ning ma ei lõpeta õhuks olemist.
Ma muutun valguseks ja valgustan kõike.
Ma muutun pimeduseks ja temas heidan puhkama.
Kõike simultaanselt.

Ma muutun tantsivaks meloodiaks!... ja kuulamise meloodiaks.
Ma muutun parfüümiks, mis tolmendab…, mis kaunistab…
Ma muutun essentsiks… ja ma tunnen end nii laiali puistatuna…, et tundub nagu kõike suudan emmata.

Võtta omaks, kohanduda, leppida, adapteeruda, transfigureeruda…; kooelustuda veega, tulega, valguse ja pimedusega…
Järk järgult jätta need identiteedi, karakteri, jäikuse, peale surumise, kaitse, rünnaku…, “põhjenduse” tundemärgid…


“Hingus”.
***





MIKS UNUSTATAKSE UNUSTAMATUT?



Igaühe valusad mälestused…püsivad. Lisaks neid arendatakse ja kultiveeritakse. Naudingulised mälestused, vastupidiselt, hajuvad, närtsivad, need unustustatakse.

Ja niiviisi, niiviisi pannakse paika suhted kogukondade, isikute ja inimolendite vahel, kus valus, frustreeriv, ebamugav on see, mis kõige kauem püsib. Ja selle koorma all pannakse paika kommunikatsioon mis, väljaarvatud erandite puhul, võib anda ainult raskusi, ebamugavusi…; sest saadakse kohtuma –pange hästi tähele-, sest saadakse kohtuma ebameeldivate mälestuste ja referentsidega, teistega, kes seda samuti on. Nad peaaegu võistlevad omavahel! Sügavuses näitavad nad nagu otsides kergendust, lohutust! Kuid selleks, et anda kergendust ja lohutust!..., oleks tulnud külvata naudingulisi, rõõmsaid, erandlikke, erinevaid hetki…

Ja tuleb välja, et see on meelest ära läinud. Ja tuleb välja, et need on hajunud.

Ja see on viis kuidas inimolendid kalduvad oma piinu ja valusid, oma oma tragöödiaid ja oma draamasid jagama; aga oma meeldimisi ja naudingud vähe, iga korraga vähem. Kui kiiresti need ununevad!: ühe nädalaga, kahe nädalaga!...

 

Palvuslik Tähendus ei aseta end sellele, mis niiviisi läheb, valmisoleku valvelolekusse –“ mis niiviisi läheb”-, pideva võistluse pärast, mille panevad paika, tekitavad inimolendid, et olla suhtes liidriks. Jah! Tekitatakse võistlus, et näha, kes domineerib, kes kontrollib, kes käsutab, kes juhib, kes manipuleerib… Ja sellises võitluses, vaidluses, loomulikult, toimuvad sündmused, mis on ebamugavad, ebameeldivad…, mis on need, mida mäletatakse.. Lõbusad ja meeldivad -kuna ei teata millisest protagonismist pärinevad- hajutatakse, unustatakse. Ja see on nii kuidas jääb peale ebamugav, negatiivne, ebameeldiv, seda, ausalt öeldes, imekspandava peensusega.

Tuleb välja, et meie mudel, nii bioloogiline kui ka –lubame seda sõna- “vaimne”, on mingi missiooni, mingi teostuse jaoks dotatsiooniga, mis toob kokkuleppe, naeratuse, paranduse, rõõmu, tervise, eluvaimu!...

Eluvaimu!?... Ah, jah! Tuleb hingest!

Kuid juhtub nii, olgugi et hing  võib selle üle mõelda – olgugi et hing võib selle üle mõelda- juhtub nii, et ei olnudki nii kerge, vaatamat dotatsioonile, realiseerida, viia ellu missiooni. Ja ilmuvad välja võistlejad, võistlused, mitte-nõusolemised… ja missioonid jäävad poolikuks. Seega –seega- iga inimolend jääb frustreerituks, sest ei saanud –või harilikult ei saa- näidata, tegutseda, praktiseerida ja arendada oma kohustust, sest on juba keegi… kellega konkureerida.

Ja kuidas siis öelda üksteistele

: “Ei, vaata, mina tulin selle pärast”. “Ei, mind toodi selle teise pärast”. “Sina hoolitse enda asjade eest ja mina enda omade eest, ja meil saab olema mingi ühine nexus, link”…?

Raske!...

Sest algusest peale –kes teab, mida üldse alguseks nimetada!-, kuid ütleme nii, et selles manifestatsioonis, mida me mäletame kui “võimalikku” ajalugu, hakkas sapiens võistlema, oma sapiencia-ga, teadmistega; peale suruma oma uskumusi. Ja loomulikult, see, kes oli allutatud, mida oli tal meelde jätta? Allutused, pilked, karistused, rassismid… Kõik see, loomulikult!

Kuidas seda nähakse tänases kaasaegses maailmas: Mida mäletatakse? Mida, mida mäletatakse!? Täna on tuberkuloosi-päev, homme on vähi-päev, ülehomme on sellise või teistsuguse pommipäev … Mida mäletatakse? Seda atentaati, seda maavärinat, seda…

Kui vähe efemeriide nagu

… “Ja sellisel päeval nagu täna, 1857. aastal, tähistati ühet suurt  tantsu Kentuckis, kuhu tulid kohale punapead, blondid, tõmmud… -hüva, tõmmusid vähe-, ja joodi, lauldi, mindi laande ja istutati puid… Ja see oli üks “õnnelik” päev, üks nendest, mida nimetatakse “õnnelikuks”!

-Millal see toimus?

-1854-ndal. Olgu, või kui eelistad, siis 1727.

Võis olla, kas pole?

Võiksime tuua näite ja meenutada:

“Ja sellisel päeval nagu eile, 25. Mail, meil on õhtusöögiks üks suurepärane mole (tüüpiline Mehhiko toit), mida meile pakkus Spii Root, kreeka-njuujorki-mehhiko stiilis. Hüva, suurepärane! See juhtus 2017. aasta mais! Ja söödi! Ja söödi, uh!!!  Ja vesteldi, ja naerdi… ja kõik! Kõik. Aga jätame selle meelde. See oli üks tore, meeldiv hetk.”

 

Aga tavaliselt seda ei juhtu, küll aga mäletame perfektselt seda päeva kui tuli inspektsioon vaatama, kas…; see päev, kui tulid need “õlle omad” ja ütlesid…; sellel päeval, mil helikopter, lennuk tegi foto ja ütles, et meil ei olnud kiilaspea-lagi hästi paigas; sellel päeval kui…

-Püha Jumal! “Kiilaspea-lagi paigast ära”?...

-Jah! Oleme katkematult nuhitud, kontrollitud, jälgitud! Kas siis ühtede või teiste poolt, kas lähedaste või kaugemate isikute poolt.

 

         

Pöörake tähelepanu afektiivsetele suhetele: kui need hääbuvad või katki lähevad või hirmu hakkavad tekitama… ja küsitakse: “No-ja-mis-siis juhtus?”. Buuufff! Lagedale ilmub terve hulk kaebusi!... Ja kui palju veel…?

-Aga teie olite ju…

-Jah, aga…

-Aga kas mitte ühtegi päeva sellist noh… “chapeau” (kohalik žargoo, eesti keelne vaste võiks olla: “viimase peal”)?

-Mis see “chapeau” on?

-Ei midagi. Jäta see… Tervis. Ehk siis, tervislik.

-Ei, noh… antud juhul…

 

Seda ei mäletata. Suudab rohkem…, suudab rohkem võistluse ja iseenda teistele demonstreerimise hegemoonia…, et isiklik kriteerium on adekvaatne ja teised eksivad… või on pahatahtlikud või ebaadekvaatsed..

Ai!, kui vähe ma mälestust sellest, et “meid armastatakse”…!

Ai!, kui vähe mälestust nende kaunistuste kohta,  millega meid loodi!

Ai!, kui vähe tänumeelt nende võimaluste eest, mis meile pakuti!

Ai!, kui vähe väärtust omistatakse nendele privileegidele, mida providentslik elu meile annab!

Ja need, kas lükatakse kõrvale või neid alahinnatakse, sest isiklik eneseimetlus… on tähtsam; see on muutunud ülekaalukaks.

Ai!, kui vähe mälestusi… unistustest ja fantaasiatest, ja kui palju mälestusi karistustest, ohtudest, ettevaatlikkusest, solvangutest!...

Ja niiviisis lükatakse üsteist kõrvale. Ühte lükatakse kõrvale ea pärast, ja seda teist tema nipsakuse pärast, ja  kolmandat tema tühisuse pärast… Ja igaüks lükkab kõrvale ühtesid ja teisi inimolendeid, ja neid endid lükatakse kõrvale. Aga igaüks omas “kõrvalelükkamises” ei märka, et ka tema ise on kõrvale lükatud.

Ai! Kohutav mälu! Kui halvasti seda rakendatakse!...

 

Jah! Kui hästi, kui hästi mäletatakse –kas pole tõsi?- Kristuse Passiooni ja Surma!... Ai, kui hästi mäletatakse! Millise detailsusega nähakse igat hoopi ja igat naela! Näiteks

Ja kui halvasti mäletatakse kummalist udukogu, mis on Ülestõusmises! Kui lühikeseks jääb siin jutustus!

Ai! Kui hästi mäletatakse Apokalüpsist!... kus kõik saab olema tuli, õudus. Ja kui palju elujõudu on Soodomal ja Gomorral, väävlivihmade ja tulega! Kui hästi seda mäletatakse!...

Kui hästi mäletatakse “Hea ja halva tundmise puud”, kust Eva andis Aadamale süüa, ja see lõualuu… Abeli tapnud Kaini lõualuu, Kaini eesli lõualuu! Seda mäletatatakse perfektselt!

-Jah, aga Paradiisi päevad? Kas Paradiisi päevi ei olnud?

-Jah. Jah, räägitakse, et elati paradiislikult, kuid…, kuulge, aga neid ei olegi kirjeldatud. See on reserveeritud material. See on reserveeritud mateeria. Seadus ütleb, et teatud ajani…, pole teada kui kaua ei tohi neid uurida.

 

See selektiivne valu mälestus, isiklike“piinlemiste” mälu kui käskude võitluse tulemus… suhetes tuleks ümber mõtestada. Teha, vähemalt, mingi jõupingutus –see on palvuslik soovitus-, et omada olevikus mingi…, mingi hetk –kui need peaks olema “hetked”, parem veel-… lõbusat!, unustamatut!, meeldivat!

Võib olla on seda palju paluda, aga…

Miks…, miks unustatakse unustamatu? Miks ei ole enam… visadust, kvaliteeti.

Iga olend, kes asustas seda Universumi… on Loomingu jaoks unustamatu.

Iga olend, kes on kehastunud sellesse reaalsusesse, on Eksistentsi jaoks unustamatu!

Iga olend, kes püsib praegusel ajal, on Elu jaoks vältimatu!

Unustamatu!...

Oma väärtuse pärast! Oma algallika… loodu, looja, jumalik, pärast! Oma armastusväärse ekvivalendi pärast…, mis teda on siia toonud!

Kuid kindel on ka see, et, hiljem, mäletatakse ainult kangelasi, neid, kes endid maksma panid, neid, kes võitsid, neid, kes saavutasid!... Mingi peotäis. Mingi peotäis, ei midagi enamat. Ülejäänud!... –see, kes pühkis, see, kes puhastas, see, kes autot juhtis, see, kes laulis, see, kes töötas, see kes õppis-… šlakk!

Oh, ja, ja! Selge, selge! Kes mäletab rohkem või vähem oma lapsehoidjat; võib-olla… võib-olla mäletab natuke… seda nõbu või toda teist

… “Ei, ei mäleta hästi”.

-Ja kõikidest prantslastest, keda mäletate teie?

-Charles De Gaulle-i, , évidement.

-Kui paljude surmade eest oli ta vastutav ?

-Ah ! See oli vastupanuliikumine, alors! ¡C’est normal!

-Ah, loomulikult ! Loomulikult, loomulikult! See on normaalne. Kui paned vastu, tapa. Loomulikult !

- Pétain oli reetur…

- Loomulikult!

- Pole teada, kas ta tappis mõne sakslase. Kindlapeale mitte.

 

 

Ning interpretatsioonid ilmselguste ümber tekivad, lähtuvad alati “võimu kultusest”; hiljem vähehaaval kaotavad… -loomulikult!-, kaotavad oma tähtsust, kuid… aeglaselt: siis kui  leitakse neile mingi asendus, vajuvad nad… unustuse hõlma.

Ja niiviisi iga maa, riik mäletab oma hiilgavaid kangelastegusid sellest lahingust, tollest lahingust, kus… dessant toimus siin, või dessant kuskil seal… Kõik anonüümid, kes tulid joostes ja tulistades välja ning surid jooksupealt:… otse “kahurilihaks!”.

 

Palve Tähendus meenutab meile unustamatult providentsiaalset, mida iga üks on kogenud.

Tooge see olevikku!, tehke see aktiivseks!... see unustamatu, heatahtlik, rõõmus, naudinguline, lõbus!...; et samastutaks igaühe ehtsa, võltsimatu, eheda tegutsemisega; et samastutaks nende võimete ja annetega, mis igal olendil on… ja mida peab pakkuma oma elu teostamisel.

 

Las see vaikus muutub “lõimeks”: tugipunktiks; maapinnaks…, maa, mis on valmis igaühe seemet vastu võtma, oma heatahtlikus missioonis, oma armunud missioonis.

Et ei sekkuks vahele ebamugav, ebaadekvaatne, konfliktne…, millega liidriks olemise püüdluses… kokku puututakse.

Pidage hästi meeles seda võitlust!, et viljad oleksid heatahtlikud, helded, rikkalikud…

 

On piisavalt nõudmisi abi järele…, et mitte jääda teenimise unustusehõlma… ja kestvasse solvangu mälestusse.

***



VAHENDAJA


Ainuüksi meie kohalolek eluna, struktuurina on vahendaja.

Vahendame kulgemistes, resonantsides, vibratsioonides, sõnumites, kontaktides…, lõpututes mehhanismides.

   loe edasi

 


SÕNUMITOOJA


 

Iga olend on kandja –millele võiks viidata tema geneetiline kood-, on… plaanide, tegevuste, võimaluste kandja. Mida võiks väljendada ka teises keeles: iga olend on mingite annete kandja; anded, mis teda võimekaks teevad.

Ja, kahtluseta, Loomingu sõnumitoojana, temapoolne parim panus on näidata, areneda, tegutseda nendes potentsiaalides…, sest olles sõnumitooja, vajatakse tema sõnumit, tema osavõttu.

  loe edasi



ÄRKA!


Äratus heliseb. Ja koos sellega paistab, et kõik algab uuesti.

Ja kui on nii, ei ole midagi sama. Ja kui ei ole nii, see mida tunnetatakse on... virtuaalne.

   loe edasi

 

 

 



TEHAKSE HALVASTI


Kiiresti!... jäävad maha tõotused. Kiiresti jäävad maha ideaalid. Kiiresti jäävad maha tunnustused. Kiiresti jäävad maha vastutused. Kiiresti jäävad maha … naudingud, rõõmud! Kiiresti… jäävad maha.

Ja kiiresti jäävad maha, justnagu tahaks näidata, et Igavik on võimatu.

   loe edasi




RÕNGAS TÕMBUB KOOMALE JA


PITSITAB INIMKONDI…



 

Piirav rõngas tõmbab koomale ja pitsitab inimkondi, gruppe, isikuid…

Üks saavutuste ja pakkumistega ilust

atud rõngas; üks…tule! rõngas, koos kõrvetadasaamise hirmuga.

Üks rõngas, millest saab… tavapärane teadvus ja kättemaksuhimuline nõudlikkus!

Ja rõngas tõmbub koomale nagu pael juuste ümber.


   loe edasi


KOHUSTUSED


Kohustused tulenevad külgetõmbejõust, mis toob kaasa igale olendile mingi tegevuse, töö, imetluse, ideaali,  projekti…

See mõju  tekitab isiksuses hoiaku, mida me üldiselt nimetame “kohustuseks”.

Justnagu inimolend ostaks midagi, mis teda… enda poole tõmbab, mis talle meeldib. Ja selles tähenduses, teeb ta selle –selle, mis ta ostab, kohustuse- “enda omaks”… ning muudab selle mingiks missiooniks.

    loe edasi

   


LIIGI HÜLJATUS

 

Vabanenud meelega puhkevad teadvuses rahuloluga poleeritud parfüümid.  Jah! Harmoonia värvid, mis ei ärrita; mis tekitavad naeratust.

Halleluuja!

Kas on võimalik…? Kas on võimalik…? Kas on võimalik siseneda teise olemisse, eitamata kannatusttekitavat, valusat? Kas on võimalik simultaanselt olla rahul?; olla vaba ja tegevusega hõivatud ning üheaegselt...olla, vähemalt, armastusväärne? Tervitada. Küsida –nüüd kus juba tervitatakse- tervise kohta.  

     loe edasi



UUESTI LÄBI MÕTLEMA


Uuesti läbi mõtlemine peaks tõenäoliselt olema tänapäeval igapäevane sündmus, vastavuses radikalismide, determinismide, pealesurumiste…, kohustuste… arenemisele.

 

XXI sajandi inimkonna olend leiab end lõksu püütuna…, iga kohalolija ängistuse ja ärevusega, tuleviku agoonias, ilma eetika, esteetika, ilu…, vooruse, vooruste… parameetriteta!

Need on tema majandus ja tema teadusest pärinevad teadmised, mis hoiavad alal –üldiselt- tema positsioone.

   loe edasi



PLAANID, PROJEKTSIOONID, PLANEERIMISED


On tavaline, et sedamööda kui arenevad välja inimese võimekused- valitsemine keskkonna üle, kontroll elu enese üle-, planeerib inimene oma trajektoori.

Ja igaüks, vastavalt kultuurile, religioonile, keskkonnale, kalduvustele, geneetikale, jne.-pikk jne.-, omab täna, jõudnuna XXI sajandi sellesse punkti, plaani; nimetame seda “projektiks”, nimetame… Nimetame seda, vältimatult, “pealesunniks”.

   loe edasi


IGAVENE KEVAD

 


Oli… -kindlapeale- aegu, mil “uskuda” oli… vältimatu.

Päike tõusis igal hommikul ja puges peitu, ulatades käe ööle.

Kindlapeale oli aegu, mil... “uskumine” muutus dogmaks.

Ja sellepärast uskumused levisid ning koos nendega vallutused, survestamine, reeglid, seadused...

Oli aegu kui uskumine oli kohus!, ja sellega elati koos nagu..., nagu lisaks veel ühe elu osaga.

   loe edasi 



KÕIK ON TEENIMISE MOTIIVIKS


Täna, XXI sajandil, liigub inimliik katkematus vajaduste otsingutes:

“Mul on seda vaja…,  mul on teist vaja…”.

Olgu see siis individuaalsel-, grupi- või kollektiivsel tasandil…, “vajaduse” kontseptsioon areneb ja koos sellega ostu-, müügi-, kogumise-, kuhjamise turundus…

Tänane Palve tähendus tuleb meile meelde tuletama, et olend, loodud liigi mingi vajaduse baasil –iga üks-, täites mingit funktsiooni, et realiseerida mingit liigi vajadust, on doteeritud ressurssidega, potensiaalidega, vahendite ja võimalustega, et anda täitumus oma siinolekule, oma olemisele.

   loe edasi

 



HIRM JA RÜNNAK


Kaks tähendusrikast momenti… loovad omavahelise seose meie liigi kooselu käesoleval hetkel; kaks momenti, mis tekitavad leppimatust, järleandmatust, jäikust tänu ratsionaalsuse, mõistuspärasuse, killustumise mehhanismidele…; ja hiljem järgneb mitte-kuulamine või minimaalne, vähene… kuulamine!

    loe edasi



MILLINE ON TEIE PANUS ELLU?

 


Elu püsib  tänu lugematutele… elavate inimolendite loomuse panustele.

Ja pidades seda silmas: Milline on teie panus?

Jah!... Võib-olla on see selline… ebamugav küsimus!, aga tundub vajalik.

   loe edasi



NÕUSTUMINE, TUNNETAMINE, TEEJUHT

 


 

 

Kui liigutakse mingi  tähenduse poole, justnimelt  sellepärast, et ollakse mingi tähendus, justnimelt sellepärast, et ollakse juhitud ühe teejuhi poolt, eeldab see –kaasaegses elus-  peaaegu et mingit –peaaegu et -hulljulgust; kuna sotsiaalne, legaalne, organisatoorne, käesolev, nüüdne… korraldus on hajuv, suunatud intellektuaalsele, soodsale, kasutoovale, tarbimisele, hinnalisele, jõukusele.

   loe edasi




OLENDI RUUM

Tervislik kohalolek ja positsioon… kuulub lahenduste ja optimismide tunnetatud ja mõtestatud  hoiaku juurde.

See pole mingi avastus. See on ilmselge. Ehkki –ehkki- ei ole piisav –harilikult-, et seista vastu ebamugavustele, ülekohtule..., kadedustele, kõrkustele... “janiiedasitele”. Ja  ei ole piisavad, sest... iga olend hoiab endale oma visiooni, oma pertseptsiooni selle kohta, milline peab olema sündmuste käik seaduste, normide, tavade, reeglite vormis...

   loe edasi

 


 


 



MAAGIA INSPIRATSIOONI

TÄHENDUSES

 

Üks päikesetõus… üllatusega.

Üks päikesetõus… maagia inspiratsiooni tähenduses.

Üks päikesetõus…, mis ilma reaalse materiaalse ajaloota, püsib, säilib; võibolla vajadusest; tõenäoliselt meie olemuse pärast; kindlapeale tingituna Müsteeriumist.

loe edasi

 


VASTUTULELIK KAASTUNNE



“Otsustamatud, kahtlevad, kahtlustavad, kartlikud”… on hoiakud ja positsioonid elamise suhtes, mis ei ole just valmisoleku positsioonid, mis voorust, jõudu, entusiasmi või… rõõmu edasi viiksid.

   loe edasi

 



NÄLJA JA JANU PALVUSLIK

TÄHENDUS


Ja otsekohe, kui olend inkarneerub, ilmnevad nälg ja janu.

See on tingimus, mida selle universumi paiga vastuvõtmisel, elamiseks vajatakse.

Hingamist alustame automaatselt: meid Müsteeriumiga siduv habras niit. Aga nälg ja janu esindavad meile kontakti, ühendust, vahetust...

Vajadus konkretiseerida, konfigureerida, tegutseda, nälg.

Ja janu… näitab end vajaduse teise küljena…, millegi lõhnatu, värvitu, “maitseta”, mageda, kuid millegi absoluutselt vajaliku järele…

 Ja see, elusale iseloomulik joon, püsib alal läbi terve elu.

 

Võiksime öelda, et selle sissehingamise ja väljahingamise haprast niidist allpool moodustub elav mateeria, oma nälgade ja oma janu baasil.

Jah. Kuid, palvuslikus tähenduses, nälg… on see nälg anda täituvus projektidele, ideedele, plaanidele, fantaasiatele..., mis mitte tingimata ei pea muutuma kivideks või seinadeks või kelkudeks või lennukiteks! Ei! Kuid küll on olemas üks komponent..., üks konkreetne komponent, meelte komponent; nagu laps kui haistab oma ema ja oskab määratleda toitu, mis teda ootamas on.

 

Ja palvuslik janu: sellel vajadus, täpselt –või näiliselt- vastupidine eelnevale; ei ole konfigureerunud vormi, struktuuri, vaid see kohaneb.

See, janu, on joomine inspiratsioonist, joomine ilust, joomine esteetikast, joomine puhtast, joomine fantaasiast; samal ajal kui näljatunne, toimimises, väljendub värvis, lõhnas, maitses… Ja sellepärast tundub see vasturääkiv vee “lõhna, värvi, maitse puudumisele”.

Teisiti öeldes: palve tähendus äratab meid, et meile ilmutada, kuidas me, näljaga, teostame, tegutseme, kujuneme; januga taasloome, kujutleme, fantaseerime, projekteerime…

 

Ja on nii…, jah, et miljonitel olenditel meie liigist on lõputu nälg ja kustutamatu janu, sest on kujundatud seadus, kord, majandus, tootmine, kultuur… sellises vormis ja maneeris, et miljonid ei saa kujuneda, ei saa kujutleda, fantaseerida või luua unistusi.

Ja samal ajal! Teised miljonid on küllastunud…, kuni oma nälja õgimiseni ja oma janu üle ujutamiseni välja. Ja niiviisi, realiseerimise, teostamise hetkel, realisatsiooni ei toimu; ja ettekujutluse hetkel, mida on veel ette kujutada?

Oma tunnetus blokitakse kinni. Ujutatakse üle oma ideaalid.

 

Palve tähendus sosistab meile; sosistab meile meie nälgade ja meie “janude” kohta…. Ning paneb meid endilt küsima!...

“Nüüd kui… su hambad on rahuldatud, nüüd kui vesi on sind puhastanud, milline on su nälg? Milline on sul janu?

Sina, kel on olnud jumalik ettehooldus “end küllastada”… Sina, kel on olnud jumalik ettehooldus end “küllastada”, nüüd, milline on su nälg? Milline on su janu?

Milliseks kujunevad “tegemised”, “olemised” elunäljast, palvuslikust näljast… tulenevalt…? Kuidas elatakse läbi janu, erinevaid “janusid”, mida hing vajab…, et püsida vabana!?”

 

Ja peaksid nõudma ärevad, tegudenäljas kehad, vastakuti, silmitsi nii paljude vajadustega!... Ja peaksid otsima allikaid, lätteid ja jõgesid, et juua kustutamatu januga ilust, harmooniast, tasakaalust, naudingust, rahulolust.

 

Niiviisi, nälja ja janu palvusliku tähenduse all, iga kord, kui meil on võimalus elada seda füüsilist kogemust, siis näeme seda –lisaks kui ühte organismi poolt vajatud tõika -, siis elame seda kui hinge protsessi, mis end väljendab, end teostab, mis toidab, mis tugevdab.

Nagu on öeldud: “Ainult leivast ei ela inimene”.

Ja meil on, meie pärinemise ja pärandi tõttu, see animuse, vaimu, teadvuse nälg ja janu. Kuid see on olnud läbi aegade blokeeritud, kinni topitud, asendatud, petetud...; ja on olnud surutud jäigalt materiaalsuse suunas. Raskelt avastatav.

 

Meie meelte ja meie konformeerunud vajaduste ära kasutamine keskkonna jaoks, et anda neile transtsendents, see, mis meile täpselt näitab, et tegelikult ongi see transtsendents, mida tungivalt palutakse. Kuid mis, käesoleva eksistentsi plaanis, konkretiseerub; kuid mis teistes plaanides ei vaja seda konkretisatsiooni.

Võiks öelda, et see füüsiline nälg, see füüsiline janu… on virtuaalne, kuid see peab end väljendama selle praeguse konformatsiooni tõttu mis meil on.

Üks viis näha seda veel selgemalt meie kultuuris, meie hariduses, selles Läänes, mis on kantud ülemvõimust ja suurejoonelisusest. Jah! Ja nüüd kus me oleme selles ajajärgus, selles Kristlikus, inkarneerumise ajas, just nimelt see Kristlik hingus toob, annab näite meie kultuuris, ning mis üldjoontes võib olla referentsiaalne nälja ja janu transtsendentsis –ja samal ajal, anda sellele transtsendentsi-… läbi “armulaua”.

Jah. See rituaal, mille loob jumaliku ekvivalendi, anda toitu ja jooki… iseendast –mis on justnagu anda toitu ja jooki Müsteeriumi Essentsist-, on üks näide. See on näide, mis saab meile osaks kultuurist tingituna, sest… sest jah. Ja mis, vaatamata kõigele, laieneb üle terve maakera.

Vajame, meie konformatsiooni tõttu, “ekvivalente”… , et saaks järk-järgult ülendada meie teadvust, meie visiooni, meie sulandumist!... armunuga, armastatuga: kõige lähem mis meil Müsteeriumile on.

Ja selles näljas ja selles janus armastuse ja armastamise järele, kuidas… kuidas on võimalik, et armastati ja nüüd enam ei armastata? Kuidas on võimalik, et janu suudluste järele saab otsa? Nälg õrnuste järele ununeb… või lükatakse tagasi?

Kuidas lõpetada… armastatult suudluste, kallistuste ja armastaja õrnuste röövimine? Kuidas… seda peita ja ära tõugata?

Nii palju jõuetut tühisust!, nii palju hävitavat põhjendust!, nii palju kaalukust kasusaamistel!, nii palju eelhoiakute tähtsust!...

Ai! Kui vähe nähakse seda, mida Looming meile heldelt jagab! Iga ohke inspireeriv niidike! Igal hommikul ärkamine! Iga hetke ilu. Et teha üks lihtne… grandioosne pintslitõmme!

Aga inimolendile läheb see vähe korda. Ja selle sama pärast anub palve tungivalt, et tunnetataks, tajutaks oma positsioone! Et ärgataks oma hinge tõelisele vajadusele!...ja ei materialiseeritaks seda detailides, tegudes, positsioonides…

Aga kindel on, et olend panustab Loomingu plaanide muutmisele, jumalike plaanide muutmisele, ja oma isiklike sasipundarde tegemisele; mida, olgugi et see on pettunud ja rääsunud tagasiliikumine, hoitakse alal… obsessioonide, tähtsuse poolt!; ah jaa!, võistlemise poolt. See ei saa puududa!

 

Kui Providents meid ei hülga…, miks inimolend hülgab… ja kohandub ebaõnne, viletsusse, õnnetusse, lahtiütlemisse, loobumisse, apaatiasse või raevu?

Mida halba on Armastus talle teinud…?

 

***



KORD

 


Ja niiviisi, teatud aja… ja järgneva, ja järgneva aja jooksul ehitati üles kord, allutades selle reeglitele, seadustades, moraliseerides, kasu saades ning juurde teisigi epiteete.

“Õiglast põhjendust” –jutumärkides- vajas korrastatud maailm, et niiviisi saaks kontrollida ja juhtida ja… ja muuta see produktiivseks ja tulusaks.

   loe edasi





KÕIKE ON VEEL VAJA TEHA. MIS TEHTUD, POLE SOBIV.


Nii kaugele kui ulatub lugude mälestus, iga olend ilmudes sellesse universumi paika, läheb ühele lainele nende rütmidega, mis teda vastu võtavad: inimese rütmidega, mis juba on modifitseerinud päikesevalguse, mis juba on muutnud kliimat, mis juba on “mänginud” toitumisega; kus juba hingatakse mida võimalik, mida veel on; kus vale on traditsioon, kus nüüdseks on oluline saavutada, jõuda, omandada, omada, vallata…

  loe edasi



TÄNAN


Kui hindame toimuvaid “soodsaid”… ja “ebasoodsaid” sündmusi, siis kahtluseta on soodsad ülekaalus; ülekaalus arvuliselt, tähenduselt, kvaliteedilt…

loe edasi


 



LASTA MINNA RAISKU ÜHEL KVANTUMIL ARMASTUSEL ON KATASTROOF


 

Palve tähenduses, kutse visioonist lähtuvalt, näidatakse “iga olendi saabumist”… kui mingit vajadust, ja selle tulemusena iga üks tuleb doteerituna ressursside, vahenditega… -rikkalikega!-, et saaks seda vajadust teostada.

loe edasi



KUULAMINE MUUTUB KEERULISEKS

 

 

Huumor ja armastus, vahest, ühinevad. Vaen ja “halb tuju”, peaaegu alati.

 

Inimliigi tavapärane hoiakute, reaktsioonide, arvamuste, omapärade kompositsioon, käitumise, kehtestamine või evolutsioon on, on…

-On?

-Jah! On!


loe edasi



VEEL

 

 

Kiiresti tekivad nurinad, kui asjade käik ei ole isiklikult meelt mööda!

Kiiresti uuendatakse mälestusi kui see, mis toimub ei ole… see, mida ette kujutati –või mida “sooviti”, täpsemalt öeldes.

Kiired! Kiired on mälestused vaevast, ängistuset, hirmust! ja vähesed neist rõõmust.

  loe edasi

 

 




KÕIKIDE PÜHAKUTE PÄEVAST.

PÜHADUSE INSTINKT.

                                           


On raske määratleda, millal ilmusid “pühakud”. Jah, see on üks teatud kategooria.

Kuna hiljuti tähistati “Kõikide Pühakute Päeva”, siis pühendame palve tähenduse sellele kontseptsioonile.

loe edasi

 

 

 



KONKREETNE, IDEALISEERITUD


Anda kuju ühele ainsale kujutluspildile struktureeritu, konkreetse, materiaalse… ja idealiseeritu, ettekujutatu seas tundub olevat vägitükk. Ja on kummaline, et on olemas püüe viia pragmaatilisse, sensitiivsesse, materiaalsesse seda, millega spekuleeritakse, mida ette kujutatakse, millest unistatakse, millest fantaseeritakse…

loe edasi


***


JÕUPINGUTUS

Olles Loova Jõu väljenduseks, olendid väljendavad end jõupingutustega; jõupingutustega, mis...ei ole karistused ega ka mitte orjused.


loe edasi



KAS UUDE MAAILMA MAHUVAD

PUUDULIKUD USALDUSVÄÄRSUSED?


Avastada ja avastada… paistab olevat elu üks kalduvus…

Tundub, et oleme asetatud Universumisse, mil on meie jaoks varuks üllatusi, mis peidab müsteeriume...

Avastame ja avastame saladusi... Ja, vahel, meil võib olla tunne, et mingi müsteerium avab ennast. Kuid, samal ajal, tekib ka tunne, et “meile anti võimalus”... selle avastamiseks.

 

 loe edasi




KOHE!

 


Päikesetõus  teavitab meid, et… on vaja uuendada armastusi.

Pimedus jätab meile… müsteeriumi olla, uuesti,  ärganud.

  loe edasi

 



KINNIPITSEERITUD EVOLUTSIOON

 



Mingil hetkel –raske… või võimatu täpsustada millal- inimkonna teadvus pitseeris oma arengu teatud kriteeriumitega, teatud printsiipidega, teatud… tähendustega. Ja see pitser iseloomustas liiki ja asetas positsioonile, mis tal tänaseks on: kui kõige röövellikum, hävitavam ja… ja iseennast hävitada suutev liik.

loe edasi


KIIRENDATUD RAHULIKKUS

 


Kui oskame vaadelda, kõik toimub kiiresti...: sellise intensiivsusega, et vaevalt jääb mahti mõtiskluseks.

On tavapärane kuulda: “Kõik toimus nii kiiresti!”... “Kõik möödus nii kiiresti!...

loe edasi

 

 



ON KAJA



On mingi kaja –mille üle ehk spekuleeritakse, miks see tekib-, mis kordab ja kordab: “Lunasta! Lunasta!, Lunasta!”

loe edasi




KOIDAB

Päike tõuseb, taas,

justnagu ööst olnuks küllaga.

Justnagu eelistaks lähedast kaugele.

 

Veelkord koidab,

ning olend väljub oma tumedast nõidusest, mälestusteta,

ning pilgutab helisid, maitseb ta esimesi visioone

ning otsekohe mäletab ja programmeeerib, kalkuleerib…

loe edasi

 


PALVETAMINE ON TÕELINE ABI

Tunduks nagu mingi kummaline lootusetus –peaaegu alati kasutu- näeks ette loodeid, torme… kataklüsme.

Tunduks nagu inimkond hoiatab, teavitab –jultunult ja väljakutsega-, et elul…-teavitades, et elul-… jah!, oli mingi väärtus!, kuid see on… -see väärtus- on devalveeritud.

loe edasi

 



UUDSUSED

 

Elu edeneb läbi uudsuste.

Ükskõik millise prisma alt seda kontempleerida, uudsus on alati kohal. Kahtluseta, sõltub läbi millise prisma vaatleme, ja nii võib see meile tunduda …”nagu alati”, või ”saranane” või “samasugune”…


 loe edasi



SEGADUS


Tavapärase teadvuse kohaselt, vastavalt millele igal ühel on õigus ja… -miks mitte?- samamoodi tõde, “segadus” –mitte ühte sulandumise mõttes, vaid segaduses olemise tähenduses ühtede ja teiste kriteeriumite vahel- on vältimatu.

Jah. Võiks öelda, et –selge- keegi mõtleb millegi üle stiilis “A”, teine sama asja üle stiilis “B”. Seega… üks satub segadusse, teine satub segadusse, nemad satuvad segadusse… Kõik satuvad segadusse!

“Sa oled segaduses”, ütleb üks teisele; ja teine ütleb esimesele: “Ei, segaduses oled sina”.

loe edasi


ISIKSUSED, MASKID…

 

 

pdf

Ning… otsides kasu, võite,  saavutusi, tulu… pole imestada, et isiksuse areng on mitmetahuline; nii mitme tahuline, et need näivad erinevate isikutena.

Justnagu oleksid erinevad värvid, vastavalt vajadustele, nõudmistele… -kuid peaaegu alati seotud kasuga-, inimlik subjekt kohandub, formeerub, muutub… mingil spetsiifilisel moel.

Nii nagu kameeleon transformeerub, transfigureerub…, et jätta mingi mulje –või mitte -, niiviisi, vähehaaval, võtab kuju isiksus: erinevate kihtide vastuste, hoiakute, “panuste”, valmisolekutega.

See, esmapilgul, tunduks –või tundub- olevat mingi võime, mingi vahend, ressurss, mingi eelis, mingi võitmine, mingi kasu, tulu. Aga, vältimatult, erinevad isiksused asuvad ühes subjektis ja mässivad, katavad ja reedavad teineteist.

Ning see genereerib, vähehaaval, segadust, kõrvalekaldeid …

 

Millise maskiga… -persoonid (vastavalt tradistsioonilsele etümoloogiale sõna “persoon” tuleneb sõnast “personare” ja vihjab maskile, mida näitlejad teatris kasutasid)

 – esitleb olend end… Müsteeriumi, Loova Jõu, Armulisuse, privileegide… ees? –Kõik see puudutab tema positsiooni ja suhet Jumalikuga-.

Vahetu vastus võiks olla järgmine: “Ei. Näidab, esitleb end ilma maskita”.

Ja kui esitlus lõpeb, millise ette paneb?

 

 

 

Ei. Vältimatult, olend ei saa valida. Kõik mida ta on,  koos kõikide maskide komplektiga, koos oma isiksustega, on vältimatult… paljastatud.

 

Ja see on tänase palve tähenduse hoiatus, teade: kui palve kutse mind hüüab, siis olemise, tegemiste ja realisatsioonide vormid ilmuvad kohale, vastavad… igal juhul. See on kummaline tunne, et mitte midagi ei ole võimalik varjata.  

 

Selline valmisolek… ilmuda momentaanselt kohale palvetamise ajal lubab meil teha visioone meie endi kohta. Lubab meil näha millise kaardipakiga mängime. Näitab meile truuduse, siiruste, peitmiste erinevaid struktuure.

Jah! Võiks öelda, et sellises kulgemises palve tervendab.

Kui oleme tõeliselt pühendunud, siis oskame näha okkaid, mis mõjutavad igat isiksust. Ning kindlasti oleme võimelised, selle palvetamise vibratsiooniga –näiteks kohe praegu!-, “okastest vabanema”…; arendama hoiakuid ja otsuseid, mis meile… kaasa aitavad .

 

Vaadates läbi positsioonid ja hoiakud, isiksused ja maskid, mida me vahetame, mis vahelduvad, ja millega –isegi- saavutatakse tulu ja kasumit…, me anname endale aru, et… mäng ei ole läbipaistev; anname endale aru, et mäng ei ole puhas; anname endale aru, et pettus on lähedal, külgetõmbav, püsiv, alal hoitud…

Avastada end… läbipaistmatus, silmapaistvas eks ju?... –küsimus- kas mitte kõik maskid… ei jäta värviplekke?, kas see ei riku… iga olendi essentsiaalset, –juba jagatud, jaotatud ja mitmeks osaks tükeldatud-?

 

Vihm saabub plekkideta.

Lumehelbed keerlevad spiraalidena… ja seavad end kohale kuni nad sulavad. Läbipaistvad.

Jõgi kulgeb… ja ei pöördu tagasi; ja kuigi ta laieneb, sulandub sügavuses või lõpetab osana… mere lainetusest.

 

Pilv selgineb. Ja pikne väljendub punastamata, briljantne.

Kukk laulab valguse ees, häbi tundmata.

 

Lind lendab simuleerimata.

Ja kala ujub… skafandrita

 

***




INIMENE, LIIGINA, VEEL “EI OLE”

 

 

Looming kui sündmus, …,  hiigelsuures ja müstilises Universumis, milles me end leiame, ei väsi!

Miks inimkond, indiviid, isik… väsivad tavaliselt sellest, teisest, kolmandast…? Ükskõik on see  siis mingi igapäevane või eriline tegevus.

loe edasi




PAGENDATUD KUJUTLUSVÕIME VARJUPAIK

 


Kasvatatud kasusaamise anastavate evolutsioonide kriteeriumitega; kasvatatud hõõrumiste, kulumise, kaotuse tähenduse all; formeeritud võrdlema väärtuse hindamisel; hoiatatud vanadust ennetama ; informeeritud valu õudustest ja kaduvast teadvusest kui paikapandud oskused nõrgenevad; formeeritud ja reformeeritud alustamises ja lõpetamises…, kõike seda ammendamatus, lõputus, paisuvas, loovas Universumis…

Milleks selline õpitud pertseptsioon piiratusest, lõplik ja jõuetu…?

loe edasi

 


PALVE PIDUSTUS


 

Tere tulemast “Palve pidustustele”!

Päev vaevu tärkab ning juba meile meenutatakse voorust.

Varblased alles vaevu alustavad oma ringilendlemist, lennust ärevil, ning palve viib meid sügavusse, millest me oleme, milleni me veel jõudnud ei ole.

loe edasi


AFEKTIIVNE KUDE

 

Eksisteerib, kahtlusteta, üks kude, mida võiksime nimetada “afektiivseks”, erinevate elu vormide hulgas… olgugi, et  vaid ühtede vajadusest teiste suhtes.

Eksisteerib, sama olemusega kude, liikide afektiivne kude, mis ühinevad, et vastu pidada, ellu jääda, püsida…

loe edasi




RESSURSID, VAHENDID JA SÜNNIPÄRASED ANDED

 

Kui kaaluda omavahel käeulatuses olevaid ressursse ja vahendeid, mis on omandatud ning kaasasündinud andeid, mis on kingitud… ja kui neid kõiki koos võrrelda… tegevuste, teostuste, lahenduste, vajaduste tulemustega ja olemasolevate vajaduste ja nõudmistega,  siis näeme, et nende vahel on hiigelsuur lõhe.

loe edasi




ELADA ELULE KOHASELT ON MUUTUNUD KANGELASTEOKS

 

 

Kiiresti avavad harjumused tee kommetele. Ja koos nendega seab end sisse rutiin. Ning koos sellega luuakse tolerants. Ja niiviisi avatakse uksed… kuriteole.

Kuritegu, mis…

“Kuulge!, no nii kaugele see así ka ei lähe!”.

Tolerants annab sellele oma “heakskiidu”.

loe edasi




ABIST


Inimkond kui liik, näitab ennast meile erinevatest külgedest. Ta näeb end teistsugusel moel kui teised inmkonnad. Tõenäoliselt on olemas sama palju inimkondi kui inimolendeid

Ja oma alateadlikus liikumises –kuna ei ole mingit aktiivset tõestust “liigi teadvuse“ kohta- iga fraktsioon, grupp, osakene seab omad normid, omad tavad, omad moraalid, omad religioonid, omad eetikad, omad ilu kriteeriumid ja kombed suhtlemiseks teiste inimklannidega. loe edasi

 



VÕTTA LOOMING OMA TEGEMISTE

REFERENTSIKS

 

 

Kui meie olemise ja “tegutsemise” referentsiks... on Looming, Universum, Lõpmatus, siis meie elukohti ja elamusi praktiliselt nii öelda “ei ole olemaski” –selle proportsiooni tähenduses-; mille tõttu on rahuldustpakkuv teada..., et see, mis meie tähtsates eludes juhtub, ei paista... tormakat Universumit, mis kasvab ja väljendub üllataval moel, eriti huvitavat.


loe edasi

 




HALASTUS, ARMUANDMINE, RANGUS

 


Juhtub nii, et… mõningad sõnad, mis suhestuvad  religioosse, püha, Jumalikuga,  jäävad õhku rippuma või…  mõistetamatuteks, või lihtsalt kasututeks; ja neist saab osa esoteerilisest või… väga vanast sõnavarast  teostuste, motivatsioonide vähesuse pärast.  

loe edasi



TÜHJUS, MITTEMISKI, MÜSTEERIUM

Me kaugeneme mitte kusagilt… ja me läheneme mitte kusagile.


See on meie positsioon teada-tuntud Universumis.

Asume, järelikult, Tühjuse ja… Mittemiski Müsteeriumis.

On näiline öelda:

“oleme kodus”, “oleme Ameerikas”, “oleme Euroopas”, “oleme planeet Maal”…

See on “näilisus”.

Ma olen Mittemiski Tühjuses.

Müsteerium.

  loe edasi


ELULE HINNA MÄÄRAMINE

 


 

Eksisteerib sotsiaalne harjumus, alates olendi sotsialiseerumisest, panna hind, omistada väärtus, hinnata ennast, kaubelda iseendaga nagu… turukaubaga.

Väärtus, mis igas hetkes, on juhitud erinevate situatsioonide poolt.

Kuid tundub, et… iga üks, omal hetkel, peab tõestama oma ümbruskonnale, oma paarilisele, sugulastele, oma sõbrale… väärtust, mida ta endaga kaasa toob, väärtust, mille  ta on

saavutanud, medalit, mis talle on antud… 

loe edasi


LAHENDUSETA OLUKORRAD

 

 


On lihtne leida varjusid, lahtisi otsi , kaebusi, hädaldamisi, võlgu… mida me oma eluloo jooksul meeles peame. On lihtne tunda end süüdi... ja kanda enesega kaasas lahenduseta situatsioone.

“See, mis sa mulle sellel päeval tegid... ja see teine asi, mis toimus... Kuidas oleks olnud, kui ma oleksin käitunud teisiti? Kes..., kes mind süüdistaks, kui ma ei oleks teinud nii?”.

loe edasi



OTSING


Elust otsitakse… niinimetatud “elu kingitusi”.

Ning nendes otsingutes, inimene... lõikab neid; sätib neid enda maitse järgi; tingimuseks..., et  nad oleksid suhteliselt lihtsalt kättesaadavad.

loe edasi



OMANDUS


On lihtne otsida varjupaika iseenda kriteeriumites, iseenda järeldustes,  isiklikes seisukohtades.

On lihtne endal pea sassi ajada.

On lihtne luua – vastavate vabastustega- mentaalse, vaimse, sotsiaalse… omandi ringe…  

On lihtne … muutuda inimeselikuks. See on tavaline loomus!

loe edasi




SÕDA


Võib olla koos mängu algusega tekkis “võistlus”, “võistlemine”. Ja tõenäoliselt koos sellega, peaaegu märkamatult, kuulutati välja sõda!

 

Ja... mitte kellelegi see ei meeldi, kuid kõik  kasutavad seda.

Samuti, selles  omavahelises seoses, sisendavas järgnevuses muutus “võistlemine” sõja tsiviliseeritud ja ausaks vormiks –ausaks?-. Nii nagu rahu muutus sõja- ja sõdadevaheliseks preambuliks. 

loe edasi




UUENDAMINE

 

 
On olemas tendents “korrata”…, mis ühelt poolt võiks kuuluda õppimise, praktiseerimise, laitmatuse taotlemise juurde –seda ühelt poolt-; on olemas teine pool, mis isiklikel positsioonidel kordab, vaidleb vastu ja kisub tagasi seoses tegevuste, arvamuste, hoiakute, kriteeriumitega…, mis on rajatud “kindluse” motiividel.
loe edasi


TÕELISE USKUMISE DIMENSIOON

 

Inimliigi elu kulgemise jooksul on loodud erinevaid uskumuste referentse.

Ja niiviisi on usutud kuusse, päikesesse, tähtedesse… Loomadesse… Veel siiamaani säilitatakse pühadust loomades.

On usutud  saadikutesse, prohvetitesse… kui referentsi.

On usutud unenägudesse, selle hetke… interpretatsioonidega.

loe edasi





HUVI, KASU, TULU.

 


On üsna tavapärane, et… inimeselik, inimlik liigub, väga sageli, huvi, tulu ja kasu saamise baasil. Eelnevalt pannakse paika mingid parameetrid  ja… ja kui need sobivad,  siis jäädakse kindlaks; ja kui ei, loobutakse.  Justnagu keegi, kes investeerib teatud kapitali ja ootab 3% (kasumit) ja… ja kui saadakse see 3% -või natuke rohkem-, siis jätkatakse oma raha hoidmist seal; aga kui saadakse intressiks vaid 1 või 2, loobutakse ja otsitakse… otsitakse Panamasse minemist –näiteks-.

 loe edasi

 



Maailm lõi iseenda ja tähelepanelikkusest lisas ka meid

 

 

Saavutamine, hankimine, kätte saamine, edu või tasu moodustavad kulgemise, tegemise, elu- ja olemisviisi juhtmotiivi.

 

Ja, loomulikult, sellises- saavutustele, omamisele, edule suunatud…- liikumises, truudus, püsivus…, usaldus…, usk…on vähekasulikud liitlased.

loe edasi



KULGEMA, TAGASI PÖÖRDUMA, ÜLES TÕUSMA


 

Inimolendi kulgemine muutub ilmselgeks kui ta seda meenutab.

Elu kulgemine saab ilmseks kui… jätame maha jälgi, tegusid, elluviimisi...

Kuid kõik see jääb…minevikku… Kulgemine jätkub, peadpööritavalt, tuleviku poole, üle praeguste hetkete kivide ja kändude.

loe edasi



Kui elan, siis sellepärast, et eksisteerin täitmaks üht funktsiooni


Kindlasti, paljudel juhtudel, inimolend eraldub, eemaldub, distantseerub, põgeneb üle maa ja vee... pakku pugedes, varjudes, otsides teist keskkonda.

Võib-olla, paljudel juhtudel, olend arvab, et ta eemaldub sellest, kes ta on, kes oli... Ning, selle konseptsiooni tähenduses, kinnistub viga, eksimus; viga, mis ei leia lahendust, sellele, mis mõeldud oli.

Teiste sõnadega: inimolend ei saa kaugeneda iseendast.

loe edasi



INIMKOND DESINKARNEERIS OMA SEOSE LOOVA HINGUSEGA


“Palve kutses” võime me tajuda –Loomingu Loovate Jõudude vibratsiooni mõju all-, võime me tajuda, et igapäevane elu, teadmiste tase, olemine, jagamine ja veel palju muud, mis homo sapiens on fabritseerinud, kõik see, on nagu mull, mida realiseeritakse väljaspool… Loovaid Teadvusi.
loe edasi




ILLUSIOON, DESILLUSIOON

On kerge, ning ütleks isegi, et… “loomulik” jätkata “des-íllusiooni” teed.
Järjepidevad ja katkematud teated –ühiskondadest, kultuuridest, organisatsioonidest…ja inimlikest argistest sündmustest-, mis meieni jõuavad, kutsuvad meis esile desillusioone; ning me pettume.
loe edasi



PALVETAV KUTSE ON ÜHE MUUTUJA SAABUMINE…


Parafraseerides… neid avastatud vibreerivaid “gravitatsiooni laineid”, mis muudavad, modifitseerivad aeg-ruumi referentsi…, momenti, hetke, palve kutset; see on saabumine, üks muutuja, mis… muudab – kasutades “muutuja” ja “muutmise” samakõlalisust - aega ja ruumi.
loe edasi


MEID ARMASTATAKSE…MAKSMATA



Iga asja pärast virisemine… on alati käepärast võtta
Vihane, raevukas protest… pakub end jätkuvalt kui vabaduse märki.
Iga hinna eest peakangelaseks olemisega… uhkeldatakse nagu avaliku teadaandega.


loe edasi



HING


Ning hinge saabumine… nii pingeliste mateeriate lahkhelide ja vääratuste ees,
mis kriibivad…
Ja hing hakkab märkama, et…
tema kohaloleku toel
on väga pingutustnõudev sulanduda temaga...
Ning hing hakkab aru saama, et...
vahel ta ainult innustab;
teistel puhkudel on ta mingi tühine reipus...
kui tegelikult selgub, et ta on elu andja!...
loe edasi



KOOS KIREGA, KAASTUNNE


Koos vibratsiooni… kire, tasakaalu ja harmooniaga, näitab end elu.
Koos kirega ilmub nähtavale pühendumus..., millega inimolendid pühenduvad, anduvad.
Koos kirega... väljenduvad afektid –vahel, defektid-.
Koos kirega... vehklevad, kemplevad põhjendused, veendumused.
Koos kirega tehakse rünnakuid!

loe edasi



PIIRAMINE


Sedamööda kuidas teadvus laieneb… ning käitutakse vastavalt päevade kulgemisele, koos kõigi intsidentidega, ei ole raske jõuda järelduseni, et sellisel moel tunnetada ja viia ellu igapäevast… saab igale inimolendile piiramisrõngaks.


loe edasi


ELU ON IDÜLL KOOS MÜSTEERIUMIGA


Palve tähendus, tema…magma kohta, muutub vajaduseks tajuda, tunnetada seda kohta, kus ma end leian; tunnetada, miks ma siia olen tulnud ning… missuguse tähenduse pean ma sellele andma, või mis sel on –ilma, et mina peaksin midagi andma-.

loe edasi




PARADIIS

Tõenäoliselt on iga inimolend kunagi õhanud… paradiislikus aeg-ruumis elamise järele. Justnagu tema olemus mäletaks tema eksisteeriva alge põlvnemist ja tema kontempleerivat tulevikku –märkides ära kahte referentsi-. Mäletada tema algupära: Eksistentsi; mäletada või vibreerida tulevikus: Kontemplatsioon…

loe edasi


ÜHTSUS



Duaalne maailm serveerib ennast meile kui suur samm edasi, pluraalsusest ülesaamise tähenduses. Ning erinevate arvamuste, võimaluste, järelduste tähenduses on hinge hoiakud, ka vaimsed, konkretiseerunud “jah” või “ei”, “hea” või “halva” maailmas .
loe edasi





ILMUTUSED KOPUTAVAD UKSELE



Lõppevad võimalused, soodsad hetked leidmiseks ja eneseleidmiseks.
Kulgemisel selle valguse ümberpaiknemise ümber, on see eneseleidmine, see kohtumine… andnud meile võimalusi selgitamiseks, täpsustamiseks, avastamiseks!, õppimiseks, elamiseks!
Üks võimaluste aeg-ruum: et seada end valmis; et manifesteeruda, end väljendada; alustada!
loe edasi



ELU EBAPROPORTSIONAALSED PROPORTSIOONID

Proportsioonid, et elu saaks toimuda on endiselt, jätkuvalt…ebaproportsionaalsed. Nii nagu on ebaproportsionaalne mere ja maismaa suhe, nagu on ebaproportsionaalne geenetilise koodi suhe selle suhtes, mis ei kodifitseeri, nii nagu on ebaproportsionaalne tumemateeria, koos tumeenergía vahekord nähtava valguse suhtes…

loe edasi




HEA UUS…



 Hinge hingus… otsib katkematult Loova Vaimuga ühele lainele häälestumist. Ja ta kasutab iga võimalust, situatsiooni, olukorda, et… pidutseda.   
 See on näide, kuidas läbi rõõmu tunda end ühenduses kõige looduga.
 loe edasi






PALVE LOOMINGULINE TÄHENDUS


Palve tähendus näitab meile, esmase manifestatsioonina, palvuslikku seisundit, milles me asume: Taeva Loomingulisus.
See Looming näitab meile Loodu lõputuid manifestatsioone. Seesama Looming näitab meile meie enda mitmekesisust. Looming, mis konfigureerib meid kui uskuvaid olendeid: olendeid, kes usuvad nii selle sisse, mida nad teevad, kui ka selle sisse, mida ütlevad, mida mõtlevad.

loe edasi


MARODEERIVAD


Marodeerivad… Marodeerivad mugavused; väikesed ärakasutamised.
Marodeerivad garantiita…usaldused.
Marodeerivad väikesekaliibrilised, kuid salakavalad valed.
Marodeerivad silmakirjalikud, leebed repressioonid, justkui lootust andes.


loe edasi




HARJUTADA IGAPÄEVAST UUDISHIMU



Ja juhtub nii, et kui igapäevane –“näiliselt”- kordub mitu korda, siis huvi, mis alguses oli olemas, hajub. Olend harjub ja otsib uusi muljete saamise võimalusi…, et pöörduda harjumuse juurde tagasi.
loe edasi


JANU ON MUL SINU JÄRELE, ELU VESI


Jutustatakse, räägitakse –ajaloos-, et ”oli kord” inimkond-inimkonnad, kes elasid koos, Taeva ja Maa vahel, harmoonilisel ja leebel moel; isegi paradiisid olid olemas.
Kuid võis olla nii –üritades sellest aru saada-, et… inimolend avastas teadmise, teada saamise –inimolend avastas teadmise, teada saamise-. Ning teadmine andis talle “tahtmise”. Ja tahtmine… rajas “võimu”. Ja võimuga… seadis sisse vägivalla; sellest sai kodustaja, kontroll, manipulaator…

loe edasi


PALVETAV SEIKLUS



Kaasaegne inimene on kinni igapäevaste mudelite, mustrite küljes –need, mis end tema üle kehtestavad, need, mille poolt ta end võrgutada laseb-; kinni tavade, moodide, protokollide küljes…

loe edasi