Eesti
Neijingi Kool                                                            

ARMASTUSE EES TUNTAKSE HIRMU

 

pdf

Kontempleerides inimkonna tundmusi, on võimalik, et -väljaarvatud eranditel- Alguses -mis oli Manifestatsioon-, oli inimolenditel paradiislikke ressursse ja vahendeid, mille sees areneda.

 

Tõenäoliselt oli nende teadvus… “täielikult Loodu suunas”. Öeldes nii, ei olnud eraldatust Müstilise Looja ja tema Loova väljenduse vahel.

 

Hiljem juhtus midagi. See “midagi” saab püsima Müsteeriumi orbiidil, aga võime läheneda olukorrale sõnadega… ja öelda, et see asus “sõnakuulmatuse” sagedusel.

 

Alates sealtmaalt, jätkuvuse, kontinuiteedi teadvus Müsteeriumist kuni Manifestatsioonini hajus. Jätkas eksisteerimist, sest… selle jaoks oli vajalik jätkuv, kestev Loov abistamine. Aga loodu teadvus ei… võtnud Jõudu enda omaks ja hakkas seda lokaliseerima päikesesse, kuusse, tähtedesse… See hakkas kaotama mitte-materiaalset ja juurde võitma materiaalsust. Hakkas ”antropoformeerima” Loovat Müsteeriumi… ja suhe muutus ”petitsiooni” sarnaseks.

 

Jah. Paluti ja paluti: saaki, jahiõnne, ilusat ilma…

 

Ja vahel näis, et oli kokkulangevusi ja teistel puhkudel ei. Ja iga korraga aina enam inimolend hakkas usaldama iseenda ressursse, oma vahendeid, oma võimeid, oma aliansse!

 

Ja aina vähem vajas ta referentsi Loominguga. Ta asetas referentsi iseendasse. Ja olemine ”tema näo ja kuju järgi” liikus temasse, tema oli kogu ülejäänu kuju ja sarnasus.

 

Ja teatud sagedusega just nii juhtubki, kas pole?

 

Hiljem seati kiiresti sisse järgnev…: ”see, kes ei ole minuga, on minu vastu”;  ja seega… ei olnud võimalust dialoogiks.

 

See “täielik” Loova Jõuga ühel lainel olemine, peale selle lahustumise ja ähmastumise, hakkas muutuma… -ressursside ja saavutuste, mis inimolendil oli, avastamise baasil-, see hakkas muutuma… tahtmisteks, ihaldamisteks.

 

Jah! Oli ilmselge, et ei olnud võimalik elada absoluutselt eraldatuna: ei olnud inimolendil piisavalt vitaalset konfiguratsiooni autogeneesiks, kuna ta vajas… kõike.

 

Tänu sellele… -juba ähmastunud- Loova Jõu ja tema vaheline suhe, Paradiislike Manifestatsioonide Alguste algusest, muutus tahtmiseks;  mina ”tahan”.

 

 “Mina tahan seda”… Mina tahan toda”… “Mina tahan seda kolmandat”…

 

Ja see tahtmine muutus Võimuks.

 

”Kuna ma tahan seda ja teist, ja ma saavutan selle,  oman seda… ja mul on tänu saavutatule hüvitiste, tasude süsteem”.

 

Sel moel, et animuse suhted hakkasid konfigureeruma ja konfigureeruvad põhiliselt baasil…,  milleks on saavutused, milleni olen võimeline jõudma, mis mul õnnestub, mida  suudan omastada, enda omaks teha.

 

“Tahtma, ihaldama”.

 

“Jah, ma ihaldan sind palju, aga see mida ma sinust tahan on see ja see ja too ja too”.

 

”Oh!, jah, ma ihaldan sind tohutult, kuid see, mida ma tegelikult sinust tahan on see, too ja see sealt kaugemast kaugemal”.

 

Ja tahtmiste, ihade, omanduste vahel jagunetakse, võideldakse, vastandutakse!...

 

 

Üleolek, mida Looming oma lapsukeste suhtes omab, on… lõputu. Ja selles lõpmatuses, ja nii paljude tahtmiste vahel, särab hetketi… Armastus; mis ei oma, ei protesti, mis ei nõua, mis ei palu; mis ei tee midagi muud, kui seab end valmis enda pakkumiseks, teenimiseks, enda andmiseks.

 

See habras vibratsioon kiigub, tasakaalustub… ja muutub peegliks tahtmise, iha ees.

 

Kas peab valima, otsustama armastuse ja tahtmise vahel?

 

No kuulge! Globaalselt võttes, otsus, mis praegu püsib on tahtmine!

 

See, mida praegu soovitakse on kindlus, soovitakse sääste, tahetakse…, see on täismäng, ilma jõupingutuseta; täismäng, midagi pakkumata.

 

Mis peaks inimest valvsusele kutsuma, Palvuslikust optikast lähtuvalt, on kriteeriumite puudumine…; teada, kas ollakse tahtmise või armastamise lainel.

 

Ja teiste asjade vahel seda kriteeriumi olemas ei ole, sest neid kahte võimalust aetakse segamini, justnagu need oleksid  üks ja seesama. Ja ei.

 

Inimkond on hetkel sõltuvuses oma saavutustest, oma tiitlitest, oma preemiatest, ülistustest temale, oma võitudest…; oma kindlustest, oma omanditest.

 

Ja Armastus on, kokkuvõttes…, vähe rentaabel.

 

Ta ei võida, ei ole nõudlik, ei ole impulsiivne, ei ole possessiivne…

 

Ta on nagu Meri (hisp keeles: amar-armastama, armastus; mar-meri): on kohal, püsib; laine saabudes alati erinev; alati ootamatu oma hoovustega tegutsemisel. Ja kuigi me teame seda kõike, on palju peidetut, nagu Müsteerium.

 

Tahtmine oleks sarnane jõgedele.

 

Ja Armastus oleks ekvivalent Meredele.

Inimene vallutab jõgesid, seab end sisse nende teedel, künnab meresid ja… ja sellest jääb nostalgia lõputu ookeani järele, mil ei ole limiite.

 

See muutub põhjatuks, mõõtmatuks.

 

Kuid jõge ta kontrollib küll, domineerib seda, paneb sinna tamme, kuivatab neid, muudab suunda… Ta saab sellest kasu, tulu, võite.

 

Ka Merega ta üritab -ja saab kasu-, kuid… see ei ole nii vormitav, nii muudetav. On võimalik saada tema ressursse, kuid… tema kohalolek ja püsimine ¾ planeedist on nagu jumalik jälg Armastusest, Armastamisest.

 

Kuid, vaid parimal juhul, näib, et inimolend julgeb navigeerida… nägemata Meres Loovat Peegeldust, panustamist algupäras olemisse ja vibreerimisse meie eellastes.

 

Armastuse ees tuntakse hirmu.

 

Jah; sest… seda ei saa juhtida, manipuleerida, omada, kinni võtta, endale hoida, kõrvale panna…

 

On kergem ”võita”… tahtmise ja Võimuga, mida see võib genereerida.

 

***



PALVUS

 

pdf

On kõlamas heli..., mis väljendab valu, piina, nappust, puudust, nälga…

 

On kõlamas heli…, liigi sees, mis kannatab sõdade, migratsioonide, võimukate ähvarduste, uute ja vanade õitsvate hirmude all.

 

Näiks nagu Universum oleks juba lahkunud… ja meie oleksime nagu jäänud mingisse kohta, vaikselt, liikumatult!, meie endi holokausti ootuses.

 

Sest mööduvad aastad, mööduvad generatsioonid, ja ikka kerkivad üles… obsessiivsed teod, otsustamatused, selgusetused, lootusetused…

 

Meile näib –“meile näib”-, esmapilgul, et oleks väga ülepingutatud… öelda, et inimkond on kõikides nendes protsessides sees. Kuid… kui me uurime lähemalt ükskõik missugust olukorda… ja kontempleerime muretsemisi, obsessioone, vimmasid, eelhoiakuid…

 

Ja me räägime nendest kohtadest, kus valitseb rahu -rahu?- , kel on ressursse, kes ei migreeru, kel on tööd…

 

Kuid uurides lähemalt inimesi, kes lähevad oma bussi, trammi või metroo peale või liiguvad omaenda liiklusvahendiga, neid kes hoolitsevad muru eest, kel on siiamaani alles unistus väärikast pensionist, kui nad pensionile lähevad…, ja kui parimal juhul see nii lähebki, ja kui need ongi need muretsemised, siis küll näib, et Universum on lahkunud. Ta väsis meid ootamast!… ja jättis meid siia, kõrvalejäetuna, ankurdatuna! Kuna puudu oli julgusest, vaprusest, kirest, otsuse vastuvõtmisest, ”riskimise” julgusest!... Hirmust läbikukkumise ees, ”instinktist võimu järele” tõttu -kuna, kusagile jõudmata, hakkab inimolend end tundma läbikukkununa-.

 

Kas tõesti on meid jätnud siia, Universum, ja ise  ära läinud?

 

On helisid, on kuulujutte. Ja nende helide ja kuulujuttude -millest me just kuusime- vahel on samuti olemas mingi radiatsioon, kiirgus, mingi vibratsioon!, baasilt… -baas-radiatsioon, baas-vibratsioon- , mllel on Palvuse vorm.

 

Vibratsioon… Radiatsioon… Palvus.

 

See on… paindumise akt meie meeli liigutava situatsiooni poole, meile murettekitavate situatsioonide ees.

(sõnademäng: plegaria- palvus; plegarse-painduma)

 

Kuid painduda tähenduses, et… luua uusi situatsioone, mis võttes omaks eelnenuid, oleksid võimelised genereerima uuendusi.

 

Ei ole ruumi kurtmistele, sest kaevelda oleks vaja iseenda üle.

 

Ja nüüd!... ja nüüd ei ole kedagi, keda süüdistada…, sest kui nii toimitaks, oleksid kõik, igaüks süüdi.

 

Palvused, mis lisaks paindumisele, lisaks aktsepteerimisele, lisaks uue perspektiivi, uue teadvuse otsimisele, väljendaks lisaks piina, vaeva!

 

Jah; tõenäoliselt oleks see “sapiensist” tulenev piin, vaev, see, mis valu teeb, milles suures osas oleme vastutavad kõik, inimkonnana; need on need, kes seda segadust, rahutust tekitavad. Ja meile… vaeva, piina valmistavad.

 

Sest tõenäoliselt ei saa ma seda enda arvele kirjutada!, kuid kindlapeale võin identifitseerida teisi, kes -samuti inimesed nagu mina-  on arendanud seda saavutuste, vallutuste, võitude, ängistuste, karistuste, jälitamiste tahku…

 

Ja põhjustab vaeva, piina! Piina, sest, pannud valmis oma ressursid naudinguks, on jagamine, rõõm, kuulamine, meeldivustunne… jäetud peaaegu et… hullumeelsuse sektorisse. ”Peaaegu et hullumeelsus”.

 

Palvused, millel on lisaks … uskumatuse värving; vähese usu värving. Kuid, inimkonnana, jõutakse sellele hetkele järjest lähemale.

 

Samuti on selles palvuses teatud pettumus.

On veel lisaks kahvatuse puna -mitte vitaalsuse punapõsksus-…, dekatentlik!

 

Ja samuti valitseb, kui vahelduv valgus, tunne, et ”ma ei ole võimeline”, kuulutades end kasutuks, lahtiütlemine oma…

 

Palvus.

 

Ja on möödas, ja võib olla veel möödumas… Loov hiilgus; mis jätab oma kulgemise teele suudluse, mis on täis värsse, et suudaksime jätkata…

 

On võimalik, et veel!, tänu Armulikkusele, hoitakse alal ühte sekundit lisaks.

 

Ai!... Rappuvad, rappuvad elud…, mis ei tunne end hoituna, kuid mis ka ei hoia.

 

Ai! Ja vappuvad armastused, mis, hetketi, ärkavad -hetketi-… kuid kiiresti peitu poevad.

 

Peidus kurtmiste varjus, neid on kuulda… On vaja jõupingutust, et meenutada, miks nad siin on, nagu metronoom, mis rütmi märgib.

 

Võib-olla, saatmas… seda palvust, mõni pisar tahaks langeda.

 

Tal on häbi.

 

Kehad… kaaluvad veidike rohkem! Palvus, hetketi, muutub… rusuvaks.

 

Ja üks raugev toon, ent saatjaks ohe!, lõpetab palvuse.

 

”Üks raugev toon, ent saatjaks ohe, lõpetab Palvuse”.

 

***

 



HALASTUSE ALLIKAS

 

pdf

Uus inimkond… leiab end idanemise ja enda miniatuurselt näitamise faasis, laiali puistatud ja avaratel aladel…

 

Nagu uus, noor seeme, juurdumas täpsel hetkel ja kõige ettenägematumas kohas.

 

 Ja öeldes ”uus”… on see püüd väljendada inimkonna enamuse enamust, kes liigub, kes tormab, kes tekitab ärevust, kes keelab, kes karistab, kelle tormakas põgenemine viib teda sügavikkudesse.

 

Palve Tähendus näitab meile… inimkonda, kes taganeb, ütleb lahti oma põlvnemisest, taganeb Loomingust; kes kaitseb end oma ohvrilaua ruumide saavutustes; kes tunneb end parema maailma loojana.

 

Kuid tema müoopia, lühinägevus taandub… osaliste hävinguteni, mis muutuvad üldisteks, ilma et see looks resolutsiooni, lahenduse solidaarset keskkonda.

 

Kõige selle keskel, Loov Teadvus, Müsteerium, annab meile märke selle uue, värske seemne kohta, mida peab hoidma, innustama, tema eest hoolitsema…; et too oleks teadlik kust pärineb…; ning hoiaks alal ustavust ilmutatule, loodule. Et oleks teadlik oma vajalikust loomingulisusest kaunis, ilus, läbi kunsti. Valmisolekus ükskõik missugusele sündmusele ja ei variseks kokku kurtmise all…; et ta oleks ajatu, et oma idanemise, oma arengu jooksul, oma loomist manifesteeriks, omaks kindlust oma algupära, pärinemise ja oma funktsiooni kohta.

 

Kõik see esindab midagi uut, kui seda ellu viiakse. Sest samuti on sarnane keelekasutus tormakal võimu põgenemisel; ning mis  näitab end näiliselt kaastundliku või solidaarsena või kaitsjana… Kuid teame, et need sõnad on õigustus suurema kontrolli säilitamiseks.

 

Uue tugevus paikneb selles, mis talle ilmutatakse, mida talle näidatakse, mida avastatakse, mida interpreteeritakse; ja, tulemuseks, endaga kaasa toodud tunnistuse andmise näitamine ja ellu rakendamine.

 

Selle seemne juures on märkimisväärseks tema Usk, tema Kuuletumine Märkidele…; tema teadvuse kindlus oma eluvõimelisusest, teostatavusest tagaajamise, kimbutamise, marodöörluse, kiusatuste, hoiatuste, hirmude ees…

 

Ta näib ütlevat:

“Ei! Sa ei ehmata, kohuta mind oma kindlustamise hirmudega! Ei, sa ei ahvatle mind oma tormakate naudingutega ja veelgi vähem oma tõotatud õnnedega, laetud võimu ja lõksude poolt. Ei.

 

Ma ei aktsepteeri münte kui tasu, sest see on minu enda tahe järgida oma ideaale: neid, mis mulle on omistatud minu annetes.

 

Ei. Ma ei lange võrdluste lõksu; nendesse silmakirjalikesse kadedustesse, mis nõuavad minult parimaks olemist!, rohkem! ja suuremalt! Üritan olla see, kes ma pean olema. Ja ma olen kindel selles tundes, mida tunnen ja minu jaoks on  olemas vajaminev abi.

 

Ei! Ma ei kuku saavutuste lõksu ega uhkelda, hoople sellega, mis see mulle annab.

 

Minu meeltes ei ole… valetamist, kui strateegiat. On välja ütlemine, vajaliku otsuse paindlikus armastusväärsuses!

 

Ei; ma ei vaju halva tuju küüsi, armastuse puudumisse, raevu, vimma, ”silm silma vastu” ja ”hammas hamba vastu” kergelt tekkivasse kiusatusse. Sellest on juba küllalt saanud.

 

Minu teadvus on olla vaimselt tundlik hingus, mis annab mulle armastatud olemise tundmise olemuse!... ja reflekteerida, peegeldada seda konditsiooni kogu oma tegevuses.

 

Ei. Ma ei kuku lipitsemise, pugemise, progressi, saavutuse kergesse kiusatusse; või oma võimu tühisusse.

 

Ma ei ole võim. Olen teenimine.

 

Ma ei õigusta vägivalda kui “viimast vahendit”, olgugi et pean sellega koos elama.

 

Saan oskama end teostada rahulikkusest pärit dialoogi ressurssidega, käratult. Ja ma saan oskama olla meditatiivses hämmingus ja palvuslikus intiimsuses.

 

Ei ole minu tundmuseks isoleeritus, kuid küll ma pean end alal hoidma, säilitama.

 

Ei ole minu tegutsemiseks vastandumine. Enne seda pigem põgenemine; pigem alla andmine, alistumine”.

 

Kuulates neid avaldusi, proklamatsioone, võivad need tunduda… lapselike aliansside ülistamisena. Kuid nad ei ole seda. Pigem on need appihüüded sügavast abi sisemusest.

 

Pigem on need julgused tundmatutes seiklustes.

 

Pigem on need… lootuse hüüud.

 

Kuid küll on need… referentsi deklaratsioonid; ettepanekud igapäevaseks tegutsemiseks…, mis kuuluvad meie olemuse juurde.

 

Kuid võimuka, kadeda ja vägivaldse elustiilil on niivõrd avar, laialdane kasutamine, et sellel süsteemil on lõputult ressursse propageerimaks “kõige tugevama”, “kõige julgema” ideed -kokkuvõttes “kõige võimukamat”- kui Elu identiteedi väljendust.

 

Ja see propaganda, mis sellest tuleneb, on… vahel peenekoeline ja teistel puhkudel nii vägivaldne, et…, või sureb iseenese üritusest või siis klammerdub selle külge.

 

Siit ka see, et olend peab tegema tööd “valikulise poorsusega”…, tehes vajalikku ja selgepiirilist vahetust, et vältida vastandumist ja, ennekõike, mitte kukkuda domineerija domineerimise rolli ja muutuda ise dominandiks.

 

“Domineerija domineerimine ja muutuda ise dominandiks. Domineerija domineerimine ja muutuda ise dominandiks”.

 

Selle inimkonna ülekaalus olevaks märgiks on kõrkus, ülbus; ja see imbub sisse väga erinevates vormides: hoobeldakse kunstiga, koketeeritakse iluga, toidetakse tundeid, afekte, pakutakse välja emotsioone, salatsetakse vaidlustes… ja väliselt näidatakse end õilsana, üllana… vaevas, piinas.

 

Ülbus muutub tugevaks kuni jõuab mingi kena dimensioonini, mingi rõõmuhetkeni.

 

Ta muutub kohalolevaks ülistades egokesksust, et kindlustada oma kestvat kohalolekut.

 

Ai!... Ai! Ei ole kerge navigeerida sogastes ja petlikes kõrkuse vetes.

 

Ai! Kui lihtne on langeda olendil -ja seda uskuda-, et see on parim laev, mis vetel kulgeb, teadmata, et lämbumine, uppumine on ähvardamas.

 

Ai, Halastuste Halastus!, mis voolab välja… Müsteeriumist; kes sa purskud ammendamatu allikana.

 

Jah. Nagu ammendamatu allikas, tahame olla sinu rüpes…, et teada katkematult, milline on meie päritolu, meie juht… ja meie ettepanek.

 

Ai! Ja kui hirm ja lootusetus pitsitavad, teada, et Halastuse allikas… leevendab, teeb valvsaks!, aitab.

 

Ei ole kohta kergelt tekkivale loidusele, ega ka mitte situatsioonist tingitud käegalöömisele…, ega kõikidele õigustustele, mis ainult kinnitavad ülbuse lodevust.

 

Halastuses.

***


TEKITATUD, LOODUD MÜSTILISE
ARMASTAJA IGAVIKU POOLT, INIMOLEND NÄIB SEDA UNUSTAVAT  

 pdf

Võibolla kiiruse pärast, võibolla ruttamise tõttu, võibolla isiklikust egoismist, võibolla võimu kasutamise kaudu -võibolla-… saab üha enam -võibolla-… kontrolli inimelu üle, selles Universumi paigas, selle valdajaks mälu kaotamine.

 

Vaid veidi aega tagasi olid mälust ilma jäänud inimesed kui mitte harvad, siis mitte olulised. Täna on see kiiresti leviv nagu katk. Ja juba peetakse seda, kogu niinimetatud ”neurodegeneratiivsete haiguste” kontinenti õnnetuseks, XXI sajandi katkuks.

 

          Ilmselgelt võime lugeda põhjusteks ümbritsevat keskkonda: suspensioonis leiduvad osakesed hingamiseks (suspensioon: tahke aine osakesed, mis on pihustunud vedelikku), toksilised toiduained, reostatud veed, konfliktsed inimsuhted… ja veel pikk “jne-nimekiri”, mis tuleneb genoomis leiduvatest kahjustustest.

 

Ja selles “mitte-primordiaalses, -ürgses” supis, selles supis on sündimas leem…, mis on vähemalt murettekitav.

 

-Kui palju aega on möödunud meie loomisest!?

 

-Uhh! Kindlapeale palju!

 

-Mäletate…?

 

-Uhhhhh!...

 

Kas jumalad on meid unustanud, või meie unustame jumalaid?

 

Kuid on nii et, lisaks, unustame ”selle hetke kui”… ja unustame ”selle kogemuse, mil”… ja unustame ”selle juhtumuse, kui”… Ja on näha, et see ei ole mitte ainult üksikindiviidide unustamine, vaid ka kogukondade oma, kuni tervete riikideni välja, mis küünivad sündmuste ignoreerimiseni, mis, siiani, siiani, siiani on seal kirja pandud.

 

Püüame, efemeriididel, meelde tuletada märkimisväärseid daatumeid ja detaile; vähemalt… Leonardot, Miguel Angelit, Descarti… Bah! Silmapilkselt ilmus ka Steve Jobs või… Kobe Bryant või… CUP (hispaania vasakäärmuslik poliitiline partei).

 

-Kuulge. “Kas “Platon” oli mingi plaat või oli kellegi nimi?

 

-”Platon”, ei olnud mingi suur plaat; oli kellegi nimi.

 

Ilmselgelt ei huvita Platon ega Aristoteles ega Kant ega… kes iganes! ; olgugi et nad on meie tavateadvuse arhetüüpides, kuid seda ei teata enam miks nad on seal, ega kuidas nad sinna jõudsid…, ega ka mõjust, mis nad on genereerinud.

 

Vähehaaval, võibolla, iga inimolend, nakatununa kogukonnas… Nagu on toimumas praegu!:

 

”Ja see grupp räägib niiviisi, ja see teine inimgrupp räägib teisiti, ja ühed riietuvad niiviisi…”.

 

Väikesed armeed. Justnagu oleksid mingi kariloomad:

 

”Praegune mood on selline”… või ”Tuleb kanda seda, sest… sest jah!”.

 

Kahtluseta, religioonid, mis püüdsid meid siduda ja meid ühendada Loominguga, korrumpeerusid järk-järgult; muutusid seniilseks, haigestusid vanadusse. Ja ei märganud, et see ei oli haigus, vaid mõtlesid, et Jumal, vähehaaval, suri iga ühe sees. “Et Jumal, vähehaaval, suri iga ühe sees “. Niiviisi võiks õigustada mingit väärikat surma: “Ma suren koos Temaga, või Tema sureb koos minuga”.

 

Nii võimukas, võimas tsivilisatsioon!, tuumalõhkepeadega, võimelised hävitama kogu elava ja iga korraga enam võimetu end igapäevaselt taastama, värskendama toimuvast, sellest mis toimus eile ja üleeile, justnagu midagi polekski juhtunud!

 

Näib nagu see oleks kõlbmatu elu, ühest päevast teise, päev päeva järel! Kahtluseta “kasutada ja minema visata”.

 

Tänane Palve Tähendus rõhutab meile seda kergust, millega inimolend jääkaineliselt areneb… kuni kasutute jääkideni välja!, kuna ei oska säilitada oma  hingelisi, hingestatud, vaimseid läbielamisi!... ja, lähtudes nendest, jätkata kasvu hämmastuses!, imestuses!, ekstraordinaarses… elamise… tunnetuses!

 

Armastuste Tuige… raugeb. Tema asemel mingi  klahv või informatsioon. Tema asemel mask või… omand.

 

Armastaja Tuige muutub nõrgaks! Ta seab tema kasulikkuse küsimuse alla, vaidlustab selle; ta seab küsimuse alla tema nõrkuse; ta seab küsimuse alla tema võimekuse; ta seab küsimuse alla tema vajaduse.

 

Mingi “ma ei tea”, mingi “võib olla”, “siis kui”, mingi “ehk”, mingi “eks paistab, eks me näe”… Hakkab seda asendama verbaalselt, nagu mingi laada laul. Järk-järgult asendab ta kõike seda, inimolendi tähtsuse, kasumi nõudlikkuses, raha saamise võimaluse, kohaloleku, elukoha kindlustamise pärast…

 

Alguse saanud Müstilise Armastaja Igavikust, hingestatud ja alal hoitud Tema poolt, paistab olendil olevat meelest läinud. See ununeb.

 

Ta uitab oma kestas, oma peenosakestes, oma valudes, oma… vaevades!

 

Ta muutub kurtmiseks. Ta muutub loiuks. Ta muutub progressiivselt vulgaarsemaks. Ja koos sellega kaotab oma žesti, vaate, naeratuse, sõna, läheduse, hinguse, ohke… tundlikkuse…

 

On vajalik olla valvel, et osata interpreteerida Loomingu keeli; et teada, et iga hetk on transtsendeerumine…  aste astme järel; jõuda tundmiseni, et meie teadvus on sassi aetud ja allutatud, ilma märterlikkuseta, mingile elamise armunud veendumusele.

 

See kõlab…, kõlab peaaegu võimatuna. Sest silmapilkselt hakkavad mässama!... paika pandud, igapäevased materialismid. Suletakse uksed ja aknad ja igasugune ventilatsioon, mis viib meid Lõpmatusse; mis on see, kus me  oleme!

 

“Mis on see, kus me oleme”. Olgugi et teadus on sellesse Igavikku juba sisse juhatatud, et meile öelda et see on lõplik, et see on ammenduv, et on finaal.

 

Ja loomulikult, sedamööda kuidas lõpetatakse olemast see, kes ollakse, “Igaviku Hingus”, siis inimene muutub pärgamendiks!..., kõvaks, kortsuliseks. Ta muutub hinguse unustuseks ja… see haarab kaasa, kogeleb…

 

Kui miski lõpetab olemaks seda mis ta on, siis ta unustab kes on…, sest on tahtnud olla midagi muud!

 

Ta on nagu kala, kes hüppab veest välja kuivale maale, ja ta seob end ikka ja jälle teise eluga, mis ei oleks seotud veega. Mõned sõõmud, mõned hetked kannataks ta välja. Ja kuivaks otsekohe, muutuks pärgamendiks; oleks kala… sööt!

 

Ükskõik mil moel, kui olend deformeerub…, sest püüdleb, kalkuleerib ja genereerib ainult oma rütmi baasil ja tulemuseks, lisamata oma tegemisse transtsendentsi, muutub tõkestunud veeks; reostades oma eksistentsi; nakatades ükskõik millist janust.

 

Usuga…, mis valmis seatakse; selle rakendamisega… selles, milleks valmis ollakse; ilmselguste ja toimuvate sündmuste kindlusega, võib olend uuesti asuda, seadistuda… loomingute -ideaalidest ja emotsioonidest inspireerituna- voolusängi, üllatumise -mida läbi elatakse- toel, mida teostatakse ja tuntakse maagiliselt iga päev…

 

Ja teades oma olemisest Igaviku pärijaks, suuta selgitada, tuua näiteid, ise käituda, tegutseda vastavalt, selgitada… neile, kes jäävad tõkestatuks “kindlasse”, tulutoovasse.

 

Hingata hingestatud hingust; see mis vastab… sellele, kes ollakse…

 

Igavikuliselt loodud ja katkematult loov!...

 

Ilma limiitide ja piiride omaksvõtuta…

 

Tehes kestvaid laule… koos tuule kulgemisega.

 

***