Eesti
Neijingi Kool                                                            

 

PALVUSLIK PELGUPAIK

 

pdf

Ja tavatseb olla harjumuspärane, et inimkonna olendid  arutlevad, debateerivad oma teadvuses sellega, kes nad sooviksid olla, sellega, mida nad tahaksid teha… ja ei tee, debateerivad sellega, mida öeldakse ja sellega, millest  aru saadakse,  debatt tunnetatuga, nõusse jäädavaga…

 

Kahtluseta, on selle sisu duaalne, kuid samuti kultuurilise, kasvatuse, formatsiooni sisu tulem, produkt..., mis tuleneb filosoofia seiskunud parameetritest, mis paluvad, inimlikust optikast lähtudes, teatud käitumise, olemise mustrit…

 

Ja loomulikult, sedamööda kuidas isik, alates kõige õrnemast lapseeast peale kuni täiskasvanuks saamiseni… ja sealt edasi, näeb, et ta ei sobitu nendesse nõutud parameetritesse, ta kahtleb. Ta kahtleb oma võimetes, oma ressurssides, oma võimekuses ning siseneb sellesse debatti, mis on “hea ja mis on halb”, debatti, mida minust mõeldakse, miks nii mõeldakse… kui mina usun seda, mis on teine…

 

Mõningitel puhkudel, sellise debati ees, paljud inimolendid eelistavad -lihtsalt- end maksma panna ja üritada oma kriteeriume peale suruda. Kindlapeale vastanduvad nad paljudes situatsioonides … paikapanduga ja nendega, kes üritavad end maksma panna, kuid ei sea end sisse, jne.

 

Endalt küsimise hetkel, miks see teadvuse lugu,  võime end leida mõttelt, et meie referents Loominguga on ära kaotatud, hajunud või on seda varjatud; mis, olgugi et see ei ole mingi kasutamisjuhend… konkreetsete käskudega, kuid kus oletati, eeldati -ja eeldatakse!- mingit vaikivat referentsi, mis juhib meid teatud stabiilsuseni, terve mõistuseni, kooselamise teadvuseni; mitte mingi debatini eksistentsi üle.

 

Mismoodi see lahti ühendumine sellest elu allikast toimus, sai alguse, kindlapeale,  igapäevase mõtlemise avastuses -olendi poolt vaadatuna-, et tema võimekus, tema ressursid, tema deduktsioonid olid tema enda omad, kuna need olid inkarneerunud temasse.

 

Niiviisi tekkisid järk-järgult isiksusekesksused, tähtsad tegelased –“maskid,”… mis hakkasid tegutsema nagu jumalad oma keskkonna suhtes. Ja niiviisi jätkatakse, jultumusega elu ees, ilma ebamugavustundeta.

 

See on üldine teadvus, mis meid enesesse haarab… ja mille kohta tänane Palvuslik Tähendus meid hoiatab, et peame olema valvel, sest, kahtluseta, see reostab; kahtluseta, loob võistluslikkust, loob peakangelaseks olemist, protagonismi, loob usku ülemvõimu…

 

Ja need uskumused võimu loovad, tekitavad territooriume, piire, barjääre…

 

Võistlus, konkurents jumalate vahel.

 

On raske!... või väga raske ette kujutada -selle kontseptsiooni tähenduses- mingit lahendust.

 

 

Palvuslik Tähendus pakub meile kestvat pelgupaika. Nagu varjendit. Justnagu ootaks, et läheb mööda… see võistlev kohalolek.

 

Pelgupaik, kus on võimalik ette kujutada teisi hoiakuid, teisi positsioone, teisi käitumisviise. Ja hiljem, ”ilma et selgineks”, väljuda pelgupaigast ja… anda tunnistust leitust, õpitust, soovitatust…

 

Tavaliselt, on vaja pelgupaika pugeda kiiresti.

 

Jälitamise, tagakiusamise, debatt ümbritseb, nõuab, ahistab…

 

Palvuslik Pelgupaik on alkeemiline kolb, milles on võimalik transformeeruda, muutuda, transfigureeruda.

 

Ja kui niiviisi tajutakse, mõistetakse ja usutakse, siis on võimalik…, et inimolend vabaneb inimjumalate doktriinidest koosnevast õpetusest.

 

Ja kui see nii ei ole ja kui pelgupaik on vaid lihtne… peitupugemine ”kaitseseisundisse”, et mitte märjaks saada kui peaks sadama… või kui just sajab, siis oleme situatsioonis, kus… valgust ei paista.

 

Palvuslik Pelgupaik valvab ja ootab… nagu mingi koht Universumis, kus on võimalik!... vabaneda, lunastuda nii paljust debateerimisest ja muutuda uuesti selleks, mida Loov Müsteerium on kavandanud.

 

        Ja niiviisi võime kindlalt öelda, et kui Palvuslik Tähendus, Palvuslik Kutse on pelgupaik, siis need, kes selle poole pöörduvad on põgenikud…, kes põgenevad konflikti, jälitamise, valu, kahtlustamise, nälja, vägivalla, keelu eest.

 

Kui  Palve Kutse on selline…, siis on on olemas koht kuhu peitu pugeda, varjuda.

 

Koht, kus meid ei ekspluateerita, kus meiega ei spekuleerita, kus meid ei osteta ega müüda, kuhu meid kinni ei panda, kus meid ei karistata, kus meid ei hoita vangis.

 

Erinevalt põgenikest, keda päev-päevalt juurde tekib… ja kes ei leia lohutust, siis Palve Kutse esindab reaalset! soosivat, hoidvat pelgupaika, ilmselget lohutust!, momentaanset kergendust!

 

See on ruum, kus olend tunnetab iseennast.

 

Ja iseenda tunnetamine… innustab, aktiveerib suunda, tähendust.

 

Ja selles tähenduses kõik need, kes pöörduvad Palve Kutse poole -põgenikud- neil on soodne juhus, neil on võimalus -erandlik!- luua uus inimkond… ühes lõpmatus ruumis; ühes… igavikulises… ajatuses!

 

Jah. Võiks öelda järgmist:

 

“Olen palvuslik põgenik. Olen Müsteeriumi immigrant.

Olen kohal niinimetatud “selles maailmas”, kuid ma ei pärine siit.

Kui immigrant, olen leidnud… oma ruumi; mis ei ole enam minu oma, et olla ruumiks koos elamiseks, kohtumiseks, avastamiseks.

Ja niiviisi ei tunne ma puudust varasemast. Olin põgenenud,pakku pugenud. Ma ei soovi tagasi pöörduda! Ma eksisin. Mind eksitati!

Mul oli vajadus emigreeruda, kestvate vastuolude tõttu. Ja minust sai immigrant…, kui mind kutsuti palvetama. Ja ma leidsin oma tähise ruumi…, mis mind katkematult aitab, toetab…, kui olen valmis kuulama.

See ei osta mind ega müü mind, ei rendi ega tagasta mind.

Täna on pelgupaik, jah…

Kulgedes saab olema… sulandumine, identiteet”.

 

Ja kui pelgupaigas… transfigureeruvad meie võimed, siis “olemises”… lahustub hirm; usaldamatus kaotab tähendust; juhust elatakse;  erandlikkus omistatakse; imesid jagatakse omavahel…

 

See on teine identiteet.

 

 

Üks Armastusest tulenev armastav kaitse, vari… sõelub läbi pelgupaiga seinad -läbipaistvateks, soojadeks-… paljudeks värvideks.

 

***



OLEME LOOMINGU POOLT

KONTEMPLEERITUD

 

pdf

Tõepärane, kindel pimedus… on garantiiks  säravale, suurepärasele viljale, tulemusele.

 

Niiviisi iga elamus, mis vormub, konfigureerub… pimeduste varjus, andes neile negatiivse kavatsuse, on tegelikult ühe väärtusliku vilja rõõmutsemine, pidutsemine…, pärit ühest heldest koidikust.

 

Ja juba oma ilmumise tõiga tõttu, meie teadvuste läbielatus suur rõõm tunda end elus!, ressurssidega, võimetega, vahenditega, muutub igavikuliseks tänuks.

 

Sel ei ole “aga”-sid.

 

On lahendused, otsused.

 

Juba vanasõna ütles meile, et “reaalsus on selline, millise pilguga sa seda vaatad”. Nii et siis, kui oskame ”pilku suunata” pimedusest valguse suunas, kui ühele ja ainsale tervikule, nagu selleks on vilja seos puu ja juurtega, siis ei häiri meid ”mitte nägemine”, sest me teame, et Suur Nägemine, Visioon on ettevalmistamisel.

 

Kui unistus…, kui poolunes olev unistus muutub heldeks, kas siis ei ole juhuslikult tõde, et ärkamine on meeldiv, headmeelt valmistav? Ja kui unine unistus, vastupidiselt, muutub kramplikuks, rahutuks…, kas pole siis tõsi, et ärkamine saab olema ärev?

 

Kokkuvõttes, ärgem rõhutagem  “tumedat”, “musta”, …”valu, kurbust”, kui me ei näe, kui me ei puuduta, kui me… ei oma, vaid pigem võtame seda kui  viljade idanevaid seemneid, pungi, võrseid, õisi.

 

Hajutades duaalsuse, muutub meie olend ühtseks: üheks vormiks! Ta muutub Loominguks ja -lõpptulemusena- on loominguline. Ta mängib fantastilisega!, kujuteldavaga, ebatõenäolisega, mõeldamatuga, ligipääsmatuga, Loova Müsteeriumiga.

 

Nendel aegadel -ilma kahtluseta- on liiga sagedane -ilmselguste järgi- õigustus, et seemnel ei ole võimalik idanema hakata. Ja niiviisi, paistab kõik… tume.

 

Kuid kas, juhuslikult, Looming on meelt lahutanud, puhanud luues pimedusi, tumedat? Või on ta pigem pühendunud oma kiirele kasvule erinevates elu manifestatsioonides?

 

Terve Universum meie jalgade ees. Ja ikka veel on kurtmist!...

 

Kas te olete kunagi… niiviisi mõelnud? Kas see võiks olla ülepaisutatud optimism? Või on nii, et enda isiklikuks ohvriks tundmine takistab Universumi… õitsvate, hiilgavate seemete nägemist, ja pea on katkematult norgus… ja kontempleeritakse ainult oma jalgu?

 

Kontempleerime omaenda jalajälgi, möödunuid ja neid mis tulekul. Siin pesitsebki meie tarkus. Kuid… kas see on tarkus? Või on see pigem egoism, mis jälitab iseennast, mis end omas loiduses, oma võitudes, oma saavutustes, oma positsioonis, oma suutmatuses end auto-kontempleerib!?

 

Näib, et olend on vähe huvitatud andma enesele aru, märkama, et oleme kontempleeritud, meid kontempleeritakse.

 

Sedmööda kuidas me ärkame séllele “kontempleeritud olemise” teadvusele, siis omaenda, personaalsete, individuaalsete, possessiivsete! tegevuste, tegude obsessiivne kontemplatsioon… hakkab oma tähendust kaotama.

Mis mõte on iseenda kontemplatsioonil, omaenda lootusetuses ja agoonias, kui tunnen, et mind kontempleeritakse?

 

Milline häbi!

 

Milline… sedavõrd mitte-produktiivne hedonism, ilmselgelt määratud läbikukkumisele!

 

Kui meid kontempleeritakse -nii see on!-, siis peame hellitama, turgutama oma jälgi, hoidma oma ümbruskonda, puhastama oma  nägu, ilmet… nagu laps, kui teab, et saabub isa või ema ja üritab siis näidata oma parimat nägu.

 

Seda kriteeriumit on hakatud kaotama. Inimkond on sisenenud teatud auto-kontemplatsiooni ja inter-kontemplatsiooni kõikumisse…, kus degusteeritakse üksteist oma saavutustes või lootusetustes. Võisteldakse oma valudega, et näha, kes on rohkem kannatanud; nii nagu võitudegagi, et näha, kes on saavutanud rohkem.

 

Ja kaugele jääb teadvus kontempleeritud olemisest… ”permanentselt”.

 

On vajalik palvuslik ja meditatiivne jõupingutus… teadvuse poole, et oleme kontempleeritud.

 

On vajalik maha jätta, hüljata see hedonistlik draamade ja tragöödiate rada, mis lõpeb naeratuse eiramisega.

 

Tunduks -tõsi?-, et olendile -sellisel moel, kõige lihtsamal- on ükskõik, kas päike tuleb välja või ei!; kas kuu tuleb, või ei; kas ilmub vikerkaar või ei; kas sajab või ei!...

 

Ta on oma obsessiivse neuroosi mõju all. Ja talle tundub, et see on normaalne korraldus…, et koidab, et hämardub, et saabub vaikus…

 

On unustatud allikas, mis teda elus hoiab. Seda küll, et kurdetakse kui sajab ohtralt või kui tuul vilistab... või kui maa oma liikmeid sirutab, ringutab. Aga tema pöördub tagasi oma tragöödia surve alla.

 

Viljastatud pimeduse poolt, tema õite, lillede ilu ja tema viljade toitva hingusega, ärgates kontempleerituks olemise teadvusele, meie isiklik tähtsus muutub tühiseks, väiklaseks. Ja me pöördume kogu hingest solidaarse kooselu, vastastikuse austuse… tänutundes olemise poole…, mis võimaldab meil mõelda, jagada omavahel; mõista, märgata, et me ei ole mitte ainult üksi!..., omavahel.  Oleme kontempleeritud Loomingu poolt.

 

Täna on sellest tehtud draama -ja sel on oma tähendus-, ning seda peetakse millekski ära mainimise vääriliseks, isegi teaduslikult  -“üksindus”- on hetk kuulutada selle… petlikkust.

 

Kuid, loomulikult, kui ainukene liitlane, kes sul on, on see “teine”, kes, nagu sina, vaatab ainult oma jälgi, siis on üksindus platsis.

 

Ütles -või ütleb- ekspresident Múgica, et “pärast surmanuhtlust on kõige halvemaks asjaks üksindus”.

 

Tõenäoliselt inimliku hedonismi kohta on seal oma tõetera olemas, kuid just sealtsamast peab tulenema… introspektsiooni teadvus…, mis viib meid märkama -samuti ilmselguste läbi!- et me ei ole  üksi.

 

Kui tore on meeldivustunne, et teine, teised, paljud, kes on meie olemusega, on koos meiega! Kuid elamise fakt, tõik, see, et meid kontempleeritakse, annab meile selle võimaluse, selle juhuse, paneb meid välja hüppama üksinduse draamast -olles avastanud, et meid kontempleeritakse-.

 

Mida iganes me vaatame, loodud, kõige kaugematest tähtedest, kuni kõige lihtsamate mikroorganismideni välja, kas pole tõsi see, et nad oleksid kohal (siin)… vajavad nad kaaslast, seltskonda? Kas pole tõsi, et mingi galaktika, kui ta teisest kaugeneb, siis mitte sellepärast, et ta end üksi tunneb, vaid et on olemas midagi… tumedalt, viljakalt pinnaselt…, mis muudab nad ränduriteks?, mis neid tagant tõukab? Nad ei ole üksi!

 

Merkuuri, Jupiteri, Marsi, Veenuse teadvus… -omistame neile teadvuse!-… Kas nad tunnevad end üksi? Või tunnevad päikese ja oma kuude seltskonda? Või kas nad tunnevad mingi süsteemi teadvust…, mis  varjub mingis suursuguses spiraalis, nagu seda on mingi galaktika?

 

Jah, see on piitsahoop, mis lööb! -üksindus- ning mis nüüdseks muutub aina enam… ülekaalukaks, ja mis nõuab horisontaalset (inimkonna tasandil) abi; kus isegi makstakse seltsiks olemise eest…, et sinuga vesteldaks…

 

Millise pargitud nahaga teadvuse on inimkond välja töötanud!…

 

Ja see on tervise-, tervendamise töö edendada seda teadvuse liikumist; mis, olgugi et on ilmselge, väga ilmselge!, kui ollakse… moondunud introspektsioonis oma enda kõhu poole, kui midagi muud ei nähtagi. Vaadeldakse vaid oma isikliku naba musta auku. Ja räägitakse “sellest leivast, vaid leivast ja “sellest veinist, vaid veinist”, ning reaalsus kärbitakse igaühe kehaskeemi tasemele. (tõenäoliselt viitas Kristuse vein ja leib millelegi palju laiemale kui vaid materiaalne leib ja vein)

 

See ei ole “reaalsus”.. See on elu pantvangi võtmine!.

 

Inimolend on elu vangi võtnud!, ja ta vangistab teda igapäevaselt, kui nõuab ravimit oma üksinduse vastu.

 

Kui vähe suuremeelseid, õilsaid piisku jääb järele!..., kuna ei olda võimelised avaldama tänu tähtedest ülepuistatule.

 

Kui teame…, et oleme kontempleeritud, kui teame, et iga üks “teistest, teiste hulgast” on seda samuti…, kas siis on kohta vastandumiseks, pingeteks, mittenõusolemiseks…?

 

Või pigem on see koht… sulandumise, õnnesoovide, vibreeriva loomingulise kokkukuuluvuse ruumiks?

 

Ärme luba oma jälgedel… tõrjuda kõrvale… Loomingu jälgi.

 

***



INIMOLEND ON KUULUTANUD ELULE SÕJA

 

 

pdf

Kui -vastavalt Palve Tähendusele- elu ilmub, tekib mingist Loovast Jõust, mingist Loovast Müstilisest hetkest, kui -inimolendi puhul- ta asub ümber, liigub, elab…, siis oma ümberpaiknemise, olemise, elamise teadvuses on selle referentsi baasiks teised elavad olendid; nende vahel, keda ta kohtab oma enda liigist, kuna oleme referentsi vajavad olendid.

 

Kuid pöörakem tähelepanu sellele…, mis võib kujuneda üllatavaks; või ei; või võtame selle intellektuaalselt omaks, ent vitaalselt mitte:

 

Kui eelnevalt avaldatu -algusest peale- on tõsi, siis kõik olendid, kellega meil saab olema kontakt, on selle Müstilise Loomingu produktid; mis oleks nagu öelda, et “omame Temaga kontakti, selle Müstilise Loominguga”. Selleks võib olla sisalik, võib olla kärbes, võib olla… teine isik…

 

See kohtumine… -mõtleme hetkeks- ei pea tingimata olema kaitse või rünnak, vaid pigem koostöö, kuna olles “referentsiaalsed” olendid peame me kohanema üksteisega, selleks et koos elada ja samaaegselt elada ka igaühe sõltumatust.

 

Kuid kõige tähelepanuväärsemaks on see, et see teine, kellega me kohtume… on elus! Ja on üks esindus, esindaja, üks selle Müstilise Loomingu ekvivalent.

 

Seepärast, kui see on nii -nagu me usume-, siis iga kord, kui -ja see on kestvalt nii- kohtudes pidevalt elava mateeriaga, peame alal hoidma armastusväärset suhet ja vastastikuses sõltuvuses olemist kõigega, mis meid ümbritseb.

 

See võib tunduda, alguses, nagu suur vastutus, kui väga, väga… pingeid tekitav. Kuid kui me teoreetiliselt teame -ning hiljem ka praktilises elus seda märkame- et jah, saame mõistma, et… kindlapeale, see mida näeme kui elavat on, üllatav…; mis  hämmastab meid -kui elusolendid- oma võimetega, oma soomustega, oma kõnnakuga, oma olemisega, oma nähtamatuks olemisega, oma…

 

Loomulikult, seda tuleb näha läbi üllatunud olemise suurte silmade. Kui ollakse selles valvsas, täisverelise kontemplatsiooni seisundis, siis interpretatsioon-tähendus, mis me elule omistame on ülevoolav, piiritu.

 

Ja me hakkame märkama, et igal elusosakesel on suhe, “vastastikune suhestumine” teistega. Mingil hetkel võib meile tunduda, et…, et suur kala sööb väiksema ära ja et elu sees on olemas institutsiooniline vägivald. Kuid kui me uurime lähemalt, detailsemalt siis selles konstitutsionaalses vägivallas, tõelise vabaduse seisundis ei siseneta võistlusesse.

 

Ja seega, kas meile on olemas teisi referentsi vorme, et “vastastikku sõltuvustuda” ja jagada ja elada koos, mis ei oleks läbi vägivalla, läbi võitluse, läbi… maa, pinnase, maaaluse, mäe, jms… vallutamise?

 

Kas saab olema -on olemas!- vastastikuse kommunikatsiooni ruume, võimalusi vastastikuseks suhestumiseks, milledes võime koos elada…? Ja konstateerida, et… nagu… -nagu toimub Galapagosel-, kus olendid on ühes ruumis -juba on väga teisenenud, kuid ökoloogiline tasakaal on veel säilinud-, kus iga elanik liigub vastatikuses suhestumises teistega, ja olemise reegliks ei ole vägivald.

 

Vastupidiselt, kui me uurime rahvastiku arengut, selle paiknemist, jagunemist ja inimpopulatsiooni elu kvaliteeti, siis märkame, et tegelikkuses, ülekaalukaks parameetriks on vallutamine, omamine, omand, võim; vallutamine, omamine, omand, võim; vallutamine, omamine, omand võim.

 

Me ei ole jõudnud mingile elegantsi tasandile, et öelda: “Olgu. Siin võin ehitada ja ma ei tee lõppu kahekümnele liigile. Siin võin tegutseda… ja ei pane ohtu seda puud või toda struktuuri”. Harvadel juhtudel püstitatakse see küsimus, ja pigem minnakse, ja langetatakse puid, ja lõigatakse, ja ”otsitakse maavaru”, jne.

 

Ja kõige tipuks, ilmselgelt… on selge, et inimolend on kuulutanud elule sõja. On kuulutanud sõja Loomingule. Ja on valmis sellele lõppu tegema, enne kui elu ise tema omale otsa peale teeb.

 

See on… nagu mingi õudusfilm.

 

“Nii et siis oma igapäevase kooseluga lähen ma elu vastu. Ja mina olen elu. Seega, minu põhiliseks vaenlaseks on elu… Jaaa.

Ja kohe kui ma taipan oma enda elu kohta, kuna minu vaenlaseks on elu, siis ma teen endale valu, kahjustan ennast, süüdistan ennast…, et end elus karistada, et oma elule lõppu peale teha”.

 

Mõistusega võttes see ei ole nii, aga kogemuslikult ja lihtsalt vaadeldes, on see küll nii.

 

Lõpptulemusena, kokkuvõttes peame arendama oma võimet hoida, hoolitseda, valveloleku- ja alarmiseisundit keskkonna ees ja iseenda suhtes…, sest oma elu olen asetanud -kui liik- teiste elu kaotamise baasile.

 

Ja nii võime öelda, et ”elu toitub elust”.

 

Eedeni ja Paradiisi optikast lähtudes sellist situatsiooni ei eksisteerinud. Meile jutustatakse, et olend toitus viljadest… ja sellest mida oli, ilma kahju tekitamata, ilma usurpatsioonita, ilma… Tundub justnagu see oli võimalik. Kuid, kui kohe siseneti teisele teadvuse tasandile, siis hakati teritama ränikivisid, tulekivisid, nooli, odasid…

 

Võiksime hakata… meenutama:

 

Milline oleks elamise positsioon, areng ja adaptatsioon, ilma seda ära kurnamata; elamine ilma elule lõppu tegemata; elamine ilma elu tarbimata?

 

Tegelikkuses on inimkogukond… ühendus kannibalidest, mis püsib, jääb ellu tänu toitumise reeglile, milleks on ära õgimine, alla neelamine, mitte ainult üksteise -seda väga erinevatel maneeridel-, vaid kogu elava. Näib -hetkeks-, et elu püsib ainult sedamööda, kuidas ta on võimeline… purustama teist elu.

 

***



UNIVERSUMI NAVIGAATORID


Muutuste toimumise ajal, igas ühes neist, navigeerib inimkonna liik erinevatel meredel.

Tema püsimist nendel võib pidada lühikeseks või pikaks, kiireks või aeglaseks.

Praegu navigeerime mõjuvõimsal Võimu ookeanil…, millel on igapäevased tagajärjed, sotsiaalselt väljendununa majanduses…; Võim jõuna; Võim vägivallana; Võim mõjuvõimsas väljakutses jälitamise, karistuse, mõistuse, õiguse näol.

Ja niiviisi võime mitmekesistada erinevaid vesi, milledel navigeerime.

Kas on olemas -jah-… rahu hetki? Jah. Kuid peaaegu alati märgivad need uute… -uute?- võimsate sündmuste saabumist.

Võime endalt küsida, palve Tähendusest lähtudes, kas navigeerimine nendel meredel on midagi vältimatut, või võime põgeneda teistele meredele, mis on vaguramad, rahulikumad, lahkemad, vaiksemad, tüünemad…?

Kuid on nii, et alati kui põgenetakses mingisse ”selgesse” kohta, siis jõutakse tagasi samasse kohta.

Ning… on kohane küsida:

Kas need veed selles ookeanis, mis meil võimaldavad navigeerida, on oma olemuselt vägivaldsed, võimukad? Või on nad loova, taasloova, toitva, heatahtliku, kena loomuga…?

Kuidas on võimalik, et need on muutunud -nagu elu- nii… pealesundivaks, end maksma panevaks? Kas on navigaatorid olnud need, kes on neid nakatanud oma vaidluste, tülidega?


Tõenäoliselt.

Ja see lubab meil -Palve Tähenduse all- anda varjualust ideele, et pärinevus, algus on… vitaalselt rahulik, lahkelt solidaarne, naeratavalt meeldiv…

See on viljakas pinnas, millele ilmuvad olendid; millel navigeerivad liigid…; millel asub meie liik.

Ja on nii, et igaüks, omal laeval, omal rännakul, tunneb end… parima navigaatorina; tunneb end kõige tähtsamana; tunneb end kõige haritumana, kõige võimukamana. Ja just siin -igaüks omas navigatsioonis- on vältimatult vaja üksteist üles leida. Ja just siin tehakse suuri laevu, et saaks ühineda ja omandada rohkem Võimu, võimekust. Ja just siinkohal jõuab kohale igaüks oma mõjuvõimsa, pealetükkiva, mõistuspäraselt kõige parema! tõega… Tekkis konflikt.

Kompetentsuste, käsutamise ja võimu… konflikt.

Jäi veel vaid -nende ressursside ees- “puhastumise sõda”.

Laevad muutusid väljakannatamatuteks. Nad muutuvad ebakompetentseteks.

Ilmub surm, kui hea lahendus; isegi enam: kui vältimatu situatsioon.

Kõik see reostab vett ja ei võimalda mõistuspärasel, intelligentsel ja haritud navigaatoril märgata… ”mille sees ta on”; “kus ta on”.

Ta eksib ära teda ümbritsevates, vahetutes hädades, kurbustes; oma personaalsetes sõdades iseenda ja keskkonnaga… Ja niiviisi, vähehaaval hakatakse ära uppuma…; ja liigutakse ja liigutakse merehätta jäämise suunas.

Ei… -loogiliselt-, ei ilmu abi teistelt tarkadelt, tarkustest, sest elu seaduseks on jõuda raugastumiseni, hävinemiseni ja lagunemiseni. Nii et siis liikuda triivides ja hävineda ja laguneda…, see jääb ühele poole, ja uus navigaator ei pööra sellele erilist tähelepanu…, väljaarvatud kui selles ei ole just midagi kasutoovat, nagu näiteks matusebüroo; ja lähedalasuv lillepood, -matusebüroole-.

Ah! Mõned -vähesed… vähesed… vähesed-… märkavad, et on navigeerimas!, et ollakse millegi tõeliselt üllatava pinnal…, millegi pinnal, millele ei oldud pööratud kohast tähelepanu.

Jah! Üks Meri, Meri…, mille tuumaks on Armastus, mis võimaldab… -ilma temata ei oleks võimalik-…, mis võimaldab elu ja selle navigatsiooni.

Üks Meri ja üks Armastus…, mis transtsendeerib ookeani.

Kus -paigas, kus liik eluneb- kolm neljandikku tervikust on ookeanid, nagu mingi esindus, nagu selle kõikehaarava, segadusttekitava silmapaistva ainukordse Universumi ekvivalent!

Kõike seda on ookean.

Ja need “mõned” -vähesed- tajuvad seda situatsiooni… ja muudavad oma mõistuse tundeks; oma võimu hellituseks; oma vägivalla lohutuseks; oma võitluse solidaarsuseks.

Vähesed. Väga vähesed.

Ja miks vähesed ja väga vähesed? Sest neid on kutsutud üles olema ärkvel, ettevaatlikud, neid on puudutatud… selle Loomingu ja põhjatu, piirideta ookeani poolt.

Ja “puudutatud” olemine tähendab tunda end armastatuna selle Loomingu poolt. Avaldada kestvat tänu selle elu eest… Ja olles, ja olles praktiliselt ümbritsetud teistsuguse elustiili poolt, omada veelgi suuremat selgust –”omada veelgi suuremat selgust”-, et see kummaline nägemus ja enda armastatud tundmine selles Loovas Ookeanis, on meie liigi tõeline dimensioon.

Ja selles meie liigi tõelises dimensioonis, tekib, saab alguse palve; side, mis võimaldab meil… erinevat navigatsiooni; mis annab meile võimaluse luua, genereerida, tegutseda, toota… teistsugusel moel, veendumusega, et oleme selle Suure Jõu, Müsteeriumi poolt abistatud.

Kui ollakse sellel sageduslainel, siis ei ole vaja proovilepanekuid ega põhjendusi ega selgitusi. Tegutsemised. Realisatsioonid.

Juba on öeldud: “Nende tegude järgi saate neid tundma”.

Ja kuuldes kõike seda, on võimalik, et need, kes navigeerivad pillates, oma enda tahte kultuses, kestvas konflikti vältimise põgenemises… -tüüpiline võidu saavutamise stiil-, kuuldes kõike seda, võivad mõelda: “Ah! Kas on olemas teistsugust vormi? Kas on olemas teistsugust moodust?”.

Jah. Suuremal osal suuremast osast suuremal osal kordadel öeldakse seda, seda vaadeldakse ja, selle napi, kasina vähemuse tõttu, alahinnatakse seda.

Saab olema erandeid, jah, tõsi… Vähe. Väga vähe.

Ja need vähesed ei tunne puudust “enamusest”. Ja need vähesed ei kadesta ülespuhutut. Ja need vähesed ei saa tundma kiusatust, sest nende olemus on muutunud. On toimunud sulandumine Loominguga.

Mingil moel, on kehtivaks vahendajaks… see, keda võib lähemalt vaadelda, see, kelle näite varal saab ennast kontempleerida, need, kes konarlikult alustavad otsinguid, need, kes ei ole kindlad enamuses ja selle üleolekus.

Läbi nende väheste, väheste, väheste… mõned paljud, mõned paljudest, võivad elada -tänu palvele- kogemust tunda end Universumi navigaatoritena; mõõtmatuses elamise navigaatoritena; jäämata kinni isiklikku, üksikasjadesse.

          Universumi navigaatorid.

Võime end seada valmis kui Elu Navigaatorid, ükskõik millisel positsioonil, võime seada end valmis -tänu palvele- seisundiks, milles võiksime tunnetada seda Armastuse ookeani…, mis meid toetab, meid alal hoiab ja säilitab.

Ja niiviisi… muuta võimekamaks võimalust selle dimensiooni vahetamise muutuseks.

***