Eesti
Neijingi Kool                                                            

ELU EI VAJA PÕHJENDUSI, ARGUMENTE

 

pdf

Meile jutustab ajalugu, et -ja on võimalik, et nii on-…, et vanadel, möödaläinud aegadel, arvestades, et oli vähe võimet teada ja tunda, mida inimkonna liik endas sisaldas, siis ükskõik mis juhtus, omistati see jõududele või karistustele või preemiatele…., kõik see pärines olemuslikult sellest, mida tänapäeval võiksime kvalifitseerida kui “looduslikku”, paljud sellest, mis tol ajal olid esmase tähtsusega, nagu kõu, pikne, öö, kuu, päike…

 

Taevakehadest lähtuvalt arendati isegi impeeriume, mis valitsesid vastavalt tolleaegsele teadmisele kõiki… või enamusi inimtegevusi. Nii et siis -nii et siis- vastutus, põhjus minu langemisele, triumfiks, et oleks hea saak, mingi saavutuseni jõudmine…, kõik see sõltus nendest jõududest, mis aitasid kaasa või takistasid; ja selle põhjendusega pandi paika suhe, mis järk-järgult muutus religiooniks, ja vähehaaval, teenete vahetamiseks. Jah: “Kui sa mind selles aitad, siis mina luban sulle seda teist”.

 

Jah. Kui inimolend alustab… arenemist, evolutsiooni? -paneme sellele ühe väikese küsimärgi- või interpreteerib tervet rida fenomene -täna nimetame “looduslikeks”, mis tookord olid religioossed, jumalikud või müstilised-, sedamööda kuidas teatakse rohkem -rõhutan, läbi tänapäevase interpretatsiooni, või milleni jõutakse vähehaaval-, siis vastutajad, hea ja halva põhjustajad hakkavad vähehaaval olema needsamad inimolendid.

 

See on aeglane, järkjärguline protsess. See on peen, subtiilne muutus, kuid iga korraga enam materialiseeruv.

 

Ja kui saak oli hea, siis tänu kastmisele; kui oli mingi õnnetus, siis hooletuse tõttu; kui keegi haigestus, siis sellepärast, et ei olnud vastavat preventsiooni…

 

Näib… näib -kummaline-, et kõike teatakse.

 

Mõistus on muutunud domineerivaks, inkvisiitoriks. Ja mis ei kannatanud põhjendusi välja, seda alahinnati. Ka täna, loomulikult.

 

Iga üks, gupiti või indiviiditi, muutus… ratsionaalseks!; interpreteerijaks, reaalsuse teadjaks ja tundjaks… ja, mis kõige kummalisem, elu teadjaks ja tundjaks.

 

Jah! Teadmata, siiruse intiimsuses, mis elu on, mõistus mängib metabolismidega, hormoonidega, verega, lümfiga… Seab omatahtsi asju kokku. Ja siis selgitab ja põhjendab toimuvat, juhtuvat ja… ja nii ongi kõik!

 

Kahtluseta, vähehaaval -praegu aeglasemalt, olgugi et näib nagu kiiremini-, leitakse uusi põhjendusi: teaduslikke, nagu teadmiste kantsis; ja sotsiaalseid, nagu erinevad organisatsioonid, milles liik end esitleb, näitab.

 

Nagu näeme selles karmis ja kiires liikumises, loov kriteerium, armastusväärne kriteerium, õrnuse ja kujutlusvõime, fantaasia ja kujutelmade kriteerium ei sobi eriti mõistuspärasega kokku, eriti kui – mida võis oletada- igaühe huvid, grupihuvid, riigi huvid, iga… jne… on mängu pandud.

 

Näiteks nagu uudis, et Euroopa esitab kaubandusliku ultimaatumi Ühendriikidele. Ultimaatumi.

 

Kaubandussõda ei ole mingi saladus, kuid selles ei ole midagi afektidest, ei ole midagi headest intensioonidest: seal ei ole midagi, mitte kuskil, soovi resolutsiooniks. Ei. Juba ratsionaalne keel paneb paika võitluse, vastutaja, süüdlase.

 

Kui pöörame tähelepanu “rahulikult, ettevaatlikult” –“rahulikult, ettevaatlikult”- inimestevahelistele suhetele, siis ei ole seda “õlist”, lõhnavat, aromaatset, rõõmsat ladusust, fluidumit… -ma ei jätka, sest see võib luua mingi fiktsiooni, pettekujutluse-. Ei. See mis on, hetketi, on järgnev: “Kui teed seda, mida mina mõtlen ja kui juhuslikult meil on kokkulangevusi selle suhtes, siis on võimalik, et jagame naeratusi. Võib juhtuda. Kuid mis küll on kindel, on see, et… retsenseerin kõiki sinu puudusi; ma märkan kõiki sinu vigu -vastavalt minu vaatenurgale, loomulikult-; süüdistan sind igal võimalikul juhul, seda sellisel moel, et mina ise jään puutumatuks, tulen puhtalt välja ükskõik missugusest situatsioonist.”

 

Seda teeb üks teisele, ja teine esimesele; seega on see perfektne suhe kahe sae vahel. Jah, kaks käsisaagi, kus… üks saag saeb teist. Ja loomulikult: saeb, kriibib, kriibib…

 

“Jah, ta on väga hea. Jah, ta meeldib mulle väga. Jah, aga… aga noh… vahel…”.

 

Iga saehammas on üks “aga”.

 

Ja kus, kus on meeldiv, lahke aktseptatsioon, näiteks? Kus on vastastikune austus? Kus on imetlus ja mitte süstemaatiline kritiseerimine?

 

Ah! Kui kõik läheb hästi, kui tore! Kui asjad ei lähe nii, nagu mina usun, nagu nad peaksid minema… noh, seega võtan sae välja. Minust saab saag!

 

Jah, see on selge! Jah kõik on väga selge! Kui see on nii. Kui see on naa…”.

 

Kummaline, …-kuulates ja kuulates ja kuulates- kui suur on kindluse hulk, mis mööda maailma ringi liigub. See on uskumatu! Hetketi -hetketi- mõtled, et nad on geeniused. Loomulikult! Sest neil on sae argument.

 

Aga vähehaaval, võime me märgata, lähtudes tänasest Palvulikust Tähendusest, et midagi on puudu. Vähemalt alguses! Et alustada millegi taastamisega! Sael on midagi puudu: õli. Jah. Et ta saagides nii palju kära ei teeks ja paremini saeks.

 

Järsku, keegi oli kangelane. Järsku sandinism (poliitiline liikumine Nikaraaguas) muutus lilleks ja elu ja revolutsiooni koorekihiks, iluks ja headuseks. Kui mõned aastad möödusid -täna- palutakse kriisates, et nad läheksid, taganeksid, loobuksid, et… Milline õudus!

 

Saag.

 

Aga see kõik, pandud sellesse näitesse: Nikaraagua. Aga võiksime asetada ka ükskõik millisesse teise kohta. Ükstapuha!

 

Inimene teeb inimesest paberist jumala, hoiab teda mõnda aega sellisena ja hiljem põletab ära, tahtmatult!...

 

Hetketi sulle aplodeeritakse ja sind tõstetakse altaritele, kuna oled lõpetanud ühe jubeda sõja. Ja sul oli eelis nimetada end Santoseks (hisp keeles santo-pühak) Seega kõik läks väga hästi. Aga, järsku, tuli uuesti välja saag -ja mitte et ta oleks olnud mingi pühak, aga nimi aitas kaasa-. Ja ükstapuha mida iganes ta saavutas! Ja ükstapuha milline oli tema “intentsioon”! Täna on ta juba üks vana narts; mis võib olla küll väga tunnustatud -kuni Nobeli rahupreemianini välja- aga omade seast on vähe neid, kes tema ümber on.

 

Need on päevasündmused, ei midagi enamat. Sest iseloomustab kuidas individuaalsed protsessid, mida varem mainisime, muutuvad universaalseteks! Muutuvad riikidevaheliseks! Muutuvad harjumuspäraseks, ühiseks. Loomulikult! See on saag sae vastu resultaat, naaber sõbra vastu, elukaaslane elukaaslase vastu, peig pruudi vastu, armastaja armastaja vastu, “vastaline vastase vastu”…

 

Loomulikult, tulemuseks on järgnev: ”Ei! Tema poolt me enam ei hääleta. Tema kanname üle surnuaeda”.

 

Kui lihtne! Jah! Saag, põhjendus, mõistus, teadus, loogika… teevad elu kergeks; sest neil on omad süüdlased alati käeulatuses. Ja ei ole paremat positsiooni… -olge tähelepanelikud selle suhtes-, ei ole paremat positsiooni, kui tunda end kohtumõistjana. Nagu Jumal. Ja süüdistada! Ja karistada! Nagu need jumalad, kes karistasid tormidega, draamadega, rõugetega…, pandeemiate ja grippidega… Need olid jumalikud karistused.

 

-Aga enam mitte! Sellest oleme juba üle saanud.

 

-“Millest” oleme?

 

-Oleme üle saanud.

 

-Ah! Oleme üle saanud.

 

Ja nüüd juba, igaüks –”igaüks”, milline ime!- võib olla kohtunik. Võib olla, lihtsalt, jumal.

 

Evolutsioonide aeg -evolutsioonide?-, Müsteerium -mida ei mõistetud-, on asendatud lõpuks mõistusega, argumentidega, teaduse ja loogikaga -millest küll kõik aru saavad-. Ja lõpptulemusena on inimene võtnud omaks selle “armastatud jumalakese” rolli, mis alati saab leidma mingi süüdlase… ja teda karistab.

 

Aga… keskendume aeglasemalt, meid julgustab palve: Millega teda karistatakse? Ah!...Teda karistatakse pilgetega, eemaldumisega, tundetusega, mitte-tervitamisega, distantseerumisega… Aaahhh!...

 

Teistel puhkudel, jah, karistatakse teda kiviga, surmasüstiga, püstoliga, köiega…, jah. Kuid enamusel enamusest juhtudel karistatakse teda… mitte-mõistuspäraste elementidega. Mõistus, argument on viinud karistuseni: “Ma karistan sind selle ja selle ja selle eest”. Aga valu, piina, vaeva valmistab -see inim-jumal kui inimkond-, piina, valu valmistab tunnetega, afektidega, kujutelmadega, fantaasiatega. Piina, valu valmistab lahtijuurimise, sidemetest lahtisõlmimisega ja kõrkusega; peenekoeliste kommentaaridega;… selliste ütlemistega nagu… ”ütlen sulle, aga ei ütle sulle, sa ei saa hästi aru, aga saa hästi aru, mõista mind, saa sellest aru”…

 

Ah-ahh! See kõlab maaväliselt. Jah. Ei kõla mõistuspäraselt. Sest mõistus, üks kord kui süüdi mõistab, peaks kasutama haamrit ja lööki või… midagi, mis materiaalselt valutaks. Kuid nii ei ole! Ta otsib seda peenekoelist valu -noh, “peenekoelist”-: vihkamist, vimma, raevu, süüdistamist, kuulujuttu…

 

Ja kõige lähedasemad jäävad kaugeks, tänu ükskõik millisele ”vaata mind aga ära sekku” tõttu. Aga hiljem saavad jällegi kõige lähedasemateks.

 

Jah. On liigutud ehitades -samal ajal lammutades- ühte liigi tõeliselt dramaatilist, traumaatilist, traagilist! elukogemust. Aga ruumi on, rahule, vaikusele. Vähe jääb ruumi… kaastundele, heatahtlikkusele, headusele. Need ei ole enam sellest maailmast.

 

Selles maailmas on nüüd vaid see, mida ütlesid, mida tegid, kuidas tegid… vastavalt minu kriteeriumile, vastavalt minu arvamusele…; sa ei viinud lõpuni…

 

Ükskõik missuguse emotsiooni materialiseerumine muutub mõistuse kohtumõistjaks.

Ükskõik missuguse emotsiooni materialiseerumine muutub mõistuse kohtumõistjaks.

“Ükskõik missuguse emotsiooni materialiseerumine muutub mõistuse kohtumõistjaks”.

Ja lõpptulemusena armastuse puudumine on see, mida tähistab kompass; see on see, mis hüppenööril kargleb. Ja sa kukud, loomulikult.

 

Armastuse puudumine, mida täna antakse aga homme sinult ära võetakse; sest täna  põhjust nägi… Või: “Hästi järele mõeldes, usun et…; sest mulle öeldi, sest ma nägin…”.

 

-Nägid?

 

-Noh, või ma kujutasin seda endale ette. See on seesama.

 

-Ah! On seesama! Olgu!

 

Mingi terve virn, kuhjumine… Mingi terve virn, kuhjumine.

 

-Ah! Mingi kuhjumine! Mingi galaktikate kuhjumine on midagi… meeletut! On… buah!

 

-Nii palju?

 

-Jah.

 

Seetõttu, proportsioonis, olend liigub oma evolutsioonis, oma vanuses, moodustades kuhjumisi!... argumentidest, seletustest, mitte-nõusolemistest -kuid argumendid-, nii hämmastama panevad, et vaid ohates -pange hästi tähele-, vaid  ohates kellegi kõrval, see keegi interpreteerib seda ohet; annab sellele põhjenduse, argumendi; annab sellel mingi seletuse. Ja kindlasti saab ta sulle kinkima mingi ruumi…, mis ei ole just väga õnnistav.

 

 “Sa oled nõrk. Ohkad. See maailm on tugevate jaoks. See maailm on noortele, sõjarditele. Ohkamisel pole mõtet. Ei ole aega kurtmiseks, vaid tegutsemiseks, hukkamiseks!”

 

See on slogan, nii et ettevaatust ohetega! Et ei oleks nii, et see on reetmise sümptom või millegi….

 

Palvuslik Tähendus näitab meile seda reaalsust, ja kutsub meid -kutsub meid- olema tunnistuseks kui koidikute produktiks olevaid olendeid, kes sünnivad armastusse armastuse tõttu! Meid kutsutakse lõpetama olemaks armututeks kohtumõistjateks. Meid kutsutakse kasutama mõistust, argumenti siis, kui kasutame saagi mingi materiaalse tegevuse jaoks, kuid et loobuksime vabatahtlikult sellest, kui liigume koos, teistega koos; kui oleme koos, teistega koos; kui jagame midagi!, teistega; kui, ilmselgelt, oleme -oleme- “koos teistega”. “Oleme, koos teistega”.

 

Ja jõudes sellesse punkti, anudes tungivalt iseennast, paludes iseendalt, nõudes iseendalt… headuse näiteks olemist, mis ei ole midagi väärt ainult seda öeldes, vaid seda on vaja ka ellu viia. Võib-olla on unustatud, kuidas oli!... Ja, ennekõike, tuntakse niivõrd vähe!, nii et ei ole kerge. Sest hetketi võib heatahtlik olla kellegi või millegi suhtes, kuid silmapilkselt on võimalik olla teise vastu mürgine.

 

Ei ole kerge see tee, mille liik on võtnud, korjates üles nutu jäänukid, mingi meeldivuse siirad sõnad, mingi hetke emotsioonid, mälestuse… mingist naudingust, lahkusest. Ei ole lihtne. Ja võib-olla ka sellepärast, et see ei ole lihtne, see jäetakse.

 

Ja materiaalne, ratsionaalne, loogiline, teaduslik… mässib kõik endasse ja annab elamiseks motiivi, või võtab selle.

 

Ent… palve tuksleb, ja Looming püsib. Ja olgugi et inimolend tunneb end emantsipeerununa, lahti sõlmides ja eneseküllasena, nii vähe kui ka tuntakse, tunnetatakse –” nii vähe kui ka tuntakse, tunnetatakse”- võib ta avastada, et fluidum, mis teda hingestab, ei ole ratsionaalne, ei ole juhitav, ei ole manipuleeritav.

 

Andes endale aru sellest väikesest -kuid fundamentaalsest ja transtsendentsest- situatsioonist, peab olema igapäevaseks kestva kontemplatsiooni emotsiooni elluviimine: teades meie väljenduseks olemist –“ teades meie väljenduseks olemisest”- Loomingust. Ja iga kord kui mõistus muutub hulljulgeks, ja materiaalsus muutub rangeks õigusenõudjaks, siis võib uuesti ohata kaks korda, et leevendada, vaigistada…, et vaigistada nii suurt hulka käsilolevat kohtumõistmist!... Et vastakuti end otsida usaldatavas! Et kasvada usalduses. Et anda vihjeid “Armastusele”, mis ulatub kaugemale igapäevasest naudingust, otsides “meeldivust, lahkust”: seda loovat ühel lainel olemist.

 

Meeldivus, lahkus…, et osata näha teises voorust! Et osata jagada… teiste lahkust, meeldivust!

 

Ja niiviisi liikudes edasi, jättes vähehaaval maha selle diktaatorliku ilmselguste, teaduste ja võimu sae…, ilma et seetõttu ütleksime lahti sellest mida teame. Paremini öelduna järgmiselt: seda mida “usume” teadvat.

 

Elu on tehtud õrnustest, emotsioonidest, fantaasiatest, kujutelmadest…

 

Kõik on kirjutatud armastusega.

 

Ei ole vaja põhjendusi.

 

Jõuab kohale. Püsib. Igavikustub.

 

Ütles vanasõna või kõnekäänd: “Armastus on teod ja mitte head põhjendused”.

 

Kui tegutsetakse lahkuses ja voorustes, mis on võimelised hüppeliselt kasvama, arenema, siis saame olema võimelised koos elama, harmoonias ja tasakaalus, mis lubavad resolutsioone, lahendusi, ”näiteks, eeskujuks” muutumist tunnistuse andmises, mis läheb kaugemale mingist teost, tähenduses, et iga tegu transtsendeerub.

 

Jättes süüdistamise ja iseenda süüdistamise… ja siseneda meeldivusse, lahkusesse, ka iseenda suhtes, headus ja halastus saavad liitlasteks ja muutuvad säravaks!..., nad muutuvad elu säraks.

 

Jah.

 

***


KVANTITEETI JA KVALITEETI

ARVESTAV

pdf

Ja inimkonna liigi edasiliikumine -edasiliikumine?- kõige konkreetsemates arenguvaldkondades, kõige enam kokkusurutud, niinimetatud “materiaalses”, spetsifitseeritud numbriga ja iseloomulikumalt seoses sellega, mida saab müüa, osta, omada… Kõik, millele saab määrata suurust, mõõtu, hulka (kvantiteeti). Mitte kvalitatiivne, väärtust, omadusi omav. Ja kvalitatiivne jääb kahandatuna “üldisesse, generaalsesse”.

 

Ja niiviisi, üldiselt, öeldakse, et… noh!, et ungarlased on egoistid, või et islandlased on pigem tuimad! Või need, sealt Ülem-Voltast, on puudust kannatavad…

 

Ja niiviisi võiksime üldistada, generaliseerida… kui üritatakse kvalifitseerida, anda väärtusi, omadusi. Ja seega kaotame -või enam kui kaotame-, ”meil ei ole” kvaliteete; sest see on jäänud ”üldisesse”: mitte kvantiteedi määramist võimaldav on militariseeritud ja on jäänud millekski… ”Noh…!”.

See, peale selle, on sobiv omamaks ”väliselt” -muidugi, mitte ilmtingimata- mingit teoreetilist kultuuri või teadmist kõige kohta!

 

Palvuslik Vihje räägib meile võimalusest määrata mõõtu, hulka ja omistada väärtusi, omadusi ning kvalifitseerida meie läbielatut, meie kogemusi, meie tarkusi… langemata üldisesse, generaalsesse või, nendest lähtuvaist, valelikkesse üksikasjalikkustesse.

 

Inimdisainil on olemas võime anda mõõtu, suurust, hulka, anda väärtusi, omadusi  ja transtsendeeruda.

 

Võiksime öelda: “Minu isa on lühikest kasvu, kuid tal ei ole raha”. Niiviisi anname isa figuurile mõõdu. Ja määrame kvaliteedi, omaduse, üldiselt, öeldes: ”Kuid ta on hea inimene!”.

Ja kui anname talle adekvaatse kvalifikatsiooni…? Ütleme: ”Ta on inimene, kel on häid, hinnalisi omadusi, kuna ta on alandlik, temaga on võimalik pidada dialoogi, ta on koostööaldis,  südamlik…”.

“Ära jätka ära jätka! Seda pole olemas”. -väike nali-.

Ja hiljem võime transtsendeerida, öeldes: ”Noh, ta on olnud või on minu identiteedi vahendaja… või üks osa minu identiteedi vahendamisel”.

 

Lõpptulemusena üldine, generaalne -teadmise militariseerumine-… muutub kõigile, tervele maailmale, mingiks “prêt à porter”-iks ja kõik peavad sööma sedasama, riietuma ühtemoodi, tegema sedasama… Ja selgub, et igaüks meist on lahkuminev, erinev ning on sarnasusi, ühtemoodi asju teistega, kuid… igaühe kaunistused, peensused,  nikerdused, hoiakud… on  teise omast erinevad.

 

Suuruse, hulga määramisega ja üldistamisega on hoiakuks silmapilkselt vulgariseerimine. Vulgariseeritakse… ükskõik missugust situatsiooni; ja sellele pannakse pitsat, mis kõige rohkem valu teeb või kõige rohkem huvi pakub või mis kõige rohkem sunnib… või mis kõige rohkem ükskõik missugust huvi teenib.

Nüüd pange tähele -näiteks- valeuudistel, fake news: neil on juba mingi ruum…, mis on saanud atraktiivseks!

Tõde… või “siirus” -et olla sentimentaalsem- ei müü. Näib nagu sel ei ole rakendust meie igapäevases kooselus.

 

Niiviisi jõutakse positsioonini, millel ükskõik milline olend, vastavalt… -pange hästi tähele-, vastavalt huvidele, mida käsitletakse -huvide tasand, mida käsitletakse-, võib olla vooruslik või nurjatu.

See on nagu statistika: pigistada seda ja annabki meile numbreid, mida meie tahame.

 

See situatsioon, huvide, manipulatsioonide tasanditel, kuulub küll niiöelda “mõju avaldavatesse” sfääridesse; ei lõpeta olemast tavapärane tegevus (ka ühistegevus) -pange hästi tähele: -“tavapärane tegevus”- ilma mingi võimuka kihistumiseta inimolendite vahel; tavastrateegia, et informeerida, jagada, kooselada… Ja võib tõsta ükskõik kelle pühadusse!, nii nagu teise võib panna paika “esitamiskõlbmatuna”.

Kas ei ole siis võimalik asetada sagedusfiltreid meie tunnetustesse, ja asetada see, kuna ollakse meie uuringute ja kommentaaride objekt -vähemalt- süütuse printsiibi alla, enne tema süüdimõistmist… selle, tolle või kolmanda pärast? Üldistades, generaliseerides, loomulikult. Vulgaarne, loomulikult. Või enne tema viimist kättesaamatute kvootideni. Samuti üldistades. Ja vulgariseerides. Aga kõige tavapärasem on hävitamine! Tavaline, tavaline, tavaline, tavaline.

Ja miks see on kõige tulutoovam? Sest see, kes juhib kellegi hävitamist, oma kommentaaridega, oma süüdistustega, oma vihjetega, jne, jne väidab: ”Ei. Ta ei ole see, mis paistab. Võtke arvesse, et… seda ja toda”.

Ja need alatud kommentaarid -tõepoolest- …, neil on palju rohkem edu, sest morbiidsus on osa kaasaegse inimese käitumisest. Ja on olemas üldine huvi – väga võimukates sfäärides- et omataks ideed selle kohta, et kõik on esitlemiskõlbmatu!; et keegi ei ole õiglane; et miski ei ole vaeva väärt!; et kõik on ühesugused! Ja kui on olemas mõni erand, siis otsitakse kiiresti mingit väärtuse kategooriat, mis ta hävitaks; sest selles erandis, näeb olend, ja kuna ei julgeta olla olla erand -kes ta on, kuid seda ei julgeta teostada-, siis panustatakse selle hävitamisele.

Ja niiviisi luuakse hirme, preventsioone, kahtlusi, õigustusi… ja terve seeria mini-destruktsioonide saatjaskond, mis paigutavad ükskõik missuguse olendi, vastavalt kooselule, mingite “jäänukite” hulka. Seda meie igapäevases elus.

Kuhumaani on jõudnud inimlik afektiivsus!

Ja kuidas selliste karakteristikutega ja sellise pagasiga! kohtuda Palvusliku Kutsega? Kuidas ilmuda kohale, olles tuubil kuulujutte… ilma torukübarata (sõnademäng chisme-kuulujutt, chistera-torukübar)), koos kehva korstna nõgiga!? Kuidas ilmuda kohale eelhoiakutega, kahtlustega, raevudega…? Ennekõike selle suhtes, mida kõige enam hinnati, seega lõpetatakse alahinnates, loomulikult!

Kas selle pagasiga üldse võib kuulda kutset? Kas on võimalik tunda seda aroomi…, et meid armastatakse?, meie positsiooni õnne?, meid ümbritseva privileegi?... Kas on võimalik…?

Või pigem -ai!-… või siis kritiseeritakse samuti ka ”kutse” tüüpi, vorm, milles Looming meid teavitab, meid juhib, meile soovitab, vihjab…?

Kritiseeritakse, sest “me tunneme ära”. Ja selle asemel, et olla tänulik, selle asemel, et tänada, selle nii intiimse, personaalse detaili eest, pärit Igavikust, olend pöörab ümber!, ”läheb sassi” -põgenemise mõttes-…, otsides ükskõik mida, mis ei eelda mitte mingisugust kompromissi, mitte mingit edasipürgimise jõupingutust, mitte mingit muutuste intensiooni; jääda sinnapaika, kiletatult, kindlate, alatiste eelhoiakutega ja möödunud aegade kahtlustega.

 

 

Kui mõtlemise hingus… ilma eelhoiakuteta; kui ilma piirideta tundmuse hingetõmme; kui tekivad külgetõmme, emotsioon, imetlus…. ja ihalev, rahutu kuulamine, siis olend muutub värsiks: “uni-versumiks”. Olend transfigureerub ja konfigureerub ühes poeetilises hetkes. Ta liugleb väljadel, karjamaadel, mägedel või meredel, leviteerides oma… ilus, kaunidustes…

 

Ai!... Ja ei ole olemas… -ei ole olemas, kaovad- kahtlusi ja loidust. Olend muutub kiireks!, valmisolevaks, hingestatuks! Ta tunnetab müsteeriumi. Ta tunneb end jumaldatuna. Ja koos sellega, silmapilkselt imetleb ja jumaldab… kõike, mis teda ümbritseb. Ja ta imetleb veelgi enam suunas, kes teda imetleb.

See on… janunetav… kontemplatsiooni seisund…  ”Janunetav”.

 

Õhked ja kirglik soov, janunemine muutuvad lennu sulgedeks, ilma hingelduseta; nähtamatu tuule lihtsa loomulikkusega. Transformeerime meie konstitutsiooni, koos figuuride konfiguratsioonidega…, mis on ümbritsetud naudingust; meeldiv nauding tundmaks end unikaalsetena, singulaarsetena, loodutena, loomingulistena!...

 

Konfabuleerunud hetked…, milles inimolend saab koormast vabaks: kaotab koorma, mis teeb temast lohiseva, lohistatava olendi. Ja kaotades selle, muutub ta kergeks, adapteeruvaks, siiraks…

 

Kohe! Tõuseb ta üles surnust, limiteerivast, keelatust.

Kohe transfigureerub tema imago ja ta muutub erandiks, ta muutub referentsiks.

Já koos sellega, takistused hajuvad.

Ja tema sammudelt raskused kaovad.

 

Hoolitsused hinge eest on… hädavajalikud. Et nad ei saaks olema mõjutatud… egokesksuse… aurüvetuse poolt…; et need toituksid… fantaasia poeemist…, uuest veest…, ja puhkuseta usaldusest: hõõguvast usust, mis usub, et ollakse loodud, mis seab end valmis olema loominguline, loov.

 

Nii on!

***


TEADVUSTADA, ET MEID LUUAKSE

PIDEVALT

pdf

Sageli, et mitte öelda kogu aeg, väljendab inimolend ennast öeldes: “Ma usun…”. “Ma uskusin…”. Ja sellega üritab ta näidata kõike seda, mida suudab omal tahtel teha.

Hoopis teine asi on uskumine- uskuda-, mille juures usk ja usaldus on protsessi jalgadeks. Aga “uskusin” või “usun” tähendab tegevust, mis on seotud igapäevasega; mille juures, loomulikult, ei puudu emotsioonid, afektid…, aga mis on ka täis raskusi, vigu, muutusi, ebamugavusi.

 “Sest ma uskusin, et see oli…”. “Sest ma usun, et see on nii”… Ja ilmub ütlus sellest, et “inimene teeb plaane ja Jumal korraldab”. Ja, kui erandid välja arvata –kahtlemata-, see, mida usuti, ei täitu, ei toimu, ei juhtu…nii nagu usuti.

Kui selline asi kordub ja kordub ja kordub, toob see tavaliselt kaasa oma tulemused, selles mõttes, et õõnestab inimolendi eneseusku. Uskus nii palju iseendasse!... uskus nii palju iseendasse, et hakkab mitteusaldama, sest plaanid ei lähe seda rada pidi.

 

Palvetavas Tähenduses-Suunas, kui sünnib uskumine- mitte loomise, vaid seose, ühenduse, sideme mõttes; nagu ütlesime hetk tagasi: usk ja lootus-… kui selline uskumise element tekib, toimub tegelikult palve. See on palvetav hetk, milles inimolend asetab oma uskumise märkidesse, mida Providents joonistab. Ja ta korjab need kokku ja teeb nad loomingulisteks. Rakendab neid igapäevases, materiaalsuses…

 

Uskumine, Palvetava Tähenduse-Suuna mõttes, paneb meid ennast oma egoistlikest positsioonidest vabanema; paneb meid oma armastuseta ettepanekutest vabanema; paneb meid parematest plaanidest vabanema.

Sellepärast, tõlgendades providentslikke märke, mis igaühe kohal hõljuvad, peaks vähemalt –vähemalt- väga selge olema, kas on tegemist märkide kui sellistega või on need isklikud meeldimised. Mis võivad erakordseteks saada? Kahtlemata! Aga kõige tõenäolisemalt ei saa.

 

Palvetaja peab teadma, palvetamise kui toimingu tõttu, millal ta asub isikliku loomise uskumise ja millal providentsliku ettepaneku ees.

Ja ta saab selle teada -teab- , siis kui hakkab oma plaani, oma projekti, oma ideed ellu viima… ja teab, kui juhuslikult ilmub see olukord, tekib see vestlus, juhtub see kohtumine…Ja puzzle tükib sobivad kokku, mis suunab meid tegema seda või teist; samal ajal kui isikliku juures neid tükke pole: otsitakse, tehakse, provotseeritakse, üritatakse…

 

Tänane Palve Suund-Tähendus soodustab meid märkama, et meid luuakse pidevalt…; et ei ole ühtegi hetke… -ei ole-… ühtegi hetke, mil loomine sõltuks meist.

Kui teadvustame uskumist, loomist, siis mure, mis kooselus süstemaatiliselt tekib, kaob; vähemalt leeveneb.

Tunda end pidevalt looduna tähendab tunda end armastatuna. Tingimusteta.

 

Kohustused, mis saadakse uskumisest, et meid luuakse, on “reverentsiaalsed”: imetletakse, kultiveeritakse, armastatakse. Need, mis on meie planeerimise, meie meeldimiste produktid, peavad kaklema, peavad võitlema, peavad vallutama.

 

Me elame mõjutatute ja mõjude ajajärgul…, mis mõjutavad inimolendi uskumisi. Ja üksteist kodeeritakse, üksteist korraldatakse, üksteist käsutatakse; mõjutatakse üksteist sellisel kombel ja moel, et teine pole enam see, kes ta oli ja hakkab tegutsema teise arvamuse korralduste järgi.

 

Keskkonna –vahendite, inimeste, olukordade, asjaolude- mõju on nii suur, et “ütle, kellega sa käid ja ma ütlen sulle, kes sa oled” on ilmselge…; mis nullib praktiliselt kõik Providentsliku Loomingu jõud ja sõnumid, mis meid suunavad, mis meid juhivad.

 

Paneme oma struktuurid valmis, et olla loovate, meid pidevalt loovate märkide vastuvõtjaks.

Ja lahustame egod ja enesetähtsused, mis meid eelarvamuste, hirmu, mõjutuste tõttu kohustavad…

 

***



USALDUS

 

 

pdf

Üheks kaasaja märgiks, liigi käitumises, on usalduse kõikumised.

 

Ja vahel, ootamatult!, on nagu mingi usalduse atakk; ja isik usaldab, usaldab, usaldab…, peaaegu raevukalt. Ja seesama inimene, mõne aja möödudes -mitte väga pika aja- hakkab mitte usaldama, mitte usaldama, mitte usaldama, mitte usaldama, kuni sinnani, et ei usalda seda sama isikut enam üldsegi mitte.

 

Jah. Võib olla igaühe isklikustunud individualism ja egotsentriline egoism paneb, alguses, liigi instinktina, usaldama; inimesed usaldavad üksteist. Kuid vähehaaval, kui igaüks omab oma mõjupiirkonda -ükskõik kui väike see ka ei oleks!-, siis hakkab ta kahtlema kõige lähemates, kaugemates, kõige vanemates… või mitte usaldama ükskõik milliselt kauguselt.

 

Loomulikult!, see võib tunduda tühisena, ilma erilise tähtsuseta, toimuva loomulik tulemus. Kuid… ei! See ei ole nii! Mitte usalduse järel ilmub kurtmine, hädaldamine –“kurtmine”-. Ja kurtmine on üks vägivalla vorm. Ja see kutsub esile vaidluse, diskussiooni…

 

Mitteusaldamine… kurtmine… diskussioon… Juba olemegi sõjas, kas pole?

 

Pss!

 

Niisamuti nagu eksisteerivad nano-osakesed, eksisteerivad  ka “nano-sõjad”, mille igaüks on võimeline vallandama sellega, tollega, kolmandaga… “Ma ei usalda seda, ei usalda toda, ei usalda seda kolmandat…”.

 

Ja Palvuslik Tähendus küsib: kui liigi igapäevastes, maistes küsimustes, generatsioon, generatsiooni ja generatsiooni järel… “värvilised ei usalda rohelisi, rohelised ei usalda valgeid, valged ei usalda kollaseid”…, siis milline oleks -küsib Palvuslik Tähendus- usaldus, mida inimene on võimeline arendama, kui liik, suhtes Müsteeriumiga, Loominguga, Jumalikuga…? Milline on meie usalduse tase selle suhtes, kes meid loob, meid ala hoiab, meid üleval peab, meid genereerib…?

Varem, ja praegu vähem, religiooni levitamisvahendiks oli usalduse substraat; ja selle peal balansseeris inimene, oma paikapandud palvetega, ootuses võita Jumala usaldust; mitte usaldada Jumalat, vaid et Jumal usaldaks meid.

 

Karm, kas pole?!

 

Usaldus Loomingu suhtes ei ole sama olemusega kui usaldus, mille meie asetame meid ümbritsevale. Sel on teine olemus: olemus mis ”ei luba” -jutumärkides- kurtmist, diskussiooni, õigustust… ”sõda”.

 

Seetõttu üks oluline osa religioonist kaugenemistel on just nendel usalduse kaotustel ja sellel iseenda suhtes usalduse võitmisel… ja teistesse “asjaoludest tingituna”.

 

On jõudnud kätte hetk, kus inimene tunneb end eneseküllasena, iseenda väljakuulutajana…; ta tunneb end “auto”-na (sõnamäng: auto: nii liikumisvahend kui ka ise-, enese-, oma- tähenduses)…, milles ta arvab, et ei vaja bensiini. Ja see ei ole mingi päikese-energia auto, ka kvantauto mitte… Ei.

Ja vähehaaval hakkasid religioonid kaotama usaldust oma koguduste vahel; sest need olid struktuurid -ja on struktuurid-, mis on paindumatud, jäigad, väga eemaldunud usalduse olemusest, mis luuakse Loomingu ja loodu vahel.

 

Religioossed usaldused –“siduda”, “ühendada”- hakkasid iga korraga aina enam konkretiseeruma nende esindajates: …väga erinevat laadi preestrite näol. Ja sedamööda, kuidas “inimlikult” usaldust kaotati, kaotati ka see teine usaldus. Lõppude lõpuks, seda teist usaldust ei arendatudki mitte kunagi…, vaid see oli moslem või kristlane või juut või hindu või maroniit, sest tundis kedagi, kes talle usaldust pakkus, kuid ei jõudnud transtsendeerumiseni.

 

Seepärast, ilmselgelt, niinimetatud “pühendumised” -mida on tore küll niiviisi nimetada, mitte-usalduse tasandi tõttu…- on preestrite teenistuskohtadel praktiliselt minimaalsed. Minimaalsed!

 

See usalduse kaotus…, edasi kantud religioonide poolt, ei genereeri tavaliselt religioosset inimest, kes looks sideme omalt poolt, ei, vaid pigem kipub see genereerima nördinud, hingetuid, pettunud, vahel lootusetuid…, sest on kaotanud usu kõigesse, mida mõtles, et saab vaevatasuks oma palvete või oma tseremooniate või nagu kord ja kohus läbiviidud riituste ja tavade eest.

 

Teistel juhtudel oli nii, et oli mingi teoreetiline usaldus Loomingu vastu, kuid olend muutus väga nõudlikuks inimlike usalduste suhtes, seega oli ta hüper-kriitiline iga detaili suhtes, mis ei olnud talle meeltmööda või tema soovile vastav või tema arvamuse kohane…; seega ta ei transtsendeerunud kõige lihtsamas mõttes: ehk siis, kõige kõrgeimast, ülimast lähtudes kõige konkreetsema ja materiaalsema suunas.

 

Ja loome sellise eritingimuse, klausli, sest, tavaliselt, kui räägitakse “transtsendeerumisest”, siis alati räägitakse ühes tähenduses: kõige konkreetsemast, materiaalsemast ja igapäevasemast kõige eeterlikuma ja mitte-materiaalse suunas.

 

“Säilita usaldus oma ümbruskonna suhtes ja sinu ümbruskond hakkab usaldama sind”.

 

 Sest tavaliselt ka ümbritsevas, isik, suhetes teiste isikutega, seab sisse oma usalduse või oma mitte-usalduse, baasil kuidas teine tema suhtes käitub. Kuid ei tavatseta küsida, milline on usalduse tase, mis teine omab meie suhtes; või kui ka seda küsitakse, siis ei ole sel suuremat väärtust. Seega, lisaks märkimisväärsele ebaviisakusele, paneb see mitte-usalduse vaid kasvama.

 

Võib juhtuda, et ümbruskonna kestva mitte-usalduse baasil olend omandab teatud kraadi usaldust Loomingu suhtes, Müsteeriumi suhtes. Võib olla! Ja sealt maalt, teatud erilise kogemusega, võib ta hakata uuesti uskuma sellesse ümbruskonda: isikutesse, loomadesse, asjadesse… Kõike!

 

Ei ole tavapärane, kuid seda tuleb arvesse võtta…, et igapäevase mitte-usaldamise lootusetuse ees, sest meie loomus vajab usaldust, et luua sidemeid ja edasiviivat jõudu, mis võimaldavad suuremat või väiksemat solidaarset struktuuri…, aga see nõuab, vajab usaldust. See on osa tema olemusest, sest kuulub elu juurde. Ja elu on solidaarne sündmus; usaldatud.

 

Kuid see liigi vajadus, mis on ära sulamas, asendatakse usaldusega -mis on iseendasse- ellu…, jõudude suunas, mis tegid, mis teevad võimalikuks!... elu katkematu loomise. Need ei ole teadvustatud, ratsionaalsed ja loogilised usaldused; need on müstilised usaldused, tundmatud, kuid… kohalolevad.

 

Ja, koos Palvusliku Tähendusega, meil on ajend, võimalus ärgata sellele vältimatule usaldusele… ja viia see sisse tuntud teadvusesse. Ja sealt, transtsendeeruda teadvusesse ümbruskonna poole…, mis sind ebaõnnestuma paneb, mis ei saa olema selline nagu sina tahad. Ja sa saad avastama, möödaminnes, et maailm ei ole tehtud sinu jaoks; see tehti, müstiliselt… ütleme ”kõigile” -teadmata, mis see ”kõik” on-.

 

Ja seega hakkame usaldama teist moodi: mitte meie endi printsiipide ja kriteeriumite baasil, vaid baasiks saab austus teiste identiteedi suhtes.

 

Ja niiviisi, kui ma respekteerin, austan teise identiteeti, siis ei pea ma selle külge panema oma kuljust, et see kõlaks nagu mina seda soovin, vaid ma saan kuulma teise häält. Ja mulle saab see meeldima vähemal või rohkemal määral, see tõmbab mind enese poole suuremal või vähemal määral…, kuid, nüüd, minu usalduse süsteem saab end looma vajaduste, tarvete baasil, mida me üksteiselt vajame, tunnustades eelnevalt austust ja teiste identiteeti.

 

Nagu on kenasti öeldud: “Nende tegude järgi saate neid tundma”.

 

Kena, saame tundma… -austuse, respekti ja teiste identiteedi aktseptatsiooni järgi- saame tundma tegude ja tehtu järgi… ilma nende üle kohut mõistmata; Ja tõenäoliselt arendame edasi ühe osakese usaldust!... kõige suhtes, mis meid ümbritseb. Üks osakene. Ja me hakkame usaldama seda, toda ja kolmandat aspekti. Ja teistes aspektides see usaldus ei realiseeru, kuid ei ole mitte-usaldust! Lihtsalt, nendes teistes aspektides ei ole suhestumist, suhet, ei ole kommunikatsiooni, kuna ei olda ühel lainel.

 

Kui taastame ühe osa usaldusest! -osa-…, siis saab meil olema teatud suhete kvaliteet… avameelselt, siiralt evolutiivsed, võimeid andvad ja, kahtluseta, kosutavad. Mis, lisaks, aitavad meil vabaneda meie skeemidest, meie nõudlikkustest ja meie peale surumistest.

 

***